Kiko Argüello

Kiko Argüello

Kiko Argüello

Francisco José Gómez de Argüello Wirtz sündis 9. jaanuaril 1939. Leonis. Kiko õpib kunsti Madriidis San Fernando Akadeemias. 1959. aastal saab ta erakorralise riikliku preemia maalikunsti erialal. Pärast sügavat eksistentsiaalset kriisi toimub temas tõsine pöördumine, misjärel pühendab ta oma elu Kristusele ja katoliku kirikule.

1960. aastal asutab ta koos skulptor Coomontes’i ja glasuurija Muñoz de Pablos’ega rühmituse nimega Arte Sacro “Gremio 62”, esinedes näitusel Madriidi rahvusraamatukogus. 1960. aastal esindab rühmitus Arte Sacro Hispaania kultuuriministeeriumi Rouyanis, (Prantsusmaa). Samuti on mõned tema töödest välja pandud Hollandi galeriis “Nouvelles images”.

Veendunud, et Kristus on lähedal just süütutele kannatajatele ja kõige vaesematele, läheb Kiko 1964. aastal elama vaeste sekka Palomeras Altasse, slummi Madriidi äärelinnas. Seal tutvub ta Carmen Hernandeziga, mõlemad on ajendatud soovist aidata vaeseid. Nad leiavad usu kuulutamise uue viisi, kerügmaatilis-katehheetilise sünteesi, mis viib väikese kristlase koguduse tekkimiseni. See kogudus, kus ristilöödud Kristuse armastus sai nähtavaks, muutus justkui seemneks, mis istutati tänu tollasele Madriidi peapiiskopile Casimirole Morcillole Madriidi ja hiljem Rooma, aga ka teistesse kirikutesse üle ilma.

Pärast oma sügavat kriisi ja pöördumist leiab Kiko viisi, kuidas siduda kunst kiriku teenistusse. Täpsemalt maali, muusika, arhitektuuri ja skulptuuri kaudu, et edendada “uut esteetikat”, mis viib inimesi lähemale usule.

Ta maalib palju, tema töid hinnatakse kõikjal maailmas. Hispaanias, eriti Madriidi katedraalis tõuseb tema maalides esile müstiline salapära (samuti Murcia katedraalis). Kikolt on valminud suur seinamaal Roomas, Redemptoris Materi seminaris, kuid tema töid võib näha ka teistes kirikutes – Kanada märtrite kirik Roomas, samuti Piacenzas ja Perugias. Teiseks näiteks on suur seinamaal „Viimane kohtupäev” Iisraelis, Domus Galilea keskuses, kohas, kus Kristus pidas oma Mäejutlust. Püha Johannes Pauluse II sõnul sümboliseerib see silda katoliku kiriku ja juudi rahva vahel.

Uudseid lahendusi on Kiko välja töötanud koguduste ja seminaride arhitektuuris, mis tugineb uuel esteetikal ja kus on kasutatud tema loodud vitraažaknad. Näiteid sellest on Hispaanias, Itaalias, Nicaraguas, Ühendriikides, Soomes, Dominikaani Vabariigis ja mõnedes Aasias ja Aafrika riikides. Kuid parima näitena tõuseb esile siiski Domus Galilea.

Nende aastate jooksul on Kiko Argüello kujundanud Neokatehuumeenilise Teele omase muusikalaadi. Ajast, mil ta läks Palomeras Altase slummi, käes piibel ja kitarr, on ta komponeeritud üle 300 laulu, mis on koondatud raamatusse nimega „”Tõusis üles Ta”, laulud neokatehhumeenilistele kogudustele”. Paljud neist on tõlgitud eri rahvaste keeltesse, teisi on lauldud kohtumistel paavstidega. Lauludele muusikalisi seadeid kavandades on Kiko kasutanud erinevaid instrumente.

2010. aastal moodustab Argüello Neokatehhumeenilise Tee Rahvusvahelise Sümfooniaorkestri ja komponeerib heliteose “Süütute kannatus”, kus ta kirjeldab muusika kaudu Neitsi Maarja kannatust ja valu risti all. Seda Kiko teost on ette kantud Iisraelis erinevatele ametivõimudele ja 200 piiskopi ees ning see on avaldanud juutidele sügavat muljet. Nad on tunnistanud, et katoliku kirik mõistab nende kannatusi ja valu (Shoah, holokaust). Nii võib siingi näha dialoogi juudi rahva ja katoliku kiriku vahel. Nimetatud heliteost on esitatud Vatikanis- ja korra Benedictuse XVI-le. Samuti Jeruusalemmas, Petlemmas, Madriidis, Pariisis, Tokyos, New Yorgis, Chicagos, Bostonis, Düsseldorfis ja Auschwitzis.

Kiko Argüello on ka kahe raamatu autor: 2012. aastal avaldatud “Kerügma, vaestega slummis” ja 2016. aastal “Märkmed. 1988-2014 ”.