Audients Neokatehhumeenilise Tee Algatajatega ja rändkatehhistidega 24-I-1997

Püha Johannes Paulus II

Vatikan – Klementuse Aula, 24. jaanuar 1997

Paavst võttis audientsis vastu Neokatehhumeenilise Tee rändkatehhiste. Kohtumise käigus, mis toimus Klementuse Aulas, pidas Püha Isa järgmist kõnet:

Kallid Vennad ja Õed!

1. Olete teretulnud Paavsti koju! Ma tervitan teid südamlikult, kallid rändavad ilmikud ja preestrid, koos teie vastutajatega, Neokatehhumeenilise Tee algatajatega. Teie tänane visiit on minu jaoks suureks lohutuseks.

Ma tean, et te tulete otse kogunemisest, mis teil oli Siinai Mäel ja Punase Mere kaldal. Mitmete põhjuste pärast oli see, teie jaoks, ajalooline hetk. Olete valinud oma vaimse retriidi sihtkohaks paiga, mis on väga tähtis päästeloos, väga sobiv paik, et kuulata ja mediteerida Jumala sõna ning et paremini mõista Issanda plaani teie suhtes.

Olete niimoodi soovinud mälestada Tee kolmekümmet eluaastat. Kui suure tee olete läbinud Issanda abiga! Tee on näinud nende aastate jooksul tõesti hämmastavat arengut ja levikut Kirikus. Alanud Madridi slummides, nagu evangeelne sinepiivake, on see muutunud, kolmkümmend aastat hiljem, suureks puuks, mis laiub nüüd üle 100 maailmariigis, suure kohalolekuga ka idamaiste Kirikute katoliiklaste seas.

2. Nagu iga aastapäev, ka teie, usuvalguses vaadatuna, muutub kiidu- ja tänuvõimaluseks andide külluse eest, mida Issand on lubanud nendes aastates teile ja, läbi teie, kogu Kirikule. Paljude jaoks neokatehhumeeniline kogemus on olnud pöördumise- ja küpseks saamise tee usus läbi Ristimise taasavastamise tõelise eluallikana ning Euharistia taasavastamise kristlase olemasolu kulmineeriva hetkena: läbi Jumala sõna taasavastamise, mis, seletatuna vennalikus osaduses, muutub elu valguseks ja juhiks; läbi Kiriku taasavastuse autentse misjoneeriva kogudusena.

Kui palju noori on tänu Teele avastanud ka oma kutsumust preesterlusele ja religioossele elule! Teie tänane visiit pakub ka mulle rõõmsa võimaluse ühineda teie kiitus- ja tänulaulule «suurte asjade» (magnalia) eest, mida Jumal teeb Tee kogemuses.

3. Tema lugu joonistub kiriklike liikumiste ja ühenduste õitsemise kontsekstis, mis on üks kõige ilusamaid Vatikani Kirikukogu poolt algatatud vaimse uuenduse vilju. Selline õitsemine oli ja on ikka veel suur Püha Vaimu and ning särav lootuse märk Kolmanda Aastatuhande lävel. Nii karjased kui ka ustavad ilmikud peavad oskama seda andi vastu võtta tänulikkusega, aga ka suure vastutustundega, arvestades sellega, et «Kirikus, nii institutsiooniline aspekt kui ka karismaatiline, nii Hierarhia kui ka usklike Ühendused ja Liikumised, on hädavajalikud ja viivad eluni, uuenduseni, pühaks saamiseni, isegi kui erinevatel viisidel» (Johannes Paulus II, Kiriklike Liikumiste Rahvusvahelise Kollokviumi osalejatele, 2., 3. märts 1987: Johannes Paulus II õpetused, vol XI/(1987), 478). Tänapäeva maailmas, sügavalt sekulariseerunud, uus evangeliseerimine on üks tähtsamatest väljakutsetest. Kiriklikud liikumised, mida iseloomustab just misjoneeriv tõuge, on kutsutud erilisele pühendumisele osadus- ja koostöövaimus. Redemptoris missio Entsüklikas olen kirjutanud sel põhjusel: «Kui nad sisestavad ennast alandlikkusega kohalike Kirikute elusse ja on südamlikult vastu võetud piiskoppide ja preestrite poolt piiskopkondlikes ja koguduslikes struktuurides, esindavad liikumised tõelist Jumala andi uue evangeliseerimise jaoks ja misjoniaktiivsuse jaoks õigesti öeldes. Soovitan, seetõttu, neid levitada ja kasutada, et anda jõudu eelkõige noorte vahel, kristlikule elule» (Johannes Paulus II, Redemptoris missio, nr 72).

Sel põhjusel, 1998. aastaks, mis Suure Juubeli valmistusplaanis on pühendatud Püha Vaimule, olen lootnud kõikide kiriklike liikumiste ühist tunnistust, Ilmikute Paavstliku Nõukogu juhtimise all. See on osadus- ja uuendatud pühendumise hetk Kiriku misjoni teenistuses. Olen kindel, et te ei puudu sellest väga tähenduslikust kohtumisest.

4. Neokatehhumeeniline Tee saab kolmekümne aastaseks: see on teatud küpsuse vanus, ma ütleks. Teie kogunemine Siinais on avanud teie ees teatud mõttes uue etapi. Sobivalt olete üritanud pöörata oma pilgu usuvaimuga mitte ainult mineviku poole, vaid ka tuleviku poole, küsides endalt, mis on Jumala plaan Tee suhtes selles ajaloolises hetkes. Issand on pannud teie kätte väärtusliku aarde. Kuidas seda täiuses elada? Kuidas seda arendada? Kuidas jagada seda veel paremini teistega? Kuidas kaitsta seda oleviku või tulevaste ohtude eest? Need on mõned küsimused, mida te olete endalt küsinud, Tee vastutajatena või esimese tunni rändkatehhistidena. Nendele küsimustele vastamiseks, palve- ja sügava mõtiskluse kliimas, olete alustanud Siinais Tee Statuudi väljatöötamise protsessi. See on väga tähtis samm, mis avab tee selle formaalsele juriidilisele tunnistamisele, Kiriku poolt, andes teile lisatagatise teie karisma autentsusest. Nagu me teame, «hinnang nende (karismade) autentsuse ja nende igapäevase tegevuse üle kuulub nendele, kes juhivad Kirikus, kelle ülesandeks on, mitte Vaimu kustutamine, vaid kõige läbi uurimine ja hinnata, mis on hea» (Lumen Gentium, 12). Ma julgustan teid edasi viima alustatud tööd, Ilmikute Paavstliku Nõukogu juhi all, ning eriti tema Sekretäri, Mons. Stanisłav Rjłko juhi all, kes on täna siin teiega. Sellel teel saadan ma teid oma erilise palvega. Enne lõpetamist sooviksin ma anda mõnele õele risti, märgina nende ustavusest Kirikule ja nende evangeliseerimise misjonile täielikust pühendumusest. Issand Jeesus olgu teie lohutus ja teie toetus raskushetkedel. Neitsi Kiriku Pühim Ema olgu teile eeskujuks ja juhiks igas olukorras. Selle sooviga, annan teile kohalolijatele ning nendele, kes kuuluvad Neokatehhumeenilisse Teesse, oma südamlikku õnnistust.

(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 25. jaanuar 1997.