Lugu

Mis on Neokatehhumeeniline Tee?


USUTÕDEDE KUULUTAMINE VAESTE SEAS

Neokatehhumeeniline Tee sündis 1964. aastal Madriidis (Hispaania) Palomeras Altase slummis, kus elasid ühiskonna heidikud: mustlased ja karistusalused, enamasti kirjaoskamatud, vargad, prostituudid, noored kurjategijad, emigrandid jne. Just nende seas hakkaski idanema nägemus Neokatehhumeenilisest Teest. Ka võis vaeste ja tõrjutute hulgas näha, et kuuldes Kristuse surma ja ülestõusmise kuulutust, äratas Püha Vaim kristliku pühendumise algkiriku katehhumenaadi (ristimiseks ettevalmistamine) kujul.

Piiskop Casimiro Morcillo külastas Madriidi slumme. Temaga koos Kiko Argüello ja Carmen Hernández.

1959. aastal omistati Hispaania maalikunstnik Francisco José Gómez Argüellole (Kiko), riiklik maalipreemia. Pärast eksistentsiaalset kriisi avastas ta ristilöödud Kristuse müsteeriumi süütute kannatustes, mida nüüd elavad läbi ühiskonnast väljatõugatud. See kogemus viis Kiko kõigest loobumiseni ja Charles de Foucauldi jälgedes läks ta elama vaeste sekka Palomeras Altasesse.

Seal koges ta Jumalaema ilmutust: “Tuleb taastada kristlikud kogukonnad nagu Naatsareti Püha pere, kes elavad alandlikkuses, lihtsuses ja Jumala kiituses. Nähes teises inimeses Kristust.”

Hispaanlanna Carmen Hernández, kel oli juba litsentsiaadikraad keemias, õppis nüüd Jeesus Kristuse Misjonäride Instituudis. Peagi omistati talle teoloogiakraad Valencias Dominiiklaste ülikoolis. Kuulates mons. Pedro Farnés Schereri liturgiaid, avastas ta enda jaoks Vatikani II kirikukogu uuendamissuunad.

Elanud kaks aastat Iisraelis, puutus ta Pühal Maal ringi liikudes kokku juuditraditsioonidega. Saabunud Madriidi, lootis ta moodustada misjonirühma Oruros (Boliivia) kaevurite evangeliseerimiseks. Seda tänu tolleaegse piiskopi mons. Jorge Manrique Hurtado (La Paz) toetusele, kelle õe kaudu kohtus Carmen Palomerase slummis Kiko Argüelloga. Peagi seadis ta ka endale telgi tehase lähedusse ja siitpeale algas nende koostöö.


ESIMESED KOGUDUSED MADRIIDIS, PALOMERASE SLUMMIS

Sõnaliturgia pühitsemine Palomeras Altase slummis

Ühelt poolt Kiko kunstnikunatuur, tema eksistentsiaalne kogemus, samuti kogemused katehhistina Cursillos de Cristiandadis. Teisalt Carmeni evangeliseerimispüüd ja teadmised paasamüsteeriumist ning Vatikani II Kirikukogu uuendustest ning elu koos ühiskonna heidikutega. Kõik see kokku oli kui laboratoorium, milles sündis süntees Kristuse sõnumist ning kristlikest usutõdedest ja lõi eeldused täiskasvanutele mõeldud Neokatehhumeenilise Tee evangeliseerimisprotsessiks.

Nii sündis esimese koguduse alusmüür, mis oli rajatud Jumala sõnale, liturgiale ja kogudusele ning juhitud vennalikust osadusest ja küpsest usust..

See oli uus kristlik usukogemus, milles oli palju uuenduslikku ja mis oli arutusel oikumeenilisel Vatikani II Kirikukogul võeti hästi vastu ka Madriidi peapiiskopi mons. Casimiro Morcillo poolt. Just tema julgustas Tee rajajad oma kogemust jagama neis maakondades, kes seda soovisid. Kogemust edastati järk-järgult Madriidi piiskopkonnas, samuti Zamoras ja teistes Hispaania piiskopkondades.


TEE SAABUB ROOMA

See oli uus kristlik usukogemus, milles oli palju uuenduslikku ja mis oli arutusel oikumeenilisel Vatikani II Kirikukogul võeti hästi vastu ka Madriidi peapiiskopi mons. Casimiro Morcillo poolt. Just tema julgustas Tee rajajad oma kogemust jagama neis maakondades, kes seda soovisid. Kogemust edastati järk-järgult Madriidi piiskopkonnas, samuti Zamoras ja teistes Hispaania piiskopkondades.

Torreggiani kohtus Kiko ja Carmeniga Avilas (Hispaanias), kuulates katehheese Santiago maakonnas aastatel 1966-67. Ta mõistis Kiko ja Carmeni kogemustes vastust ning vajadust kuulutada evangeeliumit neile, kes on jäänud kirikust eemale. Ta kutsus Kiko ja Carmeni Rooma, saatjaks Sevillast pärit preester.

Enne reisi algust kohtusid Kiko ja Carmen Madriidi peapiiskopi mons. Casimiro Morcilloga, kes soosis nende Hea Sõnumi kuulutamist slummis ning aitas levitada Teed pealinnas. Morcillo andis neile soovituskirja paavsti vikaarile, kardinal Angelo Dell’Acqua’le Roomas ja Firenzes kardinal Ermenegildo Florile.

Kiko ja Carmen Hernández Roomas, Neokatehhumeenilise Tee algus.

Kiko ja Carmen saabusid Rooma juulil 1968. Varsti pärast seda viis Torreggiani nad Pompeya Jumalaema juurde (Naapol), et usaldada kogu missioon mariaanide kutsele, mis oli toona riigis väga populaarne.

Nendega tuli kaasa ka preester don Dino, et külastada mõnd kogudust ja selgitada Tee olemust Madriidi vaeste keskel. Paraku polnud nad täiesti aru saanud kirikukogu uuenduslikest mõtetest ega võtnud neid omaks. Oli hetki, mil Kiko tundis kutset minna uuesti elama Borghetto Latino de Roma vaeste sekka, oodates, et Jumal näitab oma tahtmist.

Ajal, mil Kiko elas Rooma allakäinud ning lagunenud linnaosas, olid mõned noored üllatunud tema kogemustest ning kutsusid teda koguduste kongressile Nemi piirkonda (väljaspool Roomat).

Kikol paluti rääkida oma kogemustest aulas, mis oli täis enamjaolt vasakpoolsete vaadetega noori. Pärast loengut kutsuti Kiko rõõmsale ja rahvarohkele missale, kus Kanada märtrite kiriku krüptis kõlasid kitarrihelid. Seal küsiti Kiko arvamust, kes vastas neile: “Kirik ei uuene kitarrihelide, vaid kerügma ja paasamüsteeriumi kaudu.”

Veidi aja pärast kutsus sama noortegrupp Kikot kaasa puhkusele, kus talle pakuti võimalust alustada Tee katehheese nende maakonnas.

Sellisel viisil, 2. novembril 1968, sündis Kanada märtrite kirikus esimene neokatehhumeeniline kogudus 70 inimesega.

Peagi levis Tee teistesse kirikutesse ning Kiko ja Carmeni meeskonnaga liitus preester Mario Pezzi.


TEE, VATIKANI II KIRIKUKOGU VILI

1974. aastal, tunnistas paavst Paulus VI oma audientsil esimestele neokatehhumeenilistele kogudustele Teed kui Vatikani II kirikukogu vilja: “Siin on kirikukogu viljad! Te teete pärast ristimist seda, mis algkirik vanasti: kas varem või hiljem, see on teisejärguline. Tähtis on aga, et te vaatate eheduse, täiuse, ühtsuse ja siirusega kristliku elu poole. Ja sel on määratu väärtus, mis trööstib meid väga (…) Ja kui palju rõõmu annab meile teie siinviibimine ja energia!

Samal audientsil tervitasid Carmen Hernández ja preester Mario Pezzi tema pühadust, Johannes Paulus II

Ka järgmised pontifeksid on edendanud ja tunnustanud Teed kui Püha Vaimu vilja ja inspiratsiooni, mis toetab kirikut. Isegi Johannes Paulus I, Veneetsia patriarh, võttis vastu Kiko ja Carmeni, et alustada Teed piiskopkonnas.

Püha Johannes Paulus II edendas, tugevdas ning arendas täiskasvanutele mõeldud kristlikku algatust, soodustades uusi missiooni vorme ja kutsumusi nagu misjoniperede läkitamine ning piiskopkondlike preestriseminaride Redemptoris Mater avamine.

1990. aastal kirjutas püha Johannes Paulus II Ogniqualvolta kirjas: “Tunnistan Neokatehhumeenilist Teed kui katoliiklikku täiendkoolitust, mis sobib hästi tänasesse aega ja ühiskonda ning sellepärast soovin väga, et vennad piiskopkondades tunnistaksid ning aitaksid edendada koos preestritega seda tööd kui uut evangeliseerimist.”


JOHANNES PAULUS II JA ESIMESED MISJONI VILJAD

Püha Johannes Pauluse II audients. Kiko Agüello ja paavst

Nii laienes Neokatehhumeeniline Tee katoliiklikuks koolituskavaks ja näiteks usu küpsemisest, ilmutades evangeliseerimise esimesi vilju. 1986. aastal võttis püha Johannes Paulus II rõõmu ja soosinguga vastu uudise esimesest Redemptoris Materi seminarist Roomas.

Alates 1984. aasta juubelikohtumisest maailma noortega ning esimestest ülemaailmsetest noortepäevadest (JMJ hisp. k.) 1986, on tuhanded noored neokatehhumeenid kohtunud püha Johannes Paulus II-ga. Sellest ajast on Neokatehhumeenilise Tee rajajad organiseerinud ka ühe kokkusaamise (pärast JMJ), kus tuhanded poisid ja tüdrukud väljendavad oma valmidust elada kas preesterina või pühitsetud elu.

Aastal 1988 saatis püha Johannes Paulus II Porto San Giorgios (Itaalia) sada perekonda kuulutama evangeeliumit erinevatesse maailma piirkondadesse.

Alatest aastast 1997 oli ta samuti Neokatehhumeenilise Tee põhikirja liikumapanev jõud.


BENEDICTUS XVI KINNITAB PÕHIKIRJAD

Benedictus XVI on samuti edendanud, toetanud ja julgustanud Tee misjoni laienemist. Tema pontifikaadi jooksul, aastal 2008, kinnitati lõplikult põhikirjad Pontificium Consilium pro Laicisi (ilmalik Rooma kuuria osakond) poolt. Aastal 2010 andis Congregatio pro Doctrina Fidei omakorda õpetusliku heakskiidu kristliku õpetuse juhatusele.

Esimesed Missio Ad Gentes kogudused saatis Püha Peetruse katedraalist teele paavst Benedictus XVI. Liturgial tervitas paavsti Kiko.

UUS IMPULSS PAAVST FRANCISCUSELT

Paavst Franciscus võttis eraaudientsil vastu Kiko Argüello ja Mario Pezzi, Neokatehhumeenilise Tee rahvusvahelised vastutajad.

“Tänan Issandat rõõmuga teie usu ja leegitseva kristliku tunnistuse eest, Jumal olgu tänatud! (…) Ma tänan teid kõige eest, mis te teete kirikus ja maailmas,” ütles paavst Franciscus aastal 2014 oma esimesel audientsil vendade ja Tee asutajatega.

Nüüdki on paavst pidulikult teele saatnud misjoniperesid, preestreid ja uusi Missio Ad Gentes kogudusi ristiusust eemaldunud piirkondadesse üle kogu maailma

6 märtsil 2015, oma audientsil rääkis paavst nii: “Tervitan Neokatehhumeenilise Tee rajajaid, Kiko Argüellot ja Carmen Hernándezi ning Mario Pezzi’t; samuti väljendan ma neile tunnustust ja tänu kõige eest, mis nad teevad kiriku heaks. Ma ütlen alati, et Neokatehhumeeniline Tee on hindamatu õnnistus ja abi kirikule!”


TEE TÄNA

19.07.2016 suri Carmen Hernández, kes rajas koos Kiko Argüelloga Neokatehhumeenilise Tee. Ta on maetud Redemptoris Materi seminari Madriidis. Kuid rahvusvahelisel vastutaval meeskonnal jäi nüüd vajaka ühest meeskonnaliikmest ning Püha Tool tegi vastava taotluse nagu Tee põhjakirjad ette näevad. Poolteist aastat hiljem liitus meeskonnaga hispaanlanna María Ascensión Romero, kes oli Venemaal 25 aastat rändmeeskonna vastutaja.

Neokatehhumeeniline Tee on piiskoppide ning koguduse preestrite teenistuses kui ristimise ja usu kogemise nähtav teekond, pakkudes usukogemust neile, kes soovivad oma elus kristlikku pühendumust taaselustada.

Tee, on kui rännak, mida elatakse maakondades ja väikestes kogudustes, mis koosnevad eri vanuses ning sotsiaalse taustaga inimestest – viies neid järk-järgult lähemale Kristusele ning muutes nad aktiivseteks kaastöölisteks kirikus ning Hea Sõnumi tunnistajaks. See on võimalus täiskasvanutele kogeda kristlikku pühendumist ning valmistuda ristmiseks.

Tänapäeval on Neokatehhumeeniline Tee kogudusi 134. riigis üle viie mandri, 21.300 kogudusega 6.270 maakonnas; samuti 1.668 misjonipere, kellest 216 teenivad Missio Ad Gentes kristlusest võõrdunud linnades üle viie mandri ja 125 preestriseminari Redemptoris Mater.


RAHVUSVAHELINE MEESKOND

Alatest aastast 2018 koosnes Tee rahvusvaheline vastujate meeskond Kiko Argüello’st (Tee vastutaja), María Ascensión Romerost ja preester Mario Pezzi’st. Tee asutajad olid Kiko Argüello, Carmen Hernández ja preester Mario Pezzi (aastatel 1964 – 2016). Pärast Carmeni surma 19.07.2016 liitus vastavalt Tee põhikirjale meeskonnaga Maria Ascensión Romero. Meeskonna eesmärk on Tee jätkamine kõikjal maailmas, tehes koostööd iga riigi rändmeeskonnaga. Nende kohustuste hulka kuulub ka juhtida Neokatehhumeenilise Tee teostust ning selle põhimõtete järgimist (autentsust), ametliku põhikirja täitmist, erinevatele küsimustele õigeaegset vastamist, suhteid piiskoppidega; samuti püsivate suhete hoidmist Dicasterio para los Laicose’ga, Perekonna ja Elu osakonna ning Püha Tooliga.


BIOGRAAFIA