Euharistia Neokatehhumeenilise Teega ning perekondade läkitamine «Uue Evangeliseerimise» jaoks 30-12-1988

Püha Johannes Paulus II

Püha Perekonna suurpüha
Porto S. Giorgio, 30. detsember 1988

TÕE-, ARMASTUSE-, ELUMISJON

«Teie kõigi palvetega, oma tunnistusega, oma jõuga, peate aitama perekonda, peate seda kaitsma iga hävingu eest»: ütles Johannes Paulus II pöördudes Neokatehhumeeniliste perekondade poole, kes lahkuvad misjonile ja kes täna, reede, 30. detsember, hilishommikul osalesid Paavsti poolt tähistatud Püha Missal Porto San Giorgio Keskuses «Jahve Sulane». Jutluse ajal tuletas Püha Isa kohalolijatele ka meelde, et «täna on päev, mil meile peab eelkõige rääkima Naatsareti Püha Perekond, läbi meie rahvahulga…».

See on Johannes Paulus II lausutud jutluse tekst:

Olgu kiidetud Jeesus Kristus.

Kallid, elame hetkel jõuluaega. Sel perioodil elame usus suurt jumalikku müsteeriumit, misjonis oleva Pühima Kolmainsuse müsteeriumit. Oli teada, ning kinnitatakse, et Jumal on üks ja ainus.

Võime ka aktsepteerida, mida Paulus ütles, kui ta rääkis Areopaagis, et Jumal on see absoluutsus, see vaimsus, milles me elame, milles me liigume, milles oleme. Kuid polnud teada, ja ka täna aktsepteeritakse seda paljude poolt raksustega, Kolmainsus Jumala sügavat reaalsust: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Ning tema, Kolmainsus Jumal, on see, kus me elame, kus me liigume, kus me eksisteerime. Ja Ta, misjonis olev Kolmainsus, pole ainult absoluutne üksus, kõikidele ülim, vaid on Isa oma lõpmatus, mõistatuslikus reaalsuses, mis loob, loob alguseta igavikust, oma Sõna.

Ning selle oma Sõnaga elab kirjeldamatut Armastuse müsteeriumit, mis on inimene ja mitte ainult afekt, mitte ainult inimestevaheline suhe; see on inimene, loodud Poeg, Vaim, väljahingatud armastus.

Pühad Jõulud tuletavad meile iga aasta meelde seda misjonis oleva Kolmainsuse müsteeriumit, siin Petlemma Öös, seda Poja misjonit, läkitatud Isa poolt, et tuua meile seda Vaimu, kus teda Neitsi poolt eostati. Ta tuleb, et tuua meile seda Vaimu. Vot, Jõuluöö on see öö, mil osadus-Jumala reaalsus, jumalikkuse ühtsus, absoluutne ühtsus, osaduse ühtsus tuuakse meie inimlikule mõistusele, meie silmadele, meie loole lähemale ja muutub nähtavaks. Ehk muutub nähtavaks varjatud müsteerium, Mysterium absconditum a saeculis, varjatud müsteerium alati ilmutatakse, muutub nähtavaks. Läbi selle Issanda sünni, sõime, Petlemma öö, Maarja ja Joosepi vaest reaalsust näitab ennast misjonis olev Kolmainsuse müsteerium. Vaat meie Jumal, vaat meie Jumal! Kirjeldamatu müsteerium!

Meie vaatame seda misjonis oleva Kolmainsuse reaalsust, müsteeriumit; me vaatame seda jõuluajal erilise sügavuse ja intensiivsusega ning suure rõõmuga, sest see misjon – maailma läkitatud Sõna, et rääkida inimese kujul oma Isast, jumalikust reaalsusest, tema Sõna tuleb sel ööl vastsündinud inimesena, vaene, kõigest ilma jäetud; kõigest ilma jäetud juba sel hetkel – ta ei saanud muul viisil sündida. Mitte ükski inimlik rikkus poleks saanud anda sobivat konteksti igavese Jumala Poja inimlikule sünnile. Ainult see vaesus, see hüljatus, see sõim, see Petlemma öö võis anda. Ja oli ka õige, et ta ei leidnud ööbimiskohta selles külakeses.

Kallid, me mõtiskleme selle jumaliku reaalsuse, misjonis oleva Pühima Kolmainsuse üle ning samal ajal tunneme, kui ebapiisavad on meie inimlikud arusaamad, meie vaesed inimlikud sõnad, et rääkida sellest müsteeriumist. Kuid see, kes meile läkitati, Sõna, tuleb rääkima ja tuleb meid rääkima panema. Rohkemgi, ta on leidnud kõige lihtsamaid, et tagasi võtta see sõna, see jumalik sõna: ta leidis kõige lihtsamaid. Nii peame meie rääkima, me peame pihtima, tunnistama, tundes oma ebapiisavust Jumala müsteeriumi, jumaliku ühtsuse, jumalikkuse ühtsuse ja samal ajal osaduse ühtsuse mõistastuslikkuse ees. Selle jõuluaja jooksul Püha Ema Kirik laseb meil tähistada täna veel üht inimlikku müsteeriumit: Naatsareti Püha Perekond. Peame ütlema, et täna me mõtiskleme misjonis oleva Perekonna üle, sest Püha Perekond pole muud, kui see: inimlik perekond jumalikus misjonis. Ning siin, see inimlik perekond, nagu väike kogudus, näitab ennast, samal ajal, suure inimliku kogudusena, mis on jumalikus misjonis: see on Kirik. Kirik, eriti Vatikani II Kirikukogus, tunnistas oma perekonna iseloomu ja oma misjoneerivat iseloomu. See on suur perekond misjonis. Selle suure Kiriku-perekonna sees on iga inimlik perekond, iga perekondlik kogudus, misjonis oleva perekonnana. Räägiti palju perekonnast väiksema, põhilisema ühiskonnana ja kõik see on tõsi. Kui me aga näeme põhilist müsteeriumit, milleks on Kolmainsus misjonis, me ei saa näha perekonda sellest väljaspool: ka see on misjonis. Ning tema misjon on tõesti see hädavajalik, hädavajalik Sõna jumaliku misjoni jaoks, Püha Vaimu jumaliku misjoni jaoks: see on hädavajalik.

Sõna jumalik misjon on rääkida, tunnistada Isa. Perekond on see, kes esimesena räägib, kes ilmutab esimesena seda müsteeriumit, mis enne tunnistab Jumalat, Isa uute põlvkondade ees. Tema sõna on efektiivsem. Nii iga inimlik perekond, iga kristlik perekond, on misjonis.

See on tõemisjon. Perekond ei saa elada tõeta, vastupidi, see on koht, kus on olemas äärmuslik tundlikkus tõe vastu. Kui puudub tõde inimeste suhetes, osaduses – abikaasad, isad, emad, lapsed – kui puudub tõde, rikutakse osadus, hävib misjon. Te kõik teate hästi, kuidas see perekonna osadus on väga õhuke, habras, lihtsasti haavatav. Ja niimoodi peegeldub perekonnas, koos Sõna, Poja misjoniga ka Püha Vaimu misjon, milleks on armastus. Perekond on misjonis ja see misjon on hädavajalik iga rahva jaoks, kogu inimkonna jaoks; see on armastuse- ja tõemisjon, see on armastuse- ja tõetunnistus.

Kallid, mina tulin siia väga hea meelega. Võtsin väga meeleldi vastu teie kutset Püha Perekonna suurpühale, et palvetada koos teiega kõige hädavajalikuma ja tähtsama asja eest Kiriku misjonis: perekonna eest, iga rahva, iga riigi, eriti meie lääne, arenenuma, arengu märkidest ja hüvedest, kuid selle ühepoolse arengu puudustest märgistatuma maailma inimlike ja kristlike perekondade vaimse uuendamise eest. Kui peab rääkima inimliku ühiskonna, või pigem Kiriku inimliku ühiskonna uuendamisest, uuesti loomisest, peab alustama sellest kohast, sellest misjonist. Jumala Püha Kirik, sina ei saa teha oma misjonit, ei saa täita oma misjonit maailmas, kui mitte läbi perekonna ja tema misjoni.

See on põhiline põhjus, mille tõttu ma võtsin vastu teie kutset olla koos ja palvetada koos selle keskkonna jaoks, mis on enamjaolt moodustatud perekondades, paaridest, lastest, eriti rändavatest perekondadest. See on ilus asi.
Näeme, et ka Naatsareti Perekond on rändav perekond. Ning oli seda kohe, juba Jumaliku Noormehe, Lihaks Saanud Sõna esimestest elupäevadest. Sellest pidi saama rändav perekond, jah, rändav ning ka pagulane.

Paljud valulikud reaalsused meie ajal – pagulaste oma, näiteks, või emigrantide oma – on juba nähtavad, on olemas Naatsareti Pühas Perekonnas. Kuid teie jaoks on see eelkõige rändav perekond, sest läheb kõikjale: kas läheb Egiptusesse, kas naaseb Naatsareti, kas naaseb Jeruusalemma kaheteistkümne aastase Jeesusega, alati läheb kõikjale rändavana, et viia perekonna misjoni, inimliku perekonna jumaliku misjoni tunnistust.
Ma arvan, et teie rändavate, neokatehhumeeniliste peredena, te teete sama, moodustate oma rändavuse eesmärki, milleks on viia igasse kohta, erinevatesse keskkondadesse, võibolla kõige dekristianiseeritumates kohtades, viia perekonna misjoni tunnistust. See on suur, inimlikult suur, kristlikult suur, jumalikult suur tunnistus, sest see tunnistus, perekonna misjon, on täpselt kirjutatud Pühima Kolmainsuse vaos. Selles maailmas pole teist täiuslikumat, täielikumat kuju sellest, mis on Jumal: Ühtsus, Osadus. Pole olemas teist inimlikku reaalsust, mis vastaks, mis inimlikumalt vastaks sellele jumalikule müsteeriumile. Ja nii, viies rändajatena tunnistust, mis on perekonnale, misjonis olevale perekonnale iseloomulik, te viite kõikjale misjonis oleva Pühima Kolmainsuse tunnistust. Ning niimoodi te kasvatate Kirikut, sest Kirik sünnib nendest kahest müsteeriumist. Nagu õpetab meile Vatikani II Kirikukogu, kogu Kiriku elujõud tuleb lõpuks, või põhiliselt, sellest müsteeriumist, sellest misjonis oleva Kolmainsuse müsteeriumist. Teisalt viia misjonis oleva perekonna tunnistusest, kes üritab kõndida misjonis oleva Kolmainsuse jälgedel. Ja niimoodi viiakse edasi ka sõnum, Petlemma sõnum, jõulu-, rõõmusõnum.
Me teame, et see sõnum, ka traditsioonide ja tavade järgi, on ikka seotud inimlike perekondadega, see on perekonna suurpüha. Sellele suurpühale peab andma sügavat hingamist, täielikku, inimlikult täis, kristlikult täis, jumalikult täis dimensiooni, sest see inimlik müsteerium, see perekonna inimlik reaalsus on juurutatud jumalikus müsteeriumis, osadus-Jumala müsteeriumis.
Teie olete osadus, inimeste osadus, nagu Isa, Poeg ja Püha Vaim.

Teie olete järelikult inimesed, olete ühtsus. Olete ühtsus ja ei saa mitte olla ühtsus. Kui te pole ühtsus, ei ole te osadus; kui te aga olete osadus, olete te ühtsus. Selles arenenud, rikkas, külluslikus maailmas on paljusid perekondasid, kes kaotavad oma ühtsust, kaotavad osadust, kaotavad juuri. Vot, teie olete rändavad, te viite nende juurte tunnistust; see on teie katehhees, see on teie neokatehhumeeniline tunnistus: nii räägitakse Püha Ristimise viljakandmisest. Me teame hästi, et Abielu sakrament, perekond, kõik see kasvab Ristimise sakramendis, selle rikkusest.

Ristimisest kasvada tähendab kasvada Kristuse paasamüsteeriumist. Läbi vee ja Püha Vaimu sakramendi, oleme kastetud sellesse Kristuse paasamüsteeriumisse, milleks on tema surm ja ülestõusmine. Oleme kastetud, et taasleida elu täiust ning seda täiust peame uuesti leidma inimese täiuses, kuid, samal ajal, perekonna – inimeste osaduse – dimensioonis, et viia, et inspireerida selle elu uudsusega erinevaid keskkondi, ühiskondi, rahvaid, kultuure, sotsiaalset elu, majanduslikku elu.. Kõik see on perekonna jaoks. Te peate minema kogu maailma, et korrata kõikidele, et see on «perekonna jaoks», mitte perekonna arvelt. Jah, teie programm peab olema täiesti evangeelne, julge, julge tunnistamises ja julge küsimises, küsimises kõikide ees, eriti meie vendade ees, inimeste ees, meie õdede ees, kõikide nende perekondade, nende paaride ees, kõikide põlvkondade ees. Kuid ka teiste ees. Selle suure tunnistusega, misjonis olev perekond misjonis oleva Kolmainsuse kujuna, peab edasi viima ma ütleks sotsiaal-poliitilist, sotsiaal-majanduslikku programmi. Perekond on haaratud kõiges selles ja võib olla aidatud, edasi viidud, priviligeeritud või võib olla hävitatud. Peate, teie kõigi palvetega, oma tunnistusega, oma jõuga, peate aitama perekonda, peate seda kaitsma iga hüvingu eest. Kui pole muud dimensiooni, kus inimene saaks ennast väljendada inimesena, eluna, armastusena, peab ka ütlema, et pole olemas muud kohta, muud keskkonda, kus inimene saaks olla hävitatum. Täna tehakse palju asju, et normaliseerida neid hävinguid, et legaliseerida neid hävinguid; sügavad hävimised, sügavad haavad inimkonnale. Tehakse palju, et korda teha, legaliseerida. Selles mõttes öeldakse «kaitsta». Kuid ei saa tõesti kaitsta perekonda juurtesse sisenemata, sügavatesse reaalsustesse sisenemata, tema intiimsesse loomusesse sisenemata; ning see tema intiimne loomus on inimeste osadus jumaliku osaduse kujul. Misjonis olev perekond, misjonis olev Kolmainsus. Kallid, ma ei taha jätkata, ei taha pikemaks minna. Ma jätan teile need mõtisklused, mis tulevad mulle spontaanselt.

Täna on päev, kus meile peab rääkima eelkõige Püha Perekond ning see on minu alandlik palve: et see Naatsareti Püha Perekond, läbi meie rahvahulga, läbi meie laulude, läbi meie palvete ning ka läbi selle minu sõna, räägiks meile kõigile.

Aamen.

(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 31. detsember 1988.