Euharistia Neokatehhumeeniliste Koguduste noorte grupile, kes valmistub seminarisse minekuks 3-VII-1983

Püha Johannes Paulus II

Vatikani Aiad, 3. juuli 1983

«Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele». See kuulus Luuka Evangeeliumi salm, mida pakub päevaliturgia, oli eilse, pühapäeva 3. juuli, mediteerimise ja palve keskpunktiks Püha Isa juures koos umbes neljasaja noorega, kes Porto S. Giorgios (Ascoli Picenos) elasid eelmisel nädalal kolmepäevast vaimset retriiti kutsumuse teemal. Euharistia, millega Paavst tahtis näidata nendele noortele, kes olid pühendunud tõsisele ja vastutustundlikule kutsumuse teekonnale, oma isalikku sümpaatiat ja oma julgustust, toimus hommikul Lourdes’i Neitsi koopa altari ees, Vatikani Aedades. Noorte seas – kõik suundusid kutsumusele mõtisklema Neokatehhumeenilise Tee poolt saadetuna – oli juba viiskümmend seminaristi sajaviiekümnest, keda Neokatehhumeenilised Kogudused on siiamaani andnud Itaalia Kirikule. Aga nende noorte seas, kes eile palvetasid Paavstiga, paljud teised, juba üle kuuekümne, on valmis vastama kutsumusele, mida ka äsja lõppenud vaimne retriit aitas selgeks teha. Suure kaetud laua ümber, mis oli rahva keskel, umbes kolmkümmend preestrit tähistasid Paavstiga. Kiko Argüello – kes Carmen Hernándeziga, kes oli ka kohal, on Neokatehhumeenilise Tee edendaja ja eestvedaja – juhtis rahva laulmist.

Jutluse ajal pöördus Püha Isa rahva poole nii:

1. «Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele» (Lk 10,2). See lause, täis ehmatust ja avatud lootusele, kallid seminaristid ja kallid noored, kõlab täna meie jaoks, kes oleme siia kogunenud Lourdes’i Koopa ette, Euharistia alguses, mis viiakse läbi nii tähenduslikus raamis. Töötegijaid on vähe: probleem tekkis Jeesusele, kui ta pidi jätma oma jüngritele ülesande kuulutada Evangeeliumit rahvale; seesama probleem esineb ka meie päevil, väga aktuaalne ja alati pealesuruvana. Lugematud rahvad, üle kogu maailma, ootavad lootuse sõna. Eilne, tänane, alatine probleem. Maailma rahvad kasvavad pidevalt arvuliselt ning janunevad enam-vähem teadlikult avastada tähtsaid väärtusi, mis annavad inimelule mõtet. Kes on juba vastu võtnud Evangeeliumit, riskivad seda unustada, surutud, nagu nad on, igalt poolt meelitavatest plaanidest, mis on aga tihti tühjad; neil on seepärast vaja kedagi, kes aitaks neil taaselada Jeesuse sõna. Pealegi, tõde, mida peab kuulutama, on nii rikas ja lai, et see vajab pidevat süvenemist, et mõista kogu selle väärtuslikkust ja maitsta kogu magusust. Need lühikesed märgid, tänase Evangeeliumi poolt inspireeritud, on piisavad, et me saaksime hakata nägema, kui vajalik on lakkamatult hüüda appi « lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele» (Lk 10,2).

2. Sõnum, mida tuleb kuulutada, on ennekõike inimese päästmise sõnum:  «öelge neile: Jumala riik on teie lähedal» (Lk 10,9). Jumala Riik, mis on tema armastuse võit iga inimliku patu ja viletsuse üle, see on juba meie keskel. Ja veel, see on lootuse ja lohutuse sõnum, nagu oli ette kuulutanud Prohvet Jesaja: «Rõõmustage koos Jeruusalemmaga… Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid… Teie näete seda ja teie süda rõõmustab» (Js 66,10-14). Inimese saatuseks ongi realiseerida Kristus Lunastajas oma jumaliku kutsumuse täiust. See on lisaks ka rahu ja armastuse sõnum: «Ütelge esmalt: „Rahu olgu  sellele kojale!”… ja tehke terveks sealsed haiged» (Lk 10,5-9). Jumala Riik ehitatakse ajalooga, pakkudes juba siin ilmas oma pöördumise, ühendamise, inimestevahelise armastuse vilju.

3. Milline peab olema jünger, millise vaimuga peab ta läbi viima oma misjonit? Ta peab ennekõike olema teadlik raskest ja vahel vaenulikust reaalsusest, mis teda ootab: «Ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka» (Lk 10,3); seda reaalsust on muudetud vanulikuks kurja tegudest. Seepärast üritab jünger olla vaba igasugustest inimlikest mõjutamistest: «Ärge kandke kukrut ega pauna ega jalatseid» (Lk 10,4), et toetuda ainult Kristuse Ristile, millest tuleb meie lunastus, nagu ütleb Püha Paulus teises lugemises. Leida au Ristis tähendab hüljata igasugust isikliku uhkustamise põhjust, et elada ainult usust ja tänu andmises päästest, mis tuleneb meile Jeesuse ohverdusest. See, mis löödakse risti on isikliku egoismi, enesepiisavuse, oma väärilisuse kindluse maailm.

Kallid seminaristid ja kallid noored, jüngri misjon on ülimuslik misjon, põnev ja suunatud kogu maailma headusele; see nõuab palju lahkust, mis ületab suuresti inimese oskuseid. Seepärast on vaja pöörata oma vaim kõrgele, hüüdes appi jumalikku abi, mida teie tõlgendate usaldusega läbi Jeesuse Ema ja meie Ema eestkoste. Ma soovin teile olla rahulolevad jüngrid oma misjonit teostades, sest teadlikud, sest usaldavad, sest vaimselt vabad. Jeesuse poolt saadetud jüngrid «pöördusid rõõmuga tagasi» (Lk 10,17). Ka teie, nende Preesterlusele valmistamise aastatel, õpite rõõmsad olemise kunsti, mitte inimlike põhjuste pärast, vaid põhinedes kindlusele, et «et teie nimed on taevasse kirja pandud» (Lk 10,20), st et te olete Kristus Jeesuse armatuse ette määratud. Tema kutsus teid teie perekondadest, teie kiriklike koguduste ihust, et teha teist oma koostöötegijad, oma preestrid, oma jumalike müsteeriumite jagajad.

Rõõm on Püha Vaimu tegu meis (vrd Gl 5,22). Tema sisemisele juhtimisele, tema jõulisele ja veatule toetusele usaldage oma kutsumus, et see saaks küpseda «in pace et gaudio» ja nii anda igavese elu külluslikke vilju.