Külastus Meie Coromoto Emanda kogudusele 15-III-1981

Püha Johannes Paulus II

Rooma, 15. märts 1981 *

Johannes Paulus II jõudis kirikuni, kus koguduse preester tutvustas talle Neokatehhumeenilisi Kogudusi, mis nüüd juba mõnda aega on sisestanud ennast kihelkonna elusse.

See on Neokatehhumeenilise Tee vendade grupp – ütles Mons. Gulizia. Nendega koos on katehhistide grupp, pärit Kanada Märtrite kogudusest, kes 1970. aasta jaanuaris tulid meie kihelkonda, et alustada Neokatehhumeenilise Tee jaoks katehheese. Möödunud on üksteist aastat, Püha Isa, ja võime öelda, et peale mitmeid tegevusi, kannatusi ja rõõme, see Tee konkretiseerub, nende küpseks saamine usuteel, teenides ka kihelkonna vajadusi. Kohal on rändpreestrid ja ka suur grupp katehhiste, kes valmistavad noori Kinnitamisele, sest see ala koos Ristimisele valmistamisega ning kihlatud paaride katehheesidega on usaldatud nendele vendadele. Püha Isa see on meie kihelkonna koguduse reaalsus, see on üks kirikliku osaduse sümbol, et ehitada Jumala Riiki meie kihelkonnas.

Rõõm ja äratundmine kohtuda veel ühe korra Paavstiga, kellel juba teiste külastuste ajal oli võimalus kohtuda Neokatehhumeeniliste Kogudustega, väljendati kõikide kohalolijate nimel Giampiero Donnini poolt, Meie Coromoto Emanda koguduse katehhist, kes väljendas ennast nii:

Meie jaoks on suur rõõm näha Teid siin, eelkõige peale jutlust, mida täna pidasite. Te lõpetasite ühe küsimusega: kus on Piiskopi koostööpartnerid evangeliseerimiseks? Vot, me oleme siin, et öelda Teile, et me oleme valmis vastama Teie kutsumisele. Eriti soovime tutvustada Teile esimest kogudust, kes varsti hakkab minema majast majja kahekesi, et kuulutada lihtsusega ja alandlikkusega Jumala Riiki: Jeesust Kristust kõikidele naabruskonna elanikele.

Oluline on kuulutada tänapäeva inimesele Evangeeliumi head uudist, Jumala armastust, mis ilmutab end Jeesuse Kristuse Ristil, näidates ennast sellena, kes armastab patuseid. Tänapäeva maailm ei usu enam, et Jumal on see, kes võtab initsiatiivi nagu Aabrahamiga. Tänapäeva inimene ei usu seda enam, mõtleb, et tema astub esimese sammu. Seepärast – ütles katehhist lõpetades – peame taaskuulutama sellele maailmale Jumala armastust. Seda on hädavajalik kuulutada, muidu kogu Evangeelium kaotab, kui loobutakse kuulutamast armastust patustele. Aga kuidas saab seda kuulutada? Kuidas võidakse olla tunnistajad, kui ei olda saadetud, kuidas võidakse olla saadetud, kui enne pole täitunud Jeesuse Kristuse kogemus? Siis on tähtis kihelkonna siseselt avada teed, kus igaüks saaks olla viidud järk-järgult usule ja tema usk saaks lõpuks muutuda misjoneerivaks, tunnistuseks maailma silmis. Peale Giampierot, veel kaks katehhisti jutustasid Paavstile oma apostolaadi kogemust perekondadele, osutades raskustele, mis jäävad kristliku sõnumi kuulutamisele ette selles uues vormis, kuid näidates ka entusiasmi, mis neid õhutab.

Püha Isa ütles vastates:

Teie tunnistused on alati väga huvitavad, sest need tulenevad elatud kogemusest, sisemiselt elatud, isiklikult, puhtalt religioossest, evangeelsest kogemusest. Tahan õnnistada teie gruppe ja teie Neokatehhumeenilist Teed, mis on teie tee, kuid ka tee teiste poole. Õnnistades kõiki teid kohalolijaid tahan õnnistada ka kõiki neid, kelle ustel otsite külalislahkust; külalislahkust teie sõna jaoks, teie katehheetliku missiooni jaoks. Ma õnnistan teid südamest ning soovin, et kasvate selles usus, selles teie Ristimises elatud kogemuses. Meie, nagu ütleb ka Püha Peetrus, peame käituma natuke nagu vastsündinud, lapsed, ning peame niimoodi käituma kogu elu jooksul, sest Ristimine määrab kogu meie elu anniga, mõistmatu and: jumalikku lapseks olemise and, and sarnaneda Jumala Lapsele, Jumala lapsed, lapsed Lapses. See on hea uudis, Evangeelium. Elada seda ja lasta teistel seda elada on levitada Evangeelium.

(*) Vrd. «L’Osservatore Romano», 16.-17. märts 1981.