Külastus Püha Tarcisiuse kogudusele 3-III-1985

Püha Johannes Paulus II

Rooma, 3. märts 1985 *

Koguduse kiriku sees, tutvustas koguduse preester Paavstile Neokatehhumeenilisi Kogudusi. Esimese koguduse liikmed alustavad uut misjonit paari päeva pärast. Nad lähevad naabruskonna kodudesse Evangeeliumit kuulutama. «See on tähtis ja õrn hetk Koguduse jaoks» – ütles koguduse preester.

Pühadus – lausus siis üks koguduse liige – see pole juhus, et minu elu peatus Pio XII-ga ja leidsin selle uuesti teiega teie pontifikaadi ajal, eirates kolm Pontifikaati. Peale lapsepõlve, mida elasin ranges katoliiklikus kasvatuses, ma arvasin, et täiskasvanud inimesel on üks spetsiifiline ülesanne: võidelda kristlikku religiooni ohtliku ebausuna. Ma nägin Kristust ja kristlust utoopiana ja läbikukkumisena, mis võttis inimeselt ära võimalus olla oma olemise meisterdaja. Selline väär nägemus oma elust viis mind umbes kaskkümmend viis aastat sisemise, intellektuaalse ja kiindumusliku segaduseni, millest ma ei suutnud välja tulla. Ka ühe sõbra enesetapp pani uuesti mu ette küsimusi inimese olemise üle, elu mõtte üle, millel polnud vastuseid. Umbes kuus aastat tagasi Issand tuli mu elu täitma; äkitselt, ootamatult ta tuli läbi mõnede katehhistide, kes kaotasid oma elu teiste jaoks. Sellest päevast alates minu elu muutus, ma avastasin, et Issand armastas mind nii, nagu keegi muu poleks saanud. Ma olin ka deformeerinud Jumala armastust, mõeldes, et nii nagu ta ei armastanud mind, ei armastanud ta kedagi muud. Vaikselt hakkas Sõna kaevama minu elus ning ma avastasin aina rohkem Jumala halastust. See armastus taastas mind abikaasana ja isana. Ma taasavastasin uut pruuti: see, keda mitte mina, vaid Issand oli valinud minu jaoks. Ma avastasin uusi lapsi Jumala lastena. Pühadus, selle lühikese tunnistusega soovin ma tagastada Kirikule seda, mida mina olen saanud, tänulikkuse ja pojaliku armastuse märgina.

Paavst lausus kohalolijatele järgmised sõnad:

Ma tunnen teid, kohtun teiega erinevates Rooma kogudustes, ma kohtusin teiega ka erinevates maailma Riikides. Väga lihtne on teid ära tunda, sest, kui hakatakse kitarre mängima ning kui korratakse seda neokatehhumeenilistele iseloomulikku laulu, misiganes maailma nurgas, Paavst teab kohe, kes nad on, ning rõõmustab. Rõõmustab kõikjal ning rõõmustab ka selles koguduses. Olen palju kordi rääkinud erinevatele Neokatehhumeeniliste Kogudustele, erinevates Rooma osades, ja nüüdseks tean väga hästi, et teie karismat iseloomustavaid elemente on kaks. Esimene on usu entusiasm. Uuesti leitud usu entusiasm. Usk, mida leiti uuesti ka nendes, kellel see oli alati olemas, võib olla ka elatud usk, harjutatud usk; nendes, kes olid ausad ja head kristlased, enam-vähem. Kui see kord taasavastatud oli, – taasavastatud selle täielikus mõttes, müsteeriumis, ebaloomulikus suuruses – usk loob entusiasmi. See usu entusiasm on väga vajalik meie ajastu jaoks. Meie külm, ükskõikne ajastu, meie ajastu, mis ei soovi pühenduda, kes ütleb usutõdedest, Jumalast, Kristusest: “kes teab, võib olla”. On vaja seda entusiasmi, seda isiklikku veendumust, mis ainsana on võimeline veenda ka teisi.

Siis, teine asi, mis ma arvan kuulub teie karismale on radikaalne pöördumine. Ma olen kuulanud teie kahte tunnistust, eriti esimest, väga liigutatult ja mõtlesin kohe: mida me veel tahame, meil on veel üks Tarsuse Pauluse tunnistus. Keegi, kes oli läinud vastu, kes tahtis isegi Jeesust tappa, hävitada kristlust. Siis, ühe hetkega, leidis taas ülestõudsnud Jeesust, sai tema jüngriks, tema kõige innukam, tõhusam jünger. Seepärast ma arvan, et meie ajastu – kus paljud inimesed on kaotanud usku ning on alustanud uut elu järgides ideoloogiaid ja filosoofilisi süsteeme, leides ka ühinguid ja organisatsioone, kes pakuvad religioonivastast programmi – meie ajastu vajab radikaalseid pöördumisi nagu Tarsuse Pauluse oma. Ma näen teid suure meeldivusega ning mõtlen, et te olete väga vajalikud tänases Krikus, tänases maailmas. Te peate ainult jätkama ja kasvatama oma karismasid ning süvendama oma identiteeti, jäädes alati väga lähedal Kiriku karjastele ja järgides alati seda spetsiifilist armu, mis kuulub Neokatehhumeeniliste Koguduste identiteedile. .

(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 4.-5. märts 1985.