Paavst Johannes Paulus II Neokatehhumeeniliste Koguduste psalmistidele pühapäeva «Angelus’e» ajal
Püha Johannes Paulus II
Rooma, 21. märts 1982
Toome välja osa kõnest, mida Püha Isa pidas enne pühapäevast «Angelus Domini’t»:
Tahan veel kord tagasi minna teemale Leppimine ja Meeleparandus Kiriku misjonis, teema, mis saadab meid kogu Paastuaja jooksul arvestades Piiskoppide Sinodi, mida valmistatakse. Esimene tähtis leppimine Jumalaga Jeesus Kristuses ja esimene pöördumine (ehk meeleparandus) täituvad Ristimise Sakramendis. Täiskasvanute Ristimise puhul esimene pöördumine Jumalale ning esmatähtis leppimine Temaga Kristuses on pika valmistuse viljad: sügava algatuse viljad. Seda valmistamist nimetatakse – Kiriku esimestest sajanditest alates – katehhumenaadiks. Katehhumenaat on alati olnud eriti intensiivne Paastuajal. See traditsioon on ikka veel elus meie ajal, kus Ristimise sakramenti saavad enamjaolt vastsündinud kristlikes perekonnades. Kuid ka meie ajal Paastuaeg peab olema vajalik – kui mitte esimese pöördumise valmistamisele läbi Ristimise – vähemalt selle süvendamisele ja uuendamisele. See peab olema tihti vajalik uuele pöördumisele ja leppimisele Jumalaga Pihisakramendis!
Seepärast eriti Paastuajal intensiivistub Kiriku katehhees erinevatel viisidel (näiteks: kogudustes, gruppides või individuaalsetes vaimsetes harjutustes, nn retriidid).
Katehhees on ka parim viis, et mõtiskleda leppimise ja meeleparanduse probleemile Kiriku misjonis, nagu ootab seda meilt Piiskoppide Sinod. Usaldan Jumalale seda Kiriku paastuaja tööd läbi Lihaks saanud Sõna Ema eestkoste. Tervitan kõiki Neokatehhumeeniliste Koguduste kantor-psalmiste, tulnud Rooma koosolekule, et valmistada paasapüha triduumi liturgiat.
Kallimad, ülestõusnud Kristuse müsteerium, mida te elevusega tähistate oma lauludega, olgu tunnistatud ka teie eluga, et sõnade ja tegude harmoonilisest kooskõlast oleks ülendatud maailma ees Tema, kes “surres on hävitanud surma ja ülestõustes on meile tagasi andnud elu”.
Teile kõigile ning teie kallitele minu apostellik õnnistus. (*) Vrd. «L’Osservatore Romano», 22.-23. märts 1982.