Paavst Johannes Paulus II Püha Damasuse Neokatehhumeeniliste Koguduste psalmistidele 1981

Püha Johannes Paulus II

Vatikan – Püha Damasuse sisehoov, 31. märts 1981

Üle kolme tuhande kantor-psalmisti mitmetest itaalia Neokatehhumeenilistest kogudustest lõpetasid eile õhtul, Püha Damasuse sisehoovis Püha Isa kohalolekul, riigilise koosoleku Paasavigiili laulude valmistamiseks.

Kantorid-psalmistid, kogu eilse päeva rooma teatri-telgis kogunenud, soovisid kohtumist Paavstiga, et pakkuda talle, läbi laulu, kristliku tunnistuse märki ja nende pingutuse mõtet. Neokatehhumeenilistes Kogudustes, üle kahe tuhande kogu Itaalias, kantor-psalmist on see, kes, isegi ilma suurepäraste kantori omadusteta või märgatava muusikalise tundlikkuseta, suudab siiski tõlgendada laulu palvena ning edastada teistele laulu-palve mõtet. Eile õhtul, juhitud Kiko Argüello poolt, Neokatehhumeeniliste Koguduste animaator, pakkusid Püha Isale oma intensiivse valmistamistöö vilja esinedes mõndasid kohandatud psalme modernsemas stiilis ning tähenduslikumaid laule, mille esinemisega tehti ettepanek lasta elada, Paasavigiilil, oma vendadel Ülestõusmise tõelist ootust. Eriti tähenduslik sel põhjusel oli laul, mida esitasid eile õhtul Paavstile laste grupp, kes kuuluvad neljale Rooma Neokatehhumeenilisele Kogudusele.

«Miks – küsisid endalt need lapsed, kelle vanus jäi nelja ja kuue aasta vahele – see öö on erinev?». «Miks me iga öö lähme vara magama, peale õhtusööki, kuid täna õhtul oleme ärkvel hilisõhtuni ning pole isegi õhtusööki söönud?». «Miks me kõik teised ööd ei oota kedagi, aga täna õhtul ootame kedagi?». «Milles on see öö erinev teistest?». Nende jaoks kogu kogudus vastab lauldes Ülestõusmise rõõmu.

«Niimoodi – seletas Kiko Püha Isale – elame oma Paasapüha oma vendade ja laste kõrval».

Püha Isa, kui laulud olid lõppenud, tahtis tänada kohtumise eest, mida väga sooviti, ning tunnistuse eest, mida nad olid tulnud talle andma oma lauludega.

Kirik – ütles siis Püha Isa muuhulgas – valmistab end Issanda paasaöö tähistamiseks, tema Ülestõusmise tähistamiseks, kogu selle Paastuaja jooksul. Seda tehakse, et Issand leiaks meie südameid valmis, küpsena, küpsed tema müsteeriumile, küpsed tema armastusele. Ning kindlasti Jumala Sõna tunnistusega ja armastuse märkidega, mida peame kasvatama selleks ööks ning selleks lõplikuks armastuseks, mis ilmutas end paasaööl. Nii soovin ma teile, et te valmistuks hästi selleks suureks müsteeriumiks, mis on meie usu keskel ning ka inimese ja kosmose keskel. Mina olen teiega kohtunud juba mitu korda erinevates rooma kogudustes ning loodan, et nendes kogudustes töötate te koos preestritega ning ka Rooma piiskopkonna piiskoppidega, Vikaarkardinaliga, sest nii kinnitate te ka oma paasavaimustust. Paasapüha on Kiriku päev. Kirikus, oma tervikus, oma elus peame me otsima ruumi, mis oleks autentne meie religioosse vaimustuse jaoks ja meie apostolaadi jaoks. Sooviksin tänada teid külastuse eest, kõikide ilusate religioossete laulude eest, mida laulsite jõuga, suure vaimustusega. Ma tänan teid selle külastuse eest ning õnnistan teid kõiki, õnnistan teie perekondi ja lapsi, kellel oli täna õhtul ka eriline ja väga ilus osa.

Tahaksin öelda veel erilist asja kõikide kannatajatele, kes on teie lähedal: edastage seda sõna ja seda mälestust, seda Paavsti mälestust kõikidele nendele, sest vaimselt on nad alati minule väga lähedal, kuna nemad osalevad erilisel viisil meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatuses, ning osaledes tema kannatuse müsteeriumis, valmistavad meid Paasapühaks. Tahan õnnistada teid lõpuks õnnistades ka kõiki teie lähedasi, Roomat ning kõiki linnasid Itaalias ja väljaspoolt Itaaliat. (*) Vrd. «L’Osservatore Romano», 2. aprill 1981.