Johannes Paulus II kiri piiskopile Paul Josef Cordes 30-VIII-1990

Püha Johannes Paulus II

«MILLAL IGANES»

Austatud vennale monsignor Paul Josef Cordesele «Ad personam» Vastutav Neokatehhumeeniliste Koguduste Apostolaadi eest, Ilmikute Nõukogu Pontifikaadi Asepresident

Millal iganes Püha Vaim paneb idanema Kirikus Evangeeliumile suurema ustavuse impulsse, õitsevad uued karismad, mis väljendavad neid reaalsusi, ja uued institutsioonid, mis viivad neid täide. See oli nii peale Trento kirikukogu ning peale Vatikani II kirikukogu.

Reaalsuste hulgas, mida Vaim on tänapäeval loonud, on Neokatehhumeenilised Kogudused, algatatud Härra K. Argüello ja Preili C. Hernandez (Madrid, Hispaania) poolt, mille tõhusus kristliku elu uuendamiseks tervitati minu eelkäija Paulus VI poolt kirikukogu viljana: “Palju rõõmu ja palju lootust annate meile oma kohalolekuga ja oma tegevusega . . . Elada ja edutada seda ärkamist on see, mida teie nimetate “peale Ristimise” vormiks, mis võib uuendada tänapäevastes kristlikes kogudustes neid küpsuse ja sügavdamise efekte, mis ürgses Kirikus viidi täide Ristimisele valmistamise perioodil” (Paulus VI Neokatehhumeenilistele Kogudustele, Üldaudients, 8. mai 1974, Notitiae 96-96, 1974, 230). Ka mina, paljudes kohtumistes Rooma Piiskopina, Rooma kihelkondades, Neokatehhumeeniliste Kogudustega ja nende Karjastega ning oma apostellikes reisides mitmetes riikides, olen saanud märgata rohkeid isikliku pöördumise ja viljaka misjoneeriva impulssi vilju.

Need Kogudused teevad nähtavaks, kihelkondades, misjoneeriva Kiriku märki ja “pingutavad, et avada tee nende evangeliseerimisele, kes on peaaegu hüljanud kristlikku elu, pakkudes neile katehhumeenilist tüüpi teekonda, mis läbib kõiki neid faase, mis ürgses Kirikus läbiti katehhumeenide poolt enne Ristimise sakramendi saamist ; see toob neid lähemale Kirikule ja Kristusele” (vrd Ristimisjärgne Katehhumenaat Notitiae 96-96, 1974, 229). Nad on Evangeeliumi kuulutus, tunnistus väikestes kogudustes ja euharistiline pühitsemine gruppides (vrd Teadaanne gruppides pühitsemise kohta “Neokatehhumeenilises Tees” L’Osservatore Romano ajalehes, 24. detsember 1988), kes lubavad liikmetel teenida Kiriku uuendamist.

Mitmed vennad piiskopkonnas on tundnud ära selle Tee vilju. Ma piirdun mäletades tol aja Madridi Piiskopit, Mons. Casimiro Morcillo, kelle piiskopkonnas ja kelle valitsemise all sündisid 1964. aastal Neokatehhumeenilised Kogudused, mida tema võttis vastu suure armastusega. Üle kahekümne aasta hiljem Koguduste sünnist, levinud Viiel kontinendil,

— arvestades uut elujõudu, mis elavdab kihelkondasid, misjoneerivat impulssi ja pöördumise vilju, mis õitsevad rändkatehhistide ja, viimasel ajal, perekondade pingutusel, kes evangeliseerivad Euroopa ja kogu maailma dekristianiseeritud kohtades ;

— arvestades kutsumusi, mis on sündinud sellest Teest, religioossele elule ja presbüteraadile, ning piiskopkondlike Kolledžite sündi, kus valmistatakse uue evangeliseerimise jaoks presbüteraadile, milleks on Rooma Redemptoris Mater ;

— olles näinud Teie poolt esitatud dokumentatsiooni :

vastu võttes minule tehtud palve, tunnistan Neokatehhumeenilist Teed kristliku vormimise teekonnana, mis on kehtiv ühiskonnale ja tänapäevale.

Ma loodan, seetõttu, et Vennad piiskopkonnas väärtustaksid ja aitaksid — koos preestritega — seda tegevust uueks evangeliseerimiseks, et see täituks algatajate poolt pakutud juhiste järgi, teenimisvaimus kohalikus Igapäevaelus ja osaduses temaga ning kohaliku Kiriku ühtsus universaalse Kirikuga kontekstis.

Tagatiseks sellele lubadusele, anna Teile ja kõikidele Neokatehhumeeniliste Koguduste liikmetele oma Apostellikku Õnnistust.

Vatikanist, 30. august 1990, XII Pontifikaat.

IOANNES PAULUS PP. II *A.A.S., vol. LXXXII (1990), nr 13, lk 1513-1515