Paavsti Johannes Paulus II külastus Meie Pühima Sakramendi Emanda ja Pühade Kanada Märtrite kogudusele 2-XI-1980
Püha Johannes Paulus II
Rooma, 2. november 1980 *
Eile pärastlõuna, pühapäev 2. november, Püha Isa külastas rooma Meie Pühima Sakramendi Emanda ja Püha Kanada Märtrite kogudust Villa Massimos. Kirikus Paavst pühitses Euharistiat Kardinalidega Poletti ja Roy, Abipiiskopiga Oscar Zanera ning kihelkonna kogudusega. Siis läks Paavst alla kihelkonna kiriku krüpti, väga sisenduslik õhkkond suure ristimiskivi tõttu, mille bassein avaneb põrandale, millest purskab allikavesi. Selle vastas, kateeder nõjatus pikale paneelile, kuhu oli maalitud pühad stseenid. Kateedri ees suur altar, millel säras paasaküünal. Ümber vähemalt viissada inimest: Neokatehhumeeniliste Koguduste vennad, kes juba kaksteist aastat läbivad oma Teed selles kihelkonnas juhendatud esimese katehhisti Kiko Argüello poolt, jõudnud siia Hispaaniast ja kes siit on jõudnud mitmeteni vendadeni Roomas ja maailmas. Koguduse vendadega oli ka Franca, Brasiilia Piiskop, Mons. Diogenes Silva Matthest. Isa Guglielmo Amadei tutvustas Püha Isale üksteist kogudust, mis hetkel käivad oma Teed: esimene tekkis 1968. aastal ja viimased kaks eelmisel Paasapühal. Isa Amadei rõhutas ka suurt panust, mida katehhistid, kes nendest kogudustest tulid, on andnud kihelkonnale, keskendunud kõik evangeliseerimisele ja paljudele teistele Rooma, Itaalia ja muude kontinentide Riikide kihelkondadele. Seejärel rääkis Kiko Argüello, Neokatehhumeenilise Tee esimene katehhist, kes rääkis pikalt oma vaimsest kogemusest ja pikast läbitud teekonnast pöördumisele jõudmiseks:
Issand on lubanud mul teha absurdi, ateismi kogemust, kuni Ta halastas minu peale; ta alandas mind, kuni ma olin piisavalt alandlik, et paluda Tema käest abi, seejärel, Ta viis mind elama vaeste keskel ilma, et ma teaksin, milline oli tegelikult Issanda tee. Ma läksin elama vaestega, Madriidi slummide elanikega, teadmata, et Jumalal oli juba joonis, millest mina ka täna hämmastun, olen üllatunud ja hirmunud, sest tean, et seda ei tehta tõenäoliselt paljude kannatusteta.
Kiko rääkis siis suurest teoloogilisest ja katehhetliku sünteesi pingutusest, millele ta oli sunnitud alandlikkuse tõttu, mis oli inimestel, kes teda kuulasid ja kes polnud võimelised abstraktseid mõtteid mõistma. Carmen Hernándezi abiga ja Kirikukogu jälgedes, seeme, mis sündis Kiko südames, muutus usuteekonnaks, progressiivseks Katehhumenaadiks, etappide kaupa, täielikus kuuletumises, mis pakkus ennast abiks kihelkondadele katehheeside jaoks: et tuua, kristlikus koguduses, täiskasvanud elama uuesti täielikult Evangeeliumit läbi Ristimise taasavastamise. Sügavalt huvitatud Kiko Argüello vaimse kogemuse ja Neokatehhumeenilise Tee alguse jutustamisest, Püha Isa rääkis omakorda pikalt, süvendades aususega ka armastuse vaimus Neokatehhumeeniliste Koguduste kiriklikku tähendust. Paavsti sõnad olid sellised:
1. Eelkõige tahan teile öelda, et ma armastan teid, nähes teid kõiki, kokku tulnud, täiskasvanud, noored, teismelised, väikesed, oma preestritega. Ma armastan teid. Ma kuulasin huviga infot, mida andis teie preester. Ma pean ütlema, et see pole esimene kord, et kuulen tema sõna ja ka tema entusiasmi Neokatehhumeenilise Liikumise osas, mis olles «tee», on ka liikumine. Seejärel kuulasin suure huviga teie esimese katehhisti tunnistust. Mida saan teile öelda? Ennekõike seda: et sõna, mis kõige rohkem kordus, oli sõna usk. Ja teie kõik olete ustavad; tähendab: teil on usk. On veel midagi: paljudel on usk, aga teie olete läbinud tee, et avastada oma usku, et avastada jumalikku aaret, mida te endas kannate, oma hinges. Ning olete teinud seda avastust, avastades Ristimise müsteeriumit. Tõsi on, et maailmas on palju ristituid. Kindlasti pole nad enamuses, kuid neid on palju. Nende ristitute keskel, ma ei tea mitmed on oma Ristimisest teadlikud, mitte ainult teadlikud, et neid on ristitud, vaid ristitud olemise tähendusest, mida tähendab Ristimine. See: tee või rada, et avastada usku Ristimise läbi on tee, mida me kõik leiame Kristuse õpetuses Evangeeliumis. Me leiame seda, ma ütleks ka süvendatud moel, läbi mõtisklemise, Püha Pauluse Kirjades. Ta on näidanud meile, mis on Ristimise müsteeriumi tohutu sügavus, mida tähendab see sukeldumine ristimisveesse, võrreldes seda sukeldumist ristimisveesse sukeldumisega Kristuse surma, surm, mis tõi meile lunastuse, ja surm, mis toob meile ülestõusmist. Sel viisil kogu paasamüsteerium on kokku võetud Sakramendis, tähendab Ristimise müsteeriumis.
Vot, avastada oma usu sügavat dünaamikat on avastada oma Ristimise täielikku sisu. Kui ma õigesti aru saan, teie teekond on põhiliselt selles: avastada Ristimise müsteeriumit, avastada selle täielikku sisu ja avastada niimoodi, mida tähendab olla kristlane, usklik. See avastus on, võime öelda, traditsiooni joones, sellel on apostellikud, pauluse, evangeelsed juured. See avastus on tervenisti originaalne. See on alati olnud nii ja niimoodi ka jääbki. Iga kord, kui üks kristlane avastab oma Ristimise müsteeriumi sügavust, teeb ta täiesti originaalset asja ja seda ei saa teha, kui mitte Kristuse armu abiga, Püha Vaimu valguse abita, sest see on müsteerium, sest see on jumalik reaalsus, üleloomulik reaalsus ning loomulik inimene pole võimeline seda mõistma, avastama, elama. Lõpetuseks, peab ütlema: te kõik, kes te olete saanud armu avastada oma Ristimise sügavust, täielikku reaalsust, peate olema väga tänulikud Armuandja vastu, Püha Vaimu vastu, kes on andnud teile seda valgust, armu abi, et saada seda andi ühe korra ja siis jätkata. See on esimese mõte lõpp.
2. Ja siin on lühidalt teine osa: avastada Ristimist oma kristliku elu algusena, meie sukeldumine Jumalasse, elavasse Jumalasse ja päästemüsteeriumisse, paasamüsteeriumisse, avastada oma Ristimist oma lihtsalt kristliku elu algusena, peab olema kogu meie kristliku elu avastuse algus, samm-sammult, päevast päeva, nädalast nädalasse, eluperioodist eluperioodi, sest kristlik elu on dünaamiline protsess. Alustatakse, tavaliselt ristitakse väikeseid, lapsi natuke peale sündi, aga siis nad kasvavad; kasvab inimene, peab kasvama ka kristlane. Seejärel peab Ristimise avastust projekteerima kogu elu üle, kõikide elu aspektide üle; peab nägema ka, meie elu sakramentaalse alguse alusel, kogu meie elu sakramentaalset mõõtu, sest kogu elul on mitmekujuline sakramentaalne mõõt. On algatuse Sakramendid: Ristimine, Kinnitamine, et saada täiust, sellise algatuse keskpunktiks on Euharistia. Kuid teame hästi, et Kirikuisad on rääkinud Pihisakramendist uue Ristimisena, teise Ristimisena, teise, kolmanda, kümnenda jne. Saame rääkida ka inimelu viimasest Ristimisest, haigete Sakrament; ja siis on koguduse elu Sakramendid: Preesterlus, Abielu. Kristlikul elul on kogu sakramentaalne struktuur ja peab raamima oma Ristimise avastust selles struktuuris, mis on loomult pühitsev, sest Sakramendid liiguvad Pühast Vaimust. Kristus on andnud meile Püha Vaimu tema absoluutses täiuses. Me peame ainult avama südameid, peame teed tegema. Sakramendid teevad teed Pühale Vaimule, mis tegutseb meie hingetes, meie südametes, meie inimlikkuses, meie iseloomus, teeb meid uuesti, loob uut inimest.
Vot, see tee, usutee, taasavastatud Ristismise tee, peab olema uue inimese tee; see näeb, milline on tõeline mõõt, õigemini, oma loodud üksuse, oma looja Jumalaga võrreldes isendikkuse, tema lõpmatu majesteetlikkuse, lunastaja Jumala, püha ja pühitseva Jumala ebaproportsionaalsust ja üritab ennast realiseerida sellel väljavaatel. Ja niimoodi tuleb peale elu moraalne aspekt, mis peab olema teine ja ka, ma ütleks, sama vili, kui taasavastatakse meie kristliku elu sakramentaalne struktuur: sakramentaalne tähendabki pühitsev. Peab avastama koos eetilist struktuuri, kurja, pattu: jah, Püha, kõige Püham, Kristus, võtab vastu patuseid, võtab neid vastu, et nad saaksid pühaks. Vot, see kõik on programm. Ja nii on meil teine punkt, teine järeldus: avastades Ristimist oma kristliku elu algusena kogu sügavuses, peame avastama ka tagajärgi, samm sammult, kogu meie kristlikus elus. Nii, peame tegema teed, peame tegema teed.
3. Kolmas punkt: see avastus peab toimuma meis pärmina. See pärm näitab ennast, saab lihaks, muutub eluks, meie isikliku kristluse realiseerimises, uue inimese ehituses, kui saame nii öelda. Kuid see pärm realiseerub ka apostellikkus mõõdus. Oleme kutsutud; Kirik on apostellik, mitte ainult apostlitele rajatud, vaid kogu oma kehas läbistatud apostellikust vaimust, apostellikust karismast. Kindlasti, seda apostellikku vaimu peab alati kordineerima ühiskonna, koguduse, kogu keha mõõdus ja selle tõttu on Kristus seadnud ka hierarhia. Kirikul on oma hierarhiline struktuur, nagu tuletab meile meelde Vatikani II Kirikukogu oma põhilises dokumendis Lumen Gentium. Pärmi ja apostolaadi probleem: see on kolmas punkt.
4. Viimane punkt. Võib olla ka teisi veel, kuid mina tahan sellega lõpetada. Meie, kallimad; elame ajastul, kus on tunda, kogetakse radikaalne võrdlus – ja ma ütlen seda, sest see on ka minu mitme aasta kogemus -, radikaalne võrdlus, mis kehtestab end kõikjal. Pole ainult üks moodus, maailmas on erinevaid; usk ja ebausk, Evangeelium ja evangeeliumivastane, Kirik ja kirikuvastane, Jumal ja ebajumal, kui võime nii öelda. Pole olemas ebajumal, ebajumal ei või olemas olla, kuid see võib eksisteerida inimeses, inimeses võib moodustuda Jumala radikaalne eitamine. Vot, meie elame seda ajaloolist kogemust, ja rohkem, kui eelnevatel ajastutel. Meie ajatul on meil vaja taasavastada radikaalset usku, radikaalselt mõistetud, radikaalselt elatud ja radikaalselt realiseeritud. Meil on vaja sellist usku. Ma loodan, et teie kogemus on sündinud sellisest väljavaatest ja suudaks juhtida meie krislikkuse, meie usu terve radikaliseerumiseni, autentse evangeelse radikaalsuseni. Selleks on teil vaja suurt vaimu, suurt enesekontrolli ning, nagu ütles teie esimene katehhist, suurt kuulekust Kiriku suhtes. Nii on alati tehtud. Sellist tunnistust on andnud pühakud. Seda tõendit on andnud Püha Franciscus, seda tõendit on andnud erinevad karismaatilised erinevatel Kiriku ajastutel. On vaja seda radikaalsust, ma ütleks usu radikaliseerimist, jah, kuid seda peab raamima alati Kiriku terviklikkuses, Kiriku elus, Kiriku juhi all, sest Kirik oma terviklikkuses on saanud Püha Vaimu Kristuselt Jüngite näol peale tema ülestõusmist. Ma näen, et te kohtute, mina ise olen teiega kohtunud erinevates Rooma kogudustes, erinevad grupid, kuid mulle tundub, et kõige arvukam grupp on siin. Ja seepärast räägin natuke pikemalt ja spetsiifilise valmistuseta, kuid alati olemas minu meeles ja minu südames. See pole, ütleme, meisterlik kõne, see on juhtumi pastoraalne kõne.
See rõõm, mida on näha teie õhkkondades, teie lauludes, teie käitumises, see rõõm võib kindlasti olla lõunapoolse temperamendi märk, kuid ma loodan, et see on Vaimu vili, ja soovin teile, et see olekski. Jah, Kirikul on vaja rõõmu, sest rõõm, oma erinevate väljendustega, on õnnelikkuse ilmutus. Vaata, siin inimene on oma põhilise kutsumuse ees, võime öelda peaaegu loomulik: inimene on loodud, et olla õnnelik, õnnelikkuse jaoks. Kui ta näeb seda õnnelikkust, kui kohtub sellega rõõmu väljendustes, võib algata tee. Kuid ka siin pean teile ütlema: jah, laulud hästi; teie rõõmu väljendused, hästi; kuid selle tee jaoks Vaim on see, kes algatab.
Vot, enam-vähem, kõik, mida tahtsin ja sain öelda sel korral, ning arvan, et olen öelnud piisavalt, äkki liiga palju.
Ma anna teile oma õnnistuse, koos kohalolevate Kardinalide, Piiskopitega.
(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 3.-4. november 1980, helisalvestise täiendustega.