Püha Isa Johannes Paulus II kiri kardinal James Francis Staffordile, ilmikute paavstliku nõukogu esimees, statuudi koostamise kohta 5-IV-2001
Püha Johannes Paulus II
Vatikan, 5. aprill 2001
Johannes Paulus II saatis sõnumi Kardinal James Francis Staffordile, Ilmikute Paavstliku Nõukogu Esimehele, milles kinnitab Dikasteeriumi pädevust Neokatehhumeenilise Tee statuutide heakskiitmises, «siis kui need nõuetekohaselt koostatakse» ning annab sellele ülesande «jätkata tee saatmist ka tulevikus».
See on sõnumi tekst:
Austatud Vennale
James Francis Kard. Stafford
Ilmikute Paavstliku Nõukogu Esimees:
1. Nüüd on juba möödunud neli aastat meeldejäävast 24. jaanuarist 1997, mil mul oli võimalus kohtuda Neokatehhumeenilise Tee algatajatega ning koos nendega ka mitmete Tee kogu maailmas levinud koguduste vastutajatega. Sel korral, ühinedes nende kiituse- ja tänupalvele Issandale väärtuslike viljade eest, mida Tee kandis oma 30. eluaastas, ei jätnud ma rõhutamata mõnesid vältimatuid kohustusi, millest oleneb Tee enda eksistents. Nende seas ka täpse normatiivse statuudi koostamine selle juriidilist tunnistamist silmas pidades (vrd L’Osservatore Romano, 25. jaanuar 1997, lk 4). Nii avanes uus faas, otsustav selle kirikliku reaalsuse tuleviku jaoks.
2. Juba Apostellikus Üleskutses Christifideles laici (30. detsember 1988) meenutasin, et «mitte ükski karisma pole vabastatud Kiriku Karjaste poole pöördumisest ja nendele kuuletumisest» (nr 24) ning viitasin sellele, mis on selle kohta kirjutatud dogmaatilises Konstitusioonis Lumen Gentium: «Hinnang nende (karismade) autentsuse ja nende ordineeritud ülesande üle kuulub nendele, kes juhivad Kirikut, kes peavad eriti, mitte Vaimu kustutama, vaid uurima kõike ning hindama, mis on hea (vrd 1Ts 5,12.19-21)» (nr 12). Just sel tingimusel karismad, nende erinevuses ja täiendavuses, võivad koos töötada ühisele headusele (vrd Christifideles laici, 24).
Seepärast pole karismade tunnistamise ja vastuvõtmise protsess lihtne. See nõuab sügavat tundmisvõimet Jumala tahte osas ning peab olema saadetud pidevast palvest, et südamed avaneksid õrnalt Vaimu häälele kiriklikus osaduses. Selle protsessi kulminatsioon on ametlik statuutide tunnistamine ja heakskiitmine selge ja kindla elureeglina, hetk, mida huvitatud kiriklikud reaalsused elavad alati suure rõõmuga ja elava tänulikkusega Jumala poole ning Kiriku poole. Uus stardipunkt, see ongi nähtav märk küpsest kiriklikust identiteedist (vrd Christifideles laici, 30).
3. Ma tean, kui suure innukuse ja pastoraalse hoolega Ilmikute Paavstlik Nõukogu on tegutsenud ja tegutseb, et saata Neokatehhumeenilist Teed selles etapis, mis on otsustav selle elus, statuutide väljatöötamises. Ma olen andnud selle tundliku ülesande, Härra Kardinal, Ilmikute Paavstliku Nõukogu hoolde, vastavalt nende pädevusele, kehtivate kanooniliste normide alusel, nagu ka ainulaadse kogemuse pärast, mis sellel on antud alas. Just sellele rajaneb lootus menetluse õnneliku lõpuni, mis on juba jõudnud lõpufaasi. Väljendades Ilmikute Paavstliku Nõukogule oma elavat tunnustust ja tänulikkust tõsiduse ja ranguse pärast, mida nad on näidanud saadud ülesande täitmisel, kinnitan tema pädevust ülalmainitud statuutide heakskiitmises, siis kui need on nõuetekohaselt koostatud ja annan ülesande jätkata Tee saatmist ka tulevikus. Ma olen kindel, et selle mandaadi täitmisel, Ilmikute Paavstlik Nõukogu võib loota Neokatehhumeenilise Tee koostööle ja pojalikule vaimule. Andes Issanda hoolde, Maarja Kiriku Ema eestkoste läbi, Dikasteeriumi tegu, mida Tema viib edasi, saadan südamest Teile, austatud Vend, nagu ka Teie Kaastöötajatele, oma hoolivat õnnistust. (*) Vrd «L’Osservatore Romano», 17.-18. aprill 2001.