29 Rooma piiskopkonna diakoni preestriks pühitsemine Johannes Paulus II poolt 2-V-1993

Püha Johannes Paulus II

Püha Peetrus, 2. mai 1993

Pühapäeval, 2. mail, XXX Ülemaailmsel Kutsumuste jaoks Palvetamise Päeval, pühitses Johannes Paulus II preestriks 29 Rooma piiskopkonna diakonit (kellest 16 olid õppinud Rooma “Redemptoris Mater” Seminaris). Pidulik riitus toimus Püha Peetruse Basiilikas paljude uute preestrite sugulaste ja sõprade tuttavate kohalolul.

«Redemptoris Materi» Rektor, Piiskop Mons. Giulio Salimei, osales tähistamisele ratasroolist, koos teiste Prelaatidega, kelle seas olid Mons. Paul Josef Cordes, Ilmikute Paavstliku Nõukogu Aseesimees ning kelle ülesandeks on jälgida Neokatehhumeeniliste Koguduste apostolaati. Olid kohal ka Kiko Argüello, Neokatehhumeenilise Tee algataja ja «Redemptoris Mater» Preestriks Vormimise Keskuste edendaja, tegu on rahvusvaheliste misjoneerivate piiskopkondlike Seminaridega (hetkel tegutsevad nendest umbes 20 Ameerikas, Euroopas, Aasias ja Okeaanias ning veel teisi plaanitakse avada), ja Carmen Hernández, tema vaimse seikluse kaaslane.

Enne sakramendi andmist kandideerinutele, pöördus Paavst nende poole järgmise jutlusega:

1. «Mina olen lammaste uks» (Jh 10,7).

Hea Karjase paasalik liturgia väljendab ennast kahe kujuga, mis täiendavad üksteist. Karjase oma, ennekõike. Kristus ütleb iseendast: «Mina olen hea karjane» (Jh 10,11). Nii Vastuspsalm kui ka Püha Peetruse Kirja osa arendavad just seda liturgilist kuju: Hea Karjane juhib oma rahvast rohumaadel, annab endast parima, et lammastel oleks toitu ja jooki õigel ajal, kaitseb neid ohtlikes paikades, kaitseb nad vaenlase eest.

Eriti on hea Karjane valmis andma ka oma elu lammaste jaoks. Just sellele mõttele peatub Peetruse kiri. See räägib Kristuse kannatustest, kes «kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks» (1pt 2,24-25).

2. Ning just siin siseneb liturgia mõte ühtsusesse teine kuju: Kristuse «lammaste ukse» kuju. Hea Karjane mitte ainult ei juhi oma karja, kutsudes teda tema jälgedes käima (vrd Jh 10,4). Ta juhatab nad ka läbi ukse. On siis olemas koht, mis toimib varjupaigana karja jaoks. See on nagu peavari, kus lambad elavad ja puhkavad peale tee raskuseid. Hea Karjane ei juhi nad ainult sellesse varjupaika. Tema ise on uks. Kristus ütleb: «Mina olen lammaste uks… kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb» (Jh 10,7-9). «Pääseb» ehk saab elu ja saab küllust (vrd Jh 10,10). Kristus, Hea Karjane, on saanud inimkonna päästmise ukseks, sest «ta kandis meie patud… ristipuule» (1Pt 2,24).

3. Apostel Peetruse kuulajad Nelipüha päeval küsisid enamasti Uksest, mille läbi minna, et jõuda päästmiseni. Küsimus oli: «Mida me peame tegema, vennad?» (Ap 2,37). Ning Peetruse vastus: «Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks» (Ap 2,38).

See on selge: siseneda läbi ukse, kes on Kristus, tähendab: pöörduda. Pöörduma, omakorda, tähendab: saada Ristimist. Ristimine on Kiriku uks. Läbi selle ukse juhatatakse inimene päästmisesse, mis on tasutud Kristuse verega. Kristus on rajanud Ristimise. Tema ise – Risti löödud ja Üles tõusnud – on inimeste päästmise uks läbi Ristimise. Ristimises saame annina Püha Vaimu.

Kui inimesed, kes süüta eiravad seda päästmise teed ja seda Ust, saavad ka nemad Püha Vaimu, ka siis jääb Kristus nende jaoks Ukseks. Taeva all pole kelleski teises päästmine (vrd Ap 4,12). Kristus on ainus vahendaja Jumala ja inimeste vahel.

4. Täna, Püha Peetruse Basiilikas, pühitsetakse preestriks Rooma Kiriku diakonid. Selles Roomas, kus, pika karjaste ja piiskoppide rea alguses on Peetrus, Kristuse jünger, tema tunnistaja, kuni verevalamiseni. Tema oli esimene, kes pööras iidse maailma «eksivaid lambaid» Kristusele «hingede Karjane ja Ülevaataja» (vrd 1Pt 2,25).

Teid ordineeritakse, kallid pojad, aastas, kus jõuab lõpule Rooma piiskopkondlik Sinod: see Sinod, mille õpetuse ja mille osaduse ja misjoni vaimu olete kutsutud tõlgendama ja mille ustavad sulased olete kutsutud olema.

Selles kõnekas sinodilises kontekstis, Püha Vaimu and, mis teid Kristuse Hea Karjase järglasteks teeb, andku teile jõudu olla oma vendade seas Evangeeliumi, tõe- ja elusõna usutavad kuulutajad ja tunnistajad: teid ootab Rooma linn, mis soovib vastu võtta Kristust läbi teie miisteeriumi, teid ootab lai maailm, mis on selle linnaga müstiliselt seotud.

Rooma Paavstlik Seminar, «Redemptoris Mater» Seminar ja Jumaliku Armastuse Neitsi Pühamu juures olev preestriks vormimise Keskus, kus olete saanud oma õpetust, rõõmutsevad täna ning koos teiega tänavad Jumalat, kogunenud sellesse Basiilikasse nendega, kes, vere-, sõpruse- ja kirikliku kuuluvuse sidemete tõttu on käinud teie kõrval teel, mis on teid preesterluseni viinud.

Selle päeva arm jõudku ka teie Seminarideni, teie perekondadeni, teie sõpradeni ja kogu Jumala Kirikuni, mis on Roomas.

Kallid uued Preestrid! Käte pea peale panemine ja Tema palve, kes, Roomas, on Peetruse vääritu järeltulija, annavad teile preesterluse ministeeriumi armu ja sakramentaalset iseloomu. Iga Piiskop täidab oma ministeeriumit vicarius Christi’na. Rooma Piiskop, Ajaloos, oli kutsutud ka vicarius Petri’ks. Saades ordineerimist, mõtisklege sügavalt Karjase müsteeriumi üle, kes on lammaste Uks, selleks et te oleksite aina väärilisemad saama aaret, mis teie hoolde jäetakse. See, kes on alustanud teis seda head tegu, viigu seda täitumiseni. Aamen! (*) Vrd «L’Osservatore Romano», 2.-3. mai 1993.