Audients saja perekonna saatmine “Uueks Evangeliseerimiseks” 3-I-1991

Püha Johannes Paulus II

Vatikan – Paulus VI Saal, 3. jaanuar 1991 *

«PEREKONNAD EVANGELISEERIVAD PEREKONDI»

Sada Neokatehhumeenilise Tee perekonda saadeti Püha Isa poolt viie kontinendi kahekümne nelja riiki audientsi käigus, kus olid kohal ka sada kümme juba misjonis olevat perekonda, veel kolmsada on valmis lahkuma. Neid saadavad sada kakskümmend kuus Piiskopkondliku “Redemptoris Mater” Kolledži seminaristi ja umbes kümme tuhat koguduste vennad-õed.

 

Kiko Argüello tutvustus:

Kallis, austatud Isa, tuleme nüüd Porto San Giorgiost, telgist, mida Teie kaks aastat tagasi austasite, tegite pühaks oma kohalolekuga.
Oleme olnud seal seitse päeva, valmistudes pöördumise retriidis, tuhat nelisada venda.

Tulid ka perekonnad, kes kaks aastat tagasi olid saadetud kõige raskematesse Ladina-Ameerika aladesse (“pueblos jovenes”, Ecuadori Guayaquili ja mitmete muude kohtade barakkides) ning ka Euroopa äärelinnades nagu Hamburg või ka Hollandi naabruskondades (Amsterdamis), New Yorgis (Bronxis) ning oleme koos näinud natuke nende kogemust: kõigi nende silmad on täis meie Issanda Jeesus Kristuse valgust, armastust, hellust, ta oli meie kõrval tohutute kannatuste keskel ja on aidanud meid väga palju. Kõik on otsustanud tagasi minna: nad jutustasid hämmastavaid asju ning seda, kuidas Jumal nad proovile pani ja valmistas misjoni jaoks. Nendes “lihaks saamise” aastates on paljud läinud riikidesse keelt rääkimata, näiteks Jaapanisse, ning oleme seda teinud just selle pärast, et on parem minna viimastena (inimene, kes ei oska keelt on vaene). Ning see ongi olnud väga efektiivne, sest inimesed nende ümber andsid perekonnale hüvesid, läksid neile vastu, aitasid neid ja nende misjon oli lihtsam, ilmutades Naatsareti perekonna tohutut müsteeriumit. Paljudes kohtades on need perekonnad alustanud katehheeside tegemist, nad on saanud kuulutada Jeesus Kristust ning on tekkinud väikesed kristlikud kogudused, paganatega; ka Hiinas Taiwanis, täiesti paganlikus külas, sündis väike üheteistkümne inimese kogudus nelja katehhumeeniga.

Nüüd on meie järele väga suur nõudlus paljude piiskoppide poolt, ka piiskopid, kes on küsinud perekondi ning kahe-kolme aasta pärast (mõnedel on juba neli aastat misjonis) on näinud vilju, eelkõige Ladina-Aamerikas sektide ees.

Need perekonnad on läinud aladesse, kus pole kihelkondasid, kus pole kirikuid vaimulike puuduse tõttu, ning nad on kandnud palju vilja ja piiskopid küsivad rohkem: meie järele on suur nõudlus, nii palju, et pidime tegema väikse valiku. Niisiis küsisime esimestelt Hispaania kogudustelt, mille perekondadel on piisav ettevalmistus üle neljateistkümne aastase kogemusega Tees, ning väga paljud perekonnad pakkusid end vabatahtlikult. See on midagi imestusväärset, oma lastega, valmis minema sinna, kuhu Kirik peab sobivaks; seal, kus perekond on hävitatud, on nemad valmis olema kristliku perekonna reaalne kohalolu ja meie oleme sellest suuremeelsusest, sellest tulihingelisusest, mis on neis, üllatunud, sest nad teavad, et nad lähevad, paljud neist, märterluse poole, lähevad suurte raskuste olukorda. Meil on nelisada uut perekonda, kes on ennast pakkunud; kogunesime koos nendega, kes olid juba misjonis, ning teiste rändkatehhistidega. Kokku olime tuhat inimest.

Kohal olid ka seminaristid, Rooma Redemptoris Materist, ning nende jaoks oli imeline valmistumine kuulata neid perekondi, nende raskuseid jne.

Niisiis, eile õhtuni, kuni peaaegu kella kolmeni täna hommikul, kogu eilne päev oli vajalik, et näha, sõeluda igat “palvet”. Et saata perekondasid oleme küsinud ametlikku kirja igalt piiskopilt ning et ka piiskop võtaks vastutuse neid aidata majaga jm.

Lõpuks oleme valinud veel sada perekonda: siin on vennad, kellel on juba sihtkoht teada, kes on valmis lahkuma. Lahkuvad kuus perekonda Venemaale, Moskvasse; neli Valgevenesse; kaks Gruusiasse; kaks Jugoslaaviasse; kuus uut perekonda Saksamaa jaoks (piiskopid on juba küsinud kaheksateist perekonda), neli Austriasse, kolm Hollandisse (jätkamaks imelist tegu, mida need perekonnad teevad Hollandis, piiskoppide poolt palutud); kaks Inglismaale; kaks Prantsusmaale; siis, Ühendriikidesse, piiskopid on palunud üheksateist perekonda, äärealadesse, eelkõige, et alustada pastoraal afroameeriklastega, kus katoliku Kirik on raskustes: nii on palunud, näiteks, Washingtoni, Dallase, San Antonio, Texase jne kardinalid. Seejärel Kesk- ja Ladina-Ameerikasse, näiteks Tšiilis, Colombias (kaks perekonda); üks perekond Ecuadori; kaks Venezuelas; kolm Mehhikos. Aasias: kümme perekonda Jaapanisse; natsionalistlikkusse Hiina veel viis; Aafrikas: neli Zambias; neli Kamerunis; siis Etioopia, Elevandiluurannik, Austraalia: vot, kokku on sada neli perekonda, kellel on nelisada üheksa last; ning kõik on “väiksed”, mõned vähem väiksed.

Kui (nendel perekondadel) on viieteist-, kuueteistaastased lapsed, oleme küsinud nende arvamust, kas nad on valmis minna oma vanematega. Oleme näinud, selles mõttes, tohutut suuremeelsust ja kuidas need noored hoolivad oma vanematest… Misjoni kohta oleme kuulnud perekondade poolt, kes tagasi tulid: nad ütlesid, et esimesed evangeliseerijad olid nende lapsed (Jaapanis, Hiinas, Hollandis…) oma ülikoolides, koolides, emadega … see oli imeilus. Need lapsed on, ütleme nii, perekondade läbi tehtud “Uue Evangeliseerimise” odaotsad. Ka lapsed tunnistavad oma “sõpradele”, toovad oma sõpru … näiteks Jaapani perekonnad leiavad oma kodud alati täis jaapani lapsi, kes on nende laste sõbrad; kes juba kõik oskvad keelt, mida nad kiiresti õpivad. Läbi laste on need perekonnad tuttavaks saanud teiste jaapani perekondadega. See lihtsustab nende perekondade evangeliseerimist, kes pole kõik kristlased, nad on kõik paganad, keda väga huvitab, avaldab muljet, see “perekonna elamise” vorm, näha perekondlikku lauda altarina, kus isa annab edasi, “saadab” usku lastele ning abieluvoodi on ka altar, kus annakse elu uutele lastele

Ilmub uus kultuur, ka nii sügav ja imeline reaalsus, et me oleme üllatunud … Vot, Isa, ma ei taha pikemalt rääkida, tahaksin ainult öelda, et oleme väga hämmastunud sellest, et kõik tahtsid minna: nendest neljasajast perekonnast saavad lahkuda ainult sada, kuid kõik tahtsid lahkuda. Ja mina ütlesin neile: «kas te saate aru? Te lähete väga vaestesse aladesse, väga rasketesse aladesse?». Kuid me kõik olime liigutatud tulihingelisusest, märterluse soovist, üleloomulikust “jõust”, mis oli meie keskel …

Peale lauldud Markuse Evangeeliumi kuulutamise lõppu, pöördus Püha Isa kohalolijate poole järgmiselt:

Kallid Vennad ja Õed!

 

1. Jõulude valguses oleme kohtunud Päästjaga; oleme näinud imetegusid, mida Jumal on teinud; oleme olnud kutsutud vastu võtma Pääste andi ja levitada seda meie vendadele.

Sellest müstilisest embusest lihaks saanud Sõnaga sünnib meie pühendumus evangeliseerida. Pühendumus, mis on täna palju kiireloomulisem, kuna me elame sügavate sotsiaalsete muutuste ajal. Olemegi nagu ajaloo pöördepunktis, teel tuleviku poole, mis on täis ootuseid ja lootust, kuid mida ähvardavad hirmud ja kartused, mis ründavad inimest tema kõige sügavamas struktuuris. Inimene palub rahu, rahumeelsust, palub abi ja solidaarsust: ta vajab Armastust. Ta vajab Kristust.

Imeline on, siiamaani, nende tegevus, kes, nagu teiegi, pühitseb kogu oma olemist ning nii füüsilist kui ka vaimset ressurssi evangeliseerimise jaoks. Te olete veendunud, et ainult Jeesus saab täita inimese ootuseid, ning seetõttu ei kõhkle kõike maha jätta ning teele asuda maailma teedel, tunnistades niimoodi Lunastaja elavat kohalolu meie seas ning tema Sõna jõudu, mis päästab. Olge tänulikud Ettehooldusele, mis on teid valinud, ning jääge pidevalt Vaimu kuulama; püsige palves ja vooruste harjutamises. Olge lepituse sõnumitoojad ning vendluse ja teenimise apostlid. Issand, kes ootab teilt täielikku valmidust, ühendab teid sel viisil maailma Lunastamise müsteeriumile.

2. Ma ei saa mitte rõhutada, intiimse rõõmuga, et see teie evangeliseerimise ärevus lükkab teid eelkõige perekondade juurde. Kas perekonnal pole sellel ajal vaja olla uuesti evangeliseeritud, et ta taasavastaks oma rolli kristliku kogukonna, kodukiriku esmase rakuna, mille sees oleks võimalik elada ürgset kogemust kohtumisest Jumalaga? Kui suuresti mõjutab perekondade kriis nüüdset sotsiaalset olukorda! Pole lihtne mõelda paremale tulevikule, kui kodune kamin ei saa uuesti inimese elu ja kasvu vastuvõtmise priviligeerituks kohaks: inimliku tarkuse ja vaimse vormimise kooliks. Rõõmsa hingega tervitan teie seas arvukaid perekondasid, kes on juba misjonis planeedi kõige dekristianiseeritumates alades; tervitan, lisaks, paare, kes valmistuvad lahkuma. Jah, perekonnad evangeliseerigu perekondasid!

Issand tehku teist kõikjal oma halastuse vahenditeks; saatku teid alati tema arm.

Annan heameelega ristikuju nendele, kes on kutsutud minema, rändavad Evangeeliumi teenistusel, teistesse riikidesse. Usaldage Jumalat ja, pidades vastu igale raskusele, olge «Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu» (2Kr 5,20).

Elage südamlikus kuulekuses ja lapselikus osaduses Karjastega, olles teie elava keha liikmed: Kirik. Nemad kutsuvad teid ja võtavad teid vastu. Nendele peate te näitama kuulekust ja usaldust; nende juhistest antakse teile osa Issanda tahtmisest teie erilise misjoni järgi.

Ülesanne, mis teid ootab – Uus Evangeliseerimine – palub teil esitada uue entusiasmi ja uuendatud viisidel meie kristliku usu pärandi igavest ja muutmatut sisu. Tegemist pole, teie teate seda hästi, ainult doktriini edastamisega, vaid kohtuda isiklikul ja sügaval viisil Päästjaga. Kutsun appi Maarjat, Lunastaja Ema, et ta abistaks teid sellel teel; Tema hoolde, Uue Evangeliseerimise Täht, annan igaühte teist, teie kogudused ja neid, keda kohtate. Samal ajal, Issanda nimel, julgustan teid teele asuma julgusega ning olla igal pool Evangeeliumi vaprad tunnistajad, südamest õnnistan teid.

Püha Isa lisas need sõnad kohapeal:

Niisiis, see, mida ma nüüd ütlesin, oli vastus tema ilusale ja realistlikule “kristlikult, neokatehhumeeniliselt”, sissejuhatusele. Kuid sissejuhatustel peab alati olema jätk: nüüd meil on see jätk siin Paulus VI saalis, kuid siis, edaspidine järk teie rändperekondade teedes, sügavalt evangeliseeritud perekonnad Neokatehhumeenis, kes embavad kogu inimlikku elu, embavad kogu evangeliseeritud või evangeliseeriva perekonna elu.

Nii soovin teile head teed: rändav Paast rändajatele!

(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 4. jaanuar 1991, otse salvestuse lisadega.