Colleverde Püha Remigiuse kihelkonna külastamine 9-IV-1990

Püha Johannes Paulus II

Rooma, 9. juuni 1990 *

Kihelkonna teatris olid kogunenud Neokatehhumeeniliste Koguduste liikmed tavapärase arvukate laste krooniga. Ei puudunud laulud, ega laste «rünnakud» Püha Isale, kes muuhulgas, nagu alati, näitas, et talle meeldis väiksemate armastus.

Massimo, kihelkonna katehhist, tutvustas Püha Isale Neokatehhumeeniliste Koguduste reaalsust kihelkonnas.

Püha Isa vastas:

… Ristimine, nagu see täna antakse lastele, on kogemus, mis puudutab kõige rohkem perekonda, aga selle kogemuse elamiseks on vaja naasmist. See naasmine ongi see, mida Neokatehhumeenilised Kogudused soosivad. Nad ütlevad igaühele: «sa oled kristlane, pead naasma oma Ristimisele, pead veel korra valmistuma selleks Ristimiseks, mida oled saanud. Pead saama katehhumeeniks ning pead, selle katehhumeeniga, jõudma selle Ristimise kogemuseni, mis oli esimestel kristlastel, mis oli Püha Paulusel». Püha Pauluse sõnad Risitimise kohta on imelised. Kristlik kogemus on ennekõike Ristimise kogemus ja see viib meid kõikide sakramentide juurde, kuid eelkõige Euharistia juurde.

Euharistia on sakrament, mis kihelkonna kristliku elu praktikas on kõige elatum, see on ka lastega elatud kogemus, kes valmistuvad esimeseks Armulauaks. On valmistumine, on süvendamine, on tunda seda, mida, leiva ja veini kujul, tähendab Euharistia, see, mida Kristus on jätnud Euharistiana: iseennast, annina, toiduna. Kindlasti, kristlik kogemus on eelkõige euharistiline kogemus ja, kui see algab Ristimise kogemusega, viib viimane meid euharistilise kogemuse poole.

… On vaja kogemust. Võime elada sakramente neid mitte elades, mitte sisenedes pühitsetud müsteeriumi sügavusse. On vaja seda kogemust, seda kristliku elu katselist aspekti ning olen väga tänulik kõikide nende liikumiste eest, mis kasvatavad ja teevad rohkeks kristlikku kogemust ning erinevaid ristitu kristliku elu aspekte, mis viivad kristliku elu sügavuse poole.

Nii muutub inimene avatumaks Jumalale, mõistab proportsiooni ja ebaproportsiooni, mõistab, mida tähendab radikaalne pöördumine, mõistab, mis on patt, mida tähendab olla armu pärast õigustatud, mida tähendab halastuse, armastuse, Kolmainsuse, Jumala anni kuristik. Läbi kõikide nende sakramentidel põhinevaid kogemusi on alati palvekogemus. Ka palve võib olla riituslik, sügava kogemuseta, pealiskaudne, mis jääb meie mõtete, meie pühendumuse, meie iseloomu pinnale. Kuid sisenedes palvega sügavamalt osadusse Jumalaga, palve ise muutub rohkeks, säravaks, ebatavaliseks. Meie palveid peab süvendama, peab elama, peame tegema sellest kogemuse, et mitte kustutada seda, mis on palve, mida tahab olla, mida Jumal pakub meile läbi selle.

Tänan Jumalat, et teie kihelkonnas on need kogemused, mis viivad edasi seda, mis on hädavajalik kihelkonna elu jaoks, sest see pole ainult administratiivne struktuur, vaid elu, osalemine jumalikus elus, osalemine, läbi Kristuse ja Püha Vaimu, kolmainsuslikus elus.

(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 15.-16. juuni 1990. Siia lisame osa kõnest, mida Püha Isa lausus kihelkonna gruppidele.