Püha Isa kõne Neokatehhumeenilise Tee 50. aastapäeval 5-V-2018

Püha Isa kõne Neokatehhumeenilise Tee 50. aastapäeval 5-V-2018

Franciscus

Tor Vergata lagendik – Rooma, 5. mai 2018

Kallid vennad ja õed, tere hommikust!

Ma olen õnnelik teiega kohtumise üle ja öelda teiega: aitäh! Aitäh Jumalale, ja ka teile, eelkõige nendele, kes on käinud pika tee, et siin olla. Aitäh “jah” eest, mida te olete öelnud, et olete vastu võtnud Issanda kutsumust elada Evangeeliumit ja evangeliseerida. Ja suur aitäh ka neile, kes alustasid Neokatehhumeenilist Teed viiskümmend aastat tagasi.

Viiskümmend on tähtis number Pühakirjas: viiekümnendal päeval Ülestõusnu Vaim laskus Apostlite peale ja avaldas maailmale Kirikut. Veel varem, Jumal oli õnnistanud viiekümnendat aastat: “Viiekümnes aasta olgu teile juubeliaastaks” (3Ms 25,11). Püha aasta, milles väljavalitud rahvas oleks puudutanud käega uusi reaalsusi, nagu vabastamist ja rõhutute koju tulekut: “Kuulutage vabakslaskmist kõigile elanikele maal – oli Issand öelnud -. [ … ] Igaüks teist saab tagasi oma pärisosale ja igaüks pöördub oma suguvõsa juurde” (s. 10). Näe, peale viiskümmend aastat Teed oleks tore, et igaüks teist ütleks: “Aitäh, Issand, sest sa oled mind tõesti vabastanud; sest Kirikus olen ma leidnud oma perekonna; sest sinu Ristimises vanad asjad on möödunud ja ma maitsen uut elu (vrd 2Kr 5,17); sest läbi Tee oled sa mulle näidanud teekonna, et avastada sinu õrna Isa armastust“.

Kallid vennad ja õed, lõpus te laulate Jumala armastuse ja ustavuse tänamise “Te Deum” laulu. See on väga ilus: tänada Jumalat tema armastuse ja ustavuse eest. Tihti me täname teda andide eest, selle eest, mida ta meile annab, ja hea on seda teha. Aga veel parem on tänada teda selle eest, mis ta on, sest ta on armastuses ustav Jumal. Tema headus ei olene meist. Mida iganes me teeme, Jumal armastab meid ustavalt jätkuvalt. See on meie usalduse allikas, elu suur lohutus. Nii et julgust, ärge kurvastage kunagi! Ja kui probleemide pilved tunduvad tihenevat raskelt teie päevade peale, pidage meeles, et Jumala ustav armastus särab alati, nagu päike, mis ei looju. Mäletage tema headust, tugevam kui iga kurjus, ja Jumala armastuse magus mälestus aitab teid igas ahastuses.

Puudub veel üks tähtis aitäh: nendele, kes kohe lähevad missioonile. Tunnen, et soovin öelda teile midagi südamest just missiooni kohta, evangeliseerimise kohta, mis on Kiriku prioriteet tänapäeval. Sest missioon on teha kuuldavaks Jumala ustavat armastust, see on kuulutada, et Issand armastab meid ja ei väsi kunagi minust, sinust, meist ja meie maailmast, millest meie võib olla väsime. Missioon on anda, mida oleme saanud. Missioon on täita Jeesuse ülesannet, mida oleme kuulanud ja millele ma tahaksin teiega peatuda: “Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad” (Mt 28,19).

Minge. Missioon palub lahkumist. Aga elus on tugev kiusatus paigal jääda, mitte riskida, leppida sellega, et olukord on kontrolli all. Lihtsam on jääda koju, ümbritsetud inimestega, kes meid armastavad, aga see pole Jeesuse tee. Tema saadab: “Minge”. Ta ei kasuta keskmiseid mõõte. Ta ei luba vähendatud reise või hüvitatud reise, aga ütleb oma jüngritele, kõikidele oma jüngirtele üht ainsat sõna: “Minge!”. Minge: tugev kutse, mis resoneerib igas kristliku elu kuristikus; selge kutse olla alati lahkumisel, palverändurid maailmas otsides venda, kes veel ei tunne Jumala armastuse rõõmu.

Aga kuidas saab minna? Peame olema vilgad, me ei saa kaasa võtta kogu maja sisustust. Piibel õpetab seda: kui Jumal vabastas väljavalitud rahvast, viis ta nad kõrbesse, ainsaks pagasiks oli usk Temasse. Ja muutunud inimeseks, Ta ise kõndis vaesuses, teadmata, kuhu ta oma pea võiks panna (vrd Lk 9,58). Samat stiili ta palub omakstelt. Et minna, me peame olema kerged. Et kuulutada, me peame loobuma. Ainult Kirik, mis loobub maailmast, kuulutab hästi Issandat. Ainult võimust ja rahast vabastatud, triumfaalidest ja klerikalismidest vaba Kirik tunnistab usutaval viisil, et Kristus vabastab inimest. Ja kes, tema armastusest, õpib loobuma asjadest, mis mööduvad, kallistab seda suurt aaret: vabadust. Ta ei jää petetuna oma sidemetest, mis alati nõuavad midagi rohkemat, aga ei anna kunagi rahu, ja tunneb, et süda laieneb, muredeta, saadaval Jumala ja vendade jaoks.

“Minge” on missiooni tegusõna ja see ütleb meile veel üht asja: et seda pööratakse mitmuses. Issand ei ütle: “mine sina, siis sina, siis sina … “, vaid “minge”, koos! Tervenisti misjonär pole see, kes läheb üksi, vaid need, kes kõnnivad koos. Koos kõndida on kunst, mida peab alati õppima, iga päev. Peame olema ettevaatlikud, näiteks, mitte dikteerida teistele sammu. Pigem on vaja kaasas käia ja oodata, mäletades, et teise teekond pole minu omaga identne. Nagu elus pole kellelgi sama samm teisega, nii ka usus ja missioonis: mindakse edasi koos, ennast isoleerimata ja oma sõidusuunda peale surumata; mindakse edasi ühtselt, nagu Kirik, Karjastega, kõikide vendadega, edasi jooksmata ja aegalsema sammuga vendade üle nurisemata. Oleme palverändurid, kes, saadetud vendadest, saadavad teisi vendi, ja hea on seda teha isiklikult, hoolega ja austusega igaühe teekonna vastu ja kellegi kasvu sundimata, sest vastus Jumalale küpseb ainult autentses ja ausas vabaduses.

Ülestõusnud Jeesus ütleb: “Tehke jüngiteks”. See on missioon. Ta ei ütle: vallutage, hõivake, vaid “tehke jüngriteks”, ehk jagage teistega andi, mida te olete saanud, armastuse kohtumist, mis muutis teie elu. See on missiooni süda: tunnistada, et Jumal armastab meid ja Temaga on võimalik tõeline armastus, see, mis viib elu andmiseni kus iganes: perekonnas, tööl, pühitsetuna ja abielus. Missioon on naasta jüngritena Jeesuse uute jüngritega. See on taasavastada ennast osana Kirikust, mis on jünger. Jah, Kirik on õpetaja, aga ta ei saa olla õpetaja, kui ta pole enne jünger, nii, nagu ta ei saa olla ema, kui ta enne pole tütar. See on meie Ema: alandlik Kirik, Isa tütar ja Õpetaja jünger, õnnelik inimkonna õe olemise üle. Ja see jüngrite dünaamika – jünger, kes teeb jüngreid – on täiesti erinev propageerimise dünaamikast.

Siin on kuulutuse jõud, et maailm usuks. Ei loe argumendid, mis veenavad, aga elu, mis meelitab; mitte oskus ennast peale suruda, aga julgus teenida. Ja teil on oma “DNA”-s see kutsumus kuulutada elades perekonnas, püha Perekonna eeskujul: alandlikkuses, lihtsuses ja kiituses. Viige see perekondlik atmosfäär paljudesse mahajäetud ja armastuseta kohtadesse. Laske ennast ära tunda Jeesuse sõpradena. Kõiki kutsuge sõpradeks ja olge kõikide sõbrad.

Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad”. Ja, kui Jeesus ütleb kõik, tundub, et ta tahab rõhutada, et tema südames on ruumi kõikide rahvaste jaoks. Keegi pole välja arvatud. Nagu lapsed isale ja emale: isegi kui nad on palju, suured ja väiksed, igaüht armastatakse kogu südamest. Sest armastus, ennast andes, ei vähene, suureneb. Ja see on alati lootusrikkas. Nagu vanemad, kes ei näe ennekõike laste defekte ja puuduseid, vaid lapsi ise, ja selles valguses võtavad vastu nende probleeme ja raskusi, nii teevad misjonärid Jumala poolt armastatud rahvastega. Nad ei tõsta esile negatiivseid aspekte ja asju, mida peab muutma, aga “näevad südamega”, pilguga, mis hindab, lähenemisviisiga, mis austab, usaldusega, mis annab kannatlikkust. Minge nii missioonile, mõeldes, et “mängitakse kodus”. Sest Issand on kodus igas rahvas ja tema Vaim on juba külvanud enne teie tulekut. Ja mõeldes oma Isale, kes on nõnda armastanud maailma (vrd Jh 3,16), olge kirglikud inimkonna vastu, kaasosalised kõikide rõõmus (vrd 2Kr 1,24), autoriteetsed, sest olete ligimehed, kuulatavad, sest olete lähedal. Armastage rahvaste kultuure ja traditsioone, rakendamata eelnevalt väljatöötatud mudeleid. Ärge lähtuge teooriatest ja skeemidest, aga konkreetsetest olukordadest: niimoodi vormib Vaim kuulutust vastavalt oma aegadele ja viisidele. Ja Kirik kasvab tema näo järgi: ühtsus rahvaste, andide ja karismade erinevuses.

Kallid vennad ja õed, teie karisma on suur Jumala and tänapäeva Kirikule. Täname Issandat nende viiekümne aasta eest: aplaus viiekümnele aastale! Ja vaadates tema isalikku, vennalikku ja armastusrikkast ustavust ärge kaotage kunagi usaldust: Tema kaitseb teid, samal ajal julgustades teil minna, armastatud jüngritena, kõikide rahvaste poole, alandliku lihtsusega. Ma saadan teid ja julgustan teid: minge edasi! Ja, palun, ärge unustage palvetada minu eest, kes jään siia! (*) Vrd “Rooma Vaatleja”, 6. mai 2018.