Külastus Cantalice Püha Felice kogudusele 4-V-1986
Püha Johannes Paulus II
Rooma, 4. mai 1986 *
Toidetud, kirikus, on neokatehhumeeniliste gruppide esindus. Paavstil on olnud nendega eriline kohtumine, mille käigus, olles kuulanud ühe koguduse katehhisti tunnistust, tahtis meelde tuletada mitmeid kohtumisi, mida ta on teinud kõikides rooma kirikutes ja ka teistes Itaalia ning maailma linnades Neokatehhumeeniliste gruppidega. Grupid, tuletas paavst meelde, millel on midagi, mille järgi saab neid teistest kiiresti eristada.
Kiriku katehhisti (Giacomo) tutvustus:
Pühadus, mina räägin, kuna ma olen nende vendade katehhist. Esiteks olen ma väga õnnelik Teiega olla, armus, mida Kirik annab meile täiusega, lahkusega. Seda ma ütlen, sest mina olen loomult vägivaldne ning kannatasin oma lapsepõlves palju; ja kuna ma polnud Kirikus, tekitas see minus Jumalast kohtumõistja kuju, kes pidi mulle mingil moel tagasi tasuma selle eest, mida ma olin elanud. See kõik viis mind palju kannatama, kasvama täiesti valel viisil, olema üks nendest kristlastest, kes on komistuskiviks, sest kuulutavad asju, mida nad ei vii täide. Kui ma märkasin seda reaalsust, et olin komistuskiviks teistele, sest ma olin teinud vägivaldsusest oma kreedo, olin ma juba abielus ning mul oli kaks väike last. Ma kartsin iseennast, Isa, ning mõtlesin ka oma elu lõpetamisele; ma palusin Neitsilt Maarjalt, kellele ma olin pühendunud, et ta aitaks mind, et ta annaks mõtet sellele, mida ma tegin, sest ma olin täiesti eksinud. Ühel pühapäeval, missale minnes, kohtasin ilmikuga, habemega nagu minagi, kes kuulutas Jeesus Kristuse andeksandmist ja halastust vägivaldsetele nagu mina. Ka vägivaldsetele nagu mina oli Issandal tee, et minna tagasi armastusele ja andestusele. Nii, Isa, ma olen juba viisteist aastat olnud selles Tees ja Kirik saadab mind maailmasse kuulutama andeksandmist ja halastust.
Paavst lausus need sõnad Neokatehhumeeniliste Koguduste kohalolijatele:
Aitäh selle tunnistuse eest. See pole esimene kord, kui ma kuulen neokatehhumeenilise tunnistust ning olen alati väga liigutatud. Aga eelkõige, kui ma lähenesin ja kuulsin laulu «Maarja, õnnis Maarja», siis ma kohe teadsin, kes olid need, kes laulsid, sest selle lauluga tunnen teid ära kõikjal: keset Aafrika kontinenti või Indiat, kõikides maailma paikades eristate te ennast selle lauluga «Maarja, õnnis Maarja, sina uskusid Issanda Sõna».
See iseloomustab teie teekonda, iseloomustab kogu Neokatehhumeenilise Koguduse teekonda, igaühe teie teekonda, sest see tee on usutee; usk, mis on mõnikord täiesti taasavastatud, taasavastatud sügavas pöördumises, nagu on kuulda erinevates tunnistustes. Mõnikord taasavastatud usk selles mõttes, et see on sügavamaks muutunud, taasavastatud tema sügavuses, sest usul on imeline, tohutu sügavus, millest meie usklikud ei ole alati teadlikud. Usu sügavus! Usk on osalemine samale Jumala tundmisele. Jumal laseb meil teda tunda, peaaegu omaenda teadlikkusega. Usk valmistab meid Jumala nägemisele ja toob endaga kaasa juba selle Jumala nägemise, õndsa taeva nägemise mikroobe. Vot, usk peab olema alati taasleitud meie elu jooksul ning see usu reaalsus, see usu sügavus tihti on taha jäetud ka usklike poolt, kristlaste poolt; nad ei tea, mis see on, mida nad toovad enda sees olles usklikud, omades usku!
Niisiis teie Tee seisnebki selles: taas leida usku või peaaegu täielikult või sügavamas mõttes, kui see, mis teil oli juba enne olnud. Ning siia sobib väga hästi see laul «Maarja, õnnis Maarja, sina uskusid Issanda Sõna».
Pole võimalik ette kujutada täielikumat usku, täiuslikumat usku, kui Maarja usk. See on iga inimlikus olendis kunagi olnud usu tipp: Maarja usk, see usk, mis on näidanud ennast eriti Kuulutamise hetkel. Võime öelda, et see on uskumatu usk, sest on vaja paradoksi, et väljendada seda Maarja usku. Ning kui Neitsi läks Eliisabeti juurde, Eliisabet väljendas seda öeldes «Õnnis on see, kes uskus Issanda Sõna». Maarja usk on kindlasti kõikide usklike usu eeskuju, kõikide nendele, kes taasavastavad usku, kes muudavad sügavamaks usku ning eriti kõikidele teile, kellel on see usutee ülesandeks, ma ütleks isegi nagu teie Neokatehhumeenilisteks olemise iseloomulik karisma.
Mulle annab alati rõõmu kohtuda teie gruppidega, sest ma leian koos vanematega, täiskasvanutega, ka palju lapsi. Öeldakse, et Neokatehhumeenilistel on paljulapselised perekonnad, neil on lapsi, või parem palju lapsi: see on ka usu tõend, Jumala usu tõend. Et anda elu inimesele on vaja usku Jumalas. Kui me täna elame seda nn suurt demograafilist kriisi, perekriisi, isaduse kriisi, emaduse kriisi, suurt ja sügavat kriisi, see on tagajärg Jumalasse usu puudumisest.
Ei saa muuta, modifitseerida, paremaks muuta seda, kui mitte sügava usuta. On vaja usku Jumalasse, et anda elu inimesele.
Seda tahtsin ma lisada sellele, mida ütlesin enne, et kinnitada ka seda aspekti teie teest. Õnnistagu teid Kõigeväeline Jumal, Isa, Poeg ja Püha Vaim: õnnistagu teie perekondi.
(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 5.-6. mai 1986, otse lastud helisalvestise täiendustega.