Külastus Centocelle Püha Irenaeuse kogudusse 9-III-1986

Johannes Paulus II

Rooma, 9. märts 1986

Kolmteist aastat tagasi sündis Püha Irenaeuses esimene Neokatehhumeeniline Kogudus. Sest saati on on Tee arenenud, kaasatest aina suuremat arvu inimesi, nii et täna on kiriku koguduses juba viis kogudust ning mõnede ustavate jaoks on jõudnud «redditio» hetk, avaliku usutunnistuse hetk peale mõneaastase naabruskonnas misjonäriks olemise.

Elava Neokatehhumeeniliste Koguduste reaalsusega kohtus Johannes Paulus II koguduse kirikus. See oli pikk ja pidutsev kohtumine, mille käigus aga ei puudunud sügava liigutatuse hetked, eriti siis, kui kaks noort laususid «Mina usun» palvet, meenutades oma pöördumise ja Jumala armastuse avastuse teed.

Vastu võetud lauluga «Maarja sina uskusid Issanda Sõna», peatus Püha Isa pikalt tervitama kohalolijaid ning eelkõige arvukaid lapsi.

Peale lühida tutvustuse koguduse preestri poolt, katehhist Edoardo Magri pidas Paavstile austusavalduse, milles kirjeldas koguduste poolt läbi viidud tegevust ning saavutatud eesmärgid. Ta seletas «traditio» faasi tähendust, mille käigus vennad on saadetud majast majja Evangeeliumit kuulutama, ning «redditio» faasi, mille kulminatsiooniks on palmioksa andmine Palmipuudepühal, sümbol kristlase kutsumusest anda oma usutunnistus kuni märterluseni.

«Peale “redditio” – ütles katehhist Edoardo Magri – meie palume vendadel panna ennast koguduse preestri käsutusse, just sellepärast, et Neokatehhumeeniline Tee ei taha olla liikumine, mis viib edasi midagi enda omat, vaid tahab olla Kirikus Kiriku teenistuses».

Neokatehhumeeniliste Koguduste liikmetele suunas Johannes Paulus II neid sõnu:

Nii, kallimad, kui ma kuulen seda laulu, seda laulu Maarjale:
«Maarja sina uskusid Issanda sõna», ma olen kohe teadlik, et on mingisugune neokatehhumeeniline grupp. Kusiganes, kusiganes ma kuulen seda laulu, ma kuulen seda erinevates Riikides ja erinevates kontinentides, nagu ka hiljuti kuulsin neid laule Indias, sama toon, sama meloodia, samad sõnad: see Maarja kutsumine, kes uskus ning on nii saanud esimeseks usklikuks, võime öelda kõikide usklike korüfeeks. Ta uskus kõige täielikus ja viljakamas mõttes. «Maarja sina uskusid Issanda sõna»: niimoodi õnnistas teda tema sugulane Eliisabet, tema nõbu õnnistas Maarjat nende sõnadega. Ning nende sõnadega õnnistame teda meie, õnnistab teda Kirik, kogu Kirik ja eriti õnnistate teda teie Neokatehhumeenilised. Sest teie jaoks usutee on hädavajalik, usutee, see tee, mille sakramentaalne algus on Ristimises, see tee, millel on oma dimensioon inimese elu jooksul, meie igaühe elu jooksul.

See tee, nagu olete hästi öelnud, esimeses kõnes eriti, sellel teel on ka oma rütm. See rütm väljendub nende kahe sõnaga: Traditio ja Redditio. Usk peab olema «reedetud», edasi antud ja saadud, vastu võetud ning seda tehakse Ristimisega ning hiljem tehakse seda kristlikus harimises. Seda tehakse läbi erinevate inimeste, erinevate Jumala sõnumitoojate, nagu Maarja jaoks oli selleks ingellikuks sõnumitoojaks Gaabriel. Seda tehti läbi Jeesus Kristuse, kes oli esimene, absoluutne Jumala sõnumitooja kogu inimkonnale. Seda tehti läbi jüngrite ja seda tehakse läbi Kiriku. See esimene rütm, see esimene etapp, on saada Traditiot, see on traditsioon: usku «reedetakse» ning saadakse; seda peab seejärel jätkama teise etapiga: see on Redditio: kui usku on saadud, peab seda edasi andma, sest see on hea, aare, see on Jumala poolt meile pakutud tasuta aare, mitte lihtsalt selleks, et peita seda meis ning elada seda intiimses, isiklikus mõttes, vaid see on meile antud, see on meile «traditio», et olla edasi antud teistele. Kuid selleks peab olema suur entusiasm, suur usuveendumus, et seda teistele viia, et seda teistele edasi anda.
Ja nii teevad Neokatehhumenaalid ennast rändkatehhistideks, viies Kristuse evangeeliumit, nad viivad usutunnistust; mitte ainult pühad sõnad abstraktses mõttes, vaid tunnistatud sõnad, igaühe usu poolt tunnistatud Jumala Sõna. See on jõud.
Nii, kallimad, ma soovin teile, et see kaksik usurütm: Traditio ja Redditio, moodustaks alati teie elu rütmi, kui te olete teel või ka siis, kui olete Tee lõpetanud, naasete, kuid naasete eriti küpsete kristlastena, Kiriku kogudusse, piiskopkonna kogudusse.

Ma kohtun teiega alati väga meeleldi, kohtumised teiega on väga rõõmsad kahe asja pärast: üks on laul, see on väga energiline laul, mis kõlab, mis kõlab; ja teine on lapsed, väikesed, kes teevad, ütleme, oma Neokatehhumeenilist Teed, tänu Jumalale! Ning annavad meile palju rõõmu, alati, meile kõigile, ning mulle suurt rõõmu, kui ma näen neid. Ma tahaksin teid kõiki kallistada selle õnnistusega ning soovida teile ka häid Ülestõusmispühi teie Neokatehhumeenilises Tees. Kõigeväeline Jumal, Isa Poeg ja Püha Vaim õnnistagu teid.

Head Ülestõusmispüha!

(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 10.-11. märts 1986, helisalvestise täiendustega.