Külastus Püha Halastuse Maarja kogudusele 1-V-1983
Püha Johannes Paulus II
Rooma, 1. mai 1983
Lahkunud pastoraalse nõupidamise ruumi, Püha Isa, möödudes kirikust ja läbides sisehoovi, kus oleks pidanud tähistamine toimuma, kui ilm oleks lubanud, jõudis väikese koguduse lasteaia juurde, mille sööklas ootasid teda Neokatehhumeeniliste Koguduste lapsed. Laul hosianna Maarjale, kes esimesena uskus Issandasse, Neokatehhumeeniliste Koguduste tüüpiline kiituslaul, tervitas Johannes Paulus II-st lasteaeda ilmumisel. Peale lühida «isikliku» tutvustuse, mis kõigil oli Püha Isaga, üks koguduse vanematest pöördus Paavsti poole järgmise kõnega:
Pühadus, umbes neli aastat tagasi algas selles koguduses Neokatehhumeenilise Koguduse usutee, et taasavastada rikkust, mis peitub Ristimises, mida oleme lastena saanud. Issand saatis meile meiesarnaseid inimesi, meie katehhistid, tooma Ülestõusnud Jeesus Kristuse kuulutust, mis pani meid teele ja veel hoiab meid ühendatuna: vaesed ja rikkad, töölised ja professionaalid, naised ja mehed, noored ja vanurid, abielus ja mitte abielus, terved perekonnad, ning oleme näinud, kuidas on võimalik elada koos, osaduses ja rõõmus, toitudes Jumala Sõnaga ja Euharistiaga. Me näeme ka, kuidas Issand muudab meie elu ning annab rahu ja rõõmu iga päev igas olukorras ning täidab meie kogudust andidega, esiteks Teie külastus meie juurde täna, mis lubab meil tähistada, siis uue 40-vennalise kogudusega, mis tekkis kuu aega tagasi ja mis lubas meil näha, kuidas Püha Vaim võib tegutseda läbi meiesuguste vaeste inimeste. Need vennad alustavad kogemust, mida meie alustasime 4 aastat tagasi. Mina isiklikult, peale 15 aastat kaugenemist Kirikust, olin taas lähenenud otsides oma elumõtet. Selles tees ma avastasin, et seda mõtet saab mulle anda ainult Jeesus Kristus.
Seejärel oli katehhistide esindaja kord pöörduda Paavsti poole: Õnnis Isa, tohutu rõõmuga tutvustan Teile selle koguduse katehhistide gruppi. Juba mitu aastat, kuuletudes CEI õpetustele ja järgides selle pöördumisi, viime edasi püsivat katehheeside teed, mis on liigendatud sakramentaalsete Armulaua ja Kinnitamise ning nende vahele jäävate post Armulaua ja post Kinnitamise katehheesides. Raskused, mis tulenevad perekondade laste vähesest osalemisest koosmõjus väikese katehheesidesse kaasatud ilmikute arvuga, tihti heidutavad meid, aga just selles me kogeme, kui suur on Jumala armastus meie vastu ja kuidas see ikka veel aitab meil kõndida oma noortega. Meie rõõm on väga suur, et Te täna meie seas olete, ja veel rohkem, kuna me oleme kindlad, et saame sõna, mis aitab meil kindlasti jätkata oma teenimist noorte suhtes.
Olles kuulanud oma külaliste sõnu, Püha Isa lausus kohalolijatele järgmised mõtted:
Ma tänan teid teie sõnade eest. Katehhumeeniline ja neokatehhumeeniline reaalsus ning katehheesid käivad koos. Enne peab saama katehheese, peab saama katehhumeeniks, et valmistuda Ristimisele, ja siis, olles Ristitud, juba kinnitatud, saadakse Püha Vaimu jõudu, et edasi anda usku, millesse on olnud ristitud. See tähendab teha katehheesi. Aga õigesti rõhutas esimene rääkija grupi neokatehhumeenilist iseloomu, sest traditsiooniline katehhumeeniline reaalsus, Kiriku esmasel ajal, asendati siis laste Ristimisega; ja need lapsed ei saa teha Neoaktehhumeenilist Teed, nad on liiga väikesed, neil pole teadlikkust, tarkust, tundmist. Pärast, olles juba täiskasvanud, juba noored, võivad nad alustada teed, et avastada oma Ristimise aaret. Seda teete teie Neokatehhumeenilised. Teete seda suure pühendumusega, suure entusiasmiga ja teete seda erinevates Rooma kogudustes, aga mitte ainult Roomas, vaid ka kõikides maailma kogudustes. Ma soovin teile selle tee jätkamist, olla Püha Vaimule ustavad, olla tema andide ja tema valguste viijad teistele. Katehhistidele tahan öelda, et nad on võtnud kohustuse, mis tuleneb meie Ristimisest ja meie Kinnitamisest. Kui me saame täiskasvanud kristlasteks, peame viima neid vilju ja neid usuvilju viiakse andes usku teistele, valgustades teiste usku. See ülesanne, mõistetavalt, on vanemate, perekonna peamine ülesanne. Usu edasi andmine perekonnas on alati hädavajalik. Öeldakse, et perekond on kodune kirik, sest seal antakse usk edasi vanematelt lastele, noortele. Muidugi peavad seda tegema ka katehhistid Kirikus ning mitte ainult vanemad ja perekond. Kogudusel peavad olema oma katehhistid. Katehhistideks on koguduses preestrid, nunnad, kui neid on ettevalmistatud selleks ülesandeks, aga nendeks on ka paljud ilmikud, kes enne valmistuvad ja siis pühenduvad sellele apostolaadi teekonnale; Jumala Sõna apostolaadile. Te laulsite palju usust, mis on Maarjal, kes uskus Issanda Sõnasse. Maarja, tegelikult, on usu kõige täielikum näide; ta on usu täielikkus ning Maarja on ka esimene katehhist. Kui me vaatame tema katehheetlikule tegevusele, mida ta täna maailmas läbi viib, mida ta on kõikides ajastutes läbi viinud, me märkame, et see on tohutu. Ma soovitan teil vaadata Kristuse Ema, esimest katehhisti, et teda jäljendada oma katehhisti töös. (*) Vrd «L’Osservatore Romano», 2.-3. mai 1983.