Lähis-Ida piiskoppide audients Neokatehhumeenilise Tee poolt edendatud konviventsi käigus 20-IV-1996

Püha Johannes Paulus II

Vatikan – Klementuse Aula, 20. aprill 1996

Johannes Paulus II võttis täna hommikul Vatikanis vastu umbes nelikümmend piiskoppi Lähis-Idast, pärit kuuest erineva riitusega Kirikust.

Prelaadid tulid paariks päevaks Sabaudiasse, Latina provintsis, et osaleda retriidil, mida edendasid Neokatehhumeenilise Tee algatajad – Kiko Argüello, Carmen Hernández  ja isa Mario Pezzi.

Paavst rõhutas kristliku rahva ühtsust “piiskopkondade karjaste ümber ja vennalikus dialooogis kõikide usklike vahel”, “ka aina suurema materiaalse solidaarsusega”. Aktuaalses maailmas, kus ” paljud inimesed ja paljud rahvad on puudutatud majanduslike raskustest ning kannatavad vaesust ja alatoitumust, saab Kirik niimoodi panustada paremale looduslike rikkuste ja tarbekaupade jaotamisele”. 

Paavsti audientsil ja Sabaudia kohtumisel olid kohal: Tema Õndsus Stefanos II, Egiptuse Aleksandria Koptide patriarh, 36 piirkonna piiskoppi, mitmed preestrid üheteistkümne Lähis-Ida riigi esindamiseks ning Neokatehhumeenilise Tee algatajad. Audientsi lõpus, Roberto Piermarini mikrofonil, seletas Patriarh Stefanos II panust, mida see kiriklik kogemus saab anda idamaa Kirikutele: «Peame ütlema, et see kogemus tugevdab meid meie Ristimise usus ja, selle Neokatehhumeenilise Teega, selle kogukondliku eluga üritatakse elada tõesti mitte ainult indiviididena, vaid kollektiivina. Seetõttu, ka “ladina”, idamaa liturgia aspektist, võime säilitada oma liturgiaid, oma idamaiseid riituseid ja säilitada seda otsingu-, pöördumise ja meie katoliku usu kindluse vaimu».

Kuid see kiriklik kogemus, sündinud Hispaanias 60ndate aastate algul ja kus on nüüdseks juba 13 tuhat kogudust üle 100 riigis viies kontinendis, kuidas saab uuesti anda tõuget Uuele Evangeliseerimisele Lähis-Idas Kolmanda Aastatuhande lävel?

 

Kiko Argüello, Neokatehhumeenilise Tee algataja, vastas nii:

See võib viia uuestisünni, Ristimise uuesti avastamise teele, et tugevdada kristlasi nendes alades, mis on väga suurtes raskustes, nii sekulariseerimise kui ka immigratsiooni tõttu… Me oleme juba näinud, et paljudes kihelkondades on olnud väga tähtis “kasta” nende Ristimist, et usk hakkaks kasvama ning kogukonna suhted ja tunnistus tööl on tugevnenud. Paljud kihelkonnad on hakanud uuesti õitsema ning kihelkonna preestrid on väga õnnelikud. Ma arvan, et Kirikukogu elujõud tahtis valmistada Kirikut Kolmanda Aastatuhande väljakutsele, andes talle karismasid, Vaimu tugevat hingust, et kuulutada Kristust, surma võitjat, kõikidele ja selleks, et tõesti vastata kolmanda aastatuhande väljakutsetele, mis on lõppude lõpuks uus antropoloogia sekulariseerunud ja ateistliku maailma jaoks, mis Ilmutust eitab. Maailm, mis ei tunne jumalikku isadust. Kristus on tulnud meile näitama Isa ja meie oleme Jumala Lapsed: nii ta näitab meile hämmastava antropoloogia, mis päästab perekonda. Kultuuri ees, mis korrodeerib perekonna aluseid, Tee läbi väikeste koguduste päästab perekonda. Ja nendest perekondadest, kes avavad ennast elule, keda uuesti luuakse, sünnivad tuhanded kutsumused Kiriku aitamiseks.

Kohtumise käigus, mis toimus Klementuse Aulas, pidas Püha Isa järgmise kõne:

Õndsus, austatud Vennad piiskopid ja preesterluses, kallid Vennad ja Õed!

1. Rõõmuga võtan teid vastu Peetruse Järeltulija koju, erilise kohtumise puhul, mille jooksul tervitan igaühte teist, Lähis-Ida katoliku Kirikutest pärit Karjased ja ustavad: ülestõusnud Issanda rahu olgu teiega ja teie kiriklike Kogudustega!

Sel ajal püha liturgia, peale Issanda Kannatuse ja Ülestõusmise tähistamist, laseb meil uuesti lugeda Apostlie Tegusid, mis näitavat Kiriku sündi ja esimest arengut, alustades algsest kogukonnast, kes oli Maarjaga palvesse kogunenud (vrd Ap 1,13-14). Püha Vaimu teo läbi, «Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka» (Ap 2,47). Illustreerides jüngrite teed, Tegude raamat rõhutab nende usinusele «apostlite õpetust kuulates ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes » (Ap 2,42) ning lisab, et nad leidsid armu kogu rahva silmis (vrd Ap 2,47; 4,33).

Ka täna Kirik on kutsutud elama seda esimeste kristlaste ideaali, et luua koos autentset vendade kogukonda, Kristuse järgimises. Tähtis on, et säraks kristliku rahva ühtsus; ühtsus, mis realiseerub piiskopkonna karjaste ja kõikide usklike vennaliku dialoogi ümber. Usuühtsus vastastikuste andide jagamises rikastab vaimselt Kirikut ja kannustab seda ka aina suuremale materiaalsele solidaarsusele.

Aktuaalses maailmas, kus paljud inimesed ja paljud rahvad on puudutatud majanduslikest raskustest ning kannatavad vaesust ja alatoitumist, võib Kirik niimoodi panustada paremale looduslike rikkuste ja tarbekaupade jaotamisele. Usutunnistus möödub läbi igapäevaste armastuse väljenduste, mis on inimestevahelised jagamine ja solidaarsus, eriti «vaestega, kes on Jumala, … meie ühise Isa, lemmikud. Ja me kõik oleme üheainsa perekonna vennad ja õed» (Gregorios Nyssast, Vaeste armastus).

2. Ühtsuse ja armastuse tunnistus on hädavajalik Kirikule uue evangeliseerimise jaoks. Sekulariseerimise väljakutsete ees, suletus elule mitte väheste avaliku arvamuse sektorite poolt, on eriti vajalik, et kristlased annaks usutava tunnistuse oma usust, lihastades Evangeeliumit oma olemises. Küpsed ja vormitud usklikud saavad nii pakkuda nendele, kes otsivad tõde, sobivaid vastuseid nende küsimustele. See toob endaga kaasa, et iga kiriklik Kogudus oleks avatud vastuvõtule ja dialoogile, austades kultuurilisi erinevusi ja kuulutades kõikidele ainsat Päästeevangeeliumit.

Aidaku, kallid Vennad ja Õed, aina sügavam ühinemine ülestõusnud Kristusega teil eristada ajamärke ning kõndida üheskoos selle sinodi vaimu järgi, mis iseloomustab teie kiriklike Koguduste struktuuri. Kristlaste misjon Lähis-Idas on suur, kuid samal ajal keeruline ja tundlik. Seepärast on vaja kasvatada vastastikku austust ja pöörata pidevalt tähelepanu eriti sellele, mis puudutab oikumeenilist ala ja dialoogi suurte monoteistlike religioonidega.

3. Mulle meeldib, seejuures, esile kutsuda hiljutist reisi Tuneesias, kus ma külastasin katoliku kogukonda, kes elab selles Riigis, kinnitades Kiriku lapsi nende Evangeeliumi järgimises. Ma kutsusin nad üles ka kaitsma ja edendama vaimseid, moraalseid ja sotsiaal-kuluurilisi väärtuseid läbi dialoogi ja koostöö nendega, kes järgivad teisi religioone, arendamaks vennalikku elu ja solidaarsust sama riigi elanike ja kõikide rahvaste vahel (vrd Nostra aetate, 2). See ei saa muud teha, kui tihendada juba olemasolevaid sõpruse ja vastastiku austuse suhteid. Selles vaimus julgustan ma teid jätkama teie misjonit, hoolitsedes kokkulepetele ja kõikide tema komponentide solidaarsusele avatud ühiskonna ehitamise soosimise eest.

Kutsudes teie Kogudustele emalikku pühima Maarja ja pühade Kaitsepühakute kaitset, suure armastusega annan teile ja nendele, kes aitavad teid teie kiriklikus teenistuses, apostellikku õnnistust.

(*) Vrd «Radiogiornale Vaticano», 20. aprill 1996 ja «L’Osservatore Romano», 22. aprill 1996.