Pastoraalne külastus Dominikaani Vabariigis uue maailma Evangeliseerimise viiesajanda Aastapäeva puhul 11-X-1992
Püha Johannes Paulus II
Santo Domingo, 11. oktoober 1992
Õhtupoole, peale audientsi Diplomaatilise Korpusega, läks Johannes Paulus II linnast välja, et avada Neokatehhumeeniliste Koguduste, kes on Santo Domingos väga aktiivsed, misjoneerivat piiskopkondlikut «Redemptoris Mater» seminari. Kokku, Tee osalejaid, on üle kolmesaja, ning inimesi on kokku umbes kümme tuhat, kes tegutsevad enamjaolt vaeste keskel, «Inviviendas» ja «Hainamozas».
Seminarist, kus õpivad umbes nelikümmend noort, on hetkel ehitatud ainult hoone, mida nimetatakse «Sõna Pühamuks». Eluruumide hoone ja kabel ehitatakse hiljem. Paavsti võeti vastu ainsas ehitatud hoones. Peale alguse laulu ja mõnesid tervitussõnu Neoaktehhumeenilise Tee algataja, Kiko Argüello poolt, õnnistas Johannes Paulus II hoonet ning pöördus kohaolijate poole – Kardinalid, Piiskopid, seminaristid, Koguduste perekonnad – mõnede julgustusväljenduste ja soovidega.
Järgnevalt toome välja enda tõlget hispaania keelest sõnadest, mida Püha Isa lausus (**):
Minu jaoks on eriliseks rõõmupõhjuseks avada Santo Domingos, nii tähtsal kuupäeval, Misjoneeriv Peapiiskopkondlik Redemptoris Mater Seminar, mis, Hea Uudise Ameerikasse jõudmise Viiesajanda Aastapäeva märgina, tahab olla panus Uue Evangeliseerimise suurele teole, millele ma kutsusin kogu universaalset Kirikut.
See keskus, mis on saanud väga paljusid kandidaate preesterlusele, kes on tulnud arvukatest Riikidest kogu ameerika Kontinendist, Euroopast ja teistest Riikidest, peab alati olema elavdatud misjoneerivast vaimust, mis käituks käärijana selles peapiiskopkonnas, kogu Dominikaani Vabariigis, ning mis näitaks ennast kogu maailmas järgides Issanda mandaati:
«Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule» (Mk 16,15). See on ilmutatud ka Vatikani II Kirikukogu poolt preestri ministeeriumi ja elu dekreedis: «Vaimne and, mida preestrid on saanud ordineerimisel, ei valmista nad piiratud ja väikseks misjoniks, vaid väga laiaks ja universaalseks päästemisjoniks “ilmamaa äärteni” (Ap 1,8)» (Presbyterorum Ordinis, nr 10).
Kõige mitmesugusema päritoluga seminaristide kohalolu selles saares, mis on saanud evangeelse kuulutamise seemneid ning millest on säranud Jeesuse Kristuse päästev valgus ülejäänud Ameerikale, on ka märk sellest, kuidas nüüdseks Kolmanda kristliku Aastatuhande lävel, sellest Peapiiskopkondlikust «Redemptoris Mater» Seminarist Santo Domingos, Jumala armuga, võivad särada ka uued evangeliseerijad, kes viivad Jeesus Kristust, «Tee, Tõde ja Elu», kogu maailmale.
Tõstes tulihingelisi palveid selleks, et Maarja, Evangeliseerimise Täht, juhataks oma jumaliku Poja juurde kõiki neid, kes vormitakse preestriks selles Seminaris, saadan kõikidele erilise armastusega oma apostellikku õnnistust. (*) Vrd «L’Osservatore Romano», 12.-13. oktoober 1992. (**) Iganädalane lisa «L’Osservatore Romano» nr 42 (2624).
