Püha Leonardo Murialdo kihelkonna külastamine 22-III-1992

Püha Johannes Paulus II

Rooma, 22. märts 1992

Missa alguses, peale liturgilist tervitust, Kihelkonna Preester, isa Domenico Paiusco, terivtas Püha Isa kogu kogukonna nimel:

Õndsaim Isa,

tere tulemast meie keskele! Aitäh, et oled meiega. Püha Leonardo Murialdo kogukond, antud Joosepi Isade Koguduse hoolde, valmistus selleks esimeseks kohtumiseks oma Piiskoppiga rõõmu ja entusiasmiga läbi isikliku ja kogukondliku palve, läbi mõtiskluse selle ususündmuse üle mitmetes kuulamiskeskustes perekondade juures.

Kolmkümmend aastat on möödunud kihelkonna algusest – märts 1958 – selle hoone pühitsemiseni 1988. aastal. Hetkel on pastoraalseks pühendumuseks vaimse templi ehitamine, tehtud elavatest kaljudest, kogudus, mis oleks naabruskonnas istutatud Kristuse tunnistus ja märk, kahekordse funktsiooniga kasvada selle sees, vaimse laengu jaoks, mis muutuks omakorda osadus-, toetusoskuseks kõikide nende jaoks, kes siin elavad.

Rahvaarv, algselt moodustatud noortest lastega paaridest, on jäänud stabiilseks ning pärast 30 aastat on teel kolmanda ea poole ja suurem osa lastest, olles loonud uusi perekondasid, on kolinud mujale.

Perekonnad koosnevad ametnikest ja töötajatest, paljud juba pensionil, nad ei kannata vaesuse, vaid pigem vanaduse ja üksildusega seotud probleemide tõttu ning noored, kes on veel jäänud, kannatavad kodu ja töö pärast.

Paljudes perekondades on ilmselge puudulik religioosne vormimine sellega kaasneva usu ja elu, hinnatud evangeeliumi ja elukäitumise vahelise ühtsuse puudusega.

Esialgne pühendumus kihelkonnas on alati olnud evangeliseerimine katehheesidega kõikidele vanustele. Püsivas katehheesis kooliealistele 6-13 eluaastani; see aasta ka 3-6 aastastele lastele, et algatada nad juba usuteel, kus Lepituse, Euharistia ja Kinnitamise sakramendid on priviligeeritud etapid. Pakume katehheesi täiskasvanutele perekonna uuendamiseks. Selles on minu jaoks suureks abiks mitte ainus, kuid oluline Noekatehhumeenide kogemus. 1971. aastast tänaseni on sündinud 10 kogudust umbes 400 venna-õega, kes, lisaks isikliku ja kogukondliku usu taasavastamisele, on tõesti sool ja pärm kogu kihelkonna jaoks. Selles Kirikuna tundmises on kättesaadavad pühendunud katehheesid laste Ristimist valmistavate vanematele, täiskasvanute Kinnitamiseks, Abieluks kihlunutele, kohtumised perekondades. Iga aasta näen Kirikule lähenevat kaugeid, ükskõikseid inimesi, perekondi, kellel on abielus raskuseid.

Kihelkonnas on olemas liturgiline vormimine ja elavdamine, haigete, kaitseta, üksildaste inimeste poole suunatud heategevusteenistus; meie Koguduse eriline karisma ongi aidata kodu-perekondadega raskustes noori. Oratoorium on lõpuks kohtumispaik noortele ja perekondadele. Suure pühendumusega tegutseb selles ilmikute kaastöötajate grupp, kes, peale vormimist, edendavad erinevaid tegevusi noortega. Sel perioodil on kogudus hõivatud «linnaga võrdluses» sinodilises tees, mida tema piiskopkond viib läbi ning milles on antud prioriteet perekonna hetkelisele olukorrale.

Õnnis Isa, tähistada teiega Euharistiat, tugev osadushetk, märkigu tähtsat etappi meie Kirikuna tundmises. Teie kohalolu rõõmustab meid, sest te olete tulnud meie keskele oma suure Isa südamega, mis on võimeline armastama lähedasi ja kaugeid. Lähedaste ja kaugete nimel uuendame tänu ning palume teilt valgustavat, lootuse sõna, mis muudaks püsivuses viljakamaks kohtumist teiega, meie Piiskop, Peetruse järeltulija ja Kristuse Vikaar. Ootame sõna, mis annaks noortele, paljudest kutsetest desorienteeritud, pidava elumotivatsiooni ja mitte enam noortele vajadust olla tunnistajad oma perekonnas ja oma töökeskkonnas. Aitäh, Õnnis Isa. Esimesest külastuse hetkest on Püha Leonardo Murialdo kihelkond andnud Paavstile «rahvusvahelise koguduse» kuju, tänu Neokatehhumeeniliste Koguduste esindajate kohalolule, kiriku taga asuvas suures hoovis, ning arvuka nomaad rahvale, majutatud lähedasel põllul. Paljude noortega – laulude ning bännerite ja lippude lehvitamise keskel – andsid Paavstile sooja tervituse. Rahvahulga tutvustamise eest hoolitses kihelkonna asepreester:

Kallis Johannes Paulus II, Peetruse Järeltulija, tere tulemast meie kihelkonna ning meie noorte- ja sotsiaalse keskuse “Püha Leonardo Murialdo” noorte keskele. Oleme palju soovinud seda kohtumist, et tähistada koos ja et kuulata tema juhtimissõna, mis saadab meid Jeesuse, meie sõbra ja päästja jälgedes kõndides meie elus. Täna, enam kui kunagi, oleme kõik siin: väikesed, noored koos Joosepi Koguduse ilmikute kaastöötajatega, kes on pühendunud noorte põlvkondade inimliku ja kristliku vormimise teos. Üks väga ühtne perekond nagu soovis Püha Leonardo Murialdo.

Lõpuks hakkas rääkima Paavst:

Olgu kiidetud Jeesus Kristus.

Alustan selle Jeesuse Kristusele suunatud sõnaga kõikide meie poolt, kuna ma jälgisin tehtud tutvustust ning on näha, et siin olete te teatud mõttes erinevad: mitte ainult kooli-, sakramentaalse katehhesi, skoutide noored, vaid ka erinevatest rahvustest. Ning kohal on ka nomaadid.

On tunda kogu seda erinevust, kuid samal ajal on tunda ühtsust, osadust, kogukonda. See noorte, laste kogukond tehakse läbi Jeesus Kristuse.

Tema on keskpunkt, mille ümber me kõik oleme üksainus asi. See on tema müsteerium. Jeesuse müsteerium, Jumala Poja müsteerium, kes sai inimeseks, see ongi see: et tema, saades inimeseks, on loonud osadus-, koguduse punkti erinevate inimeste jaoks, erinevate keskkondade jaoks, erinevate rahvaste jaoks. Seda oli näha juba Kiriku algusest, Jeruusalemma esimesest kristlikust kogudusest, siis läbi sajandite, kui jüngrid lahkusid Jeruusalemmast, et minna erinevatesse maailmariikidesse, et kuulutada Evangeeliumit erinevatele rahvastele ning nendest rahvastest moodustus Kirik ise.

Mis on Kirik? See on elav Kristus meie seas, meiega ja meie jaoks. Kirik on elav Kristus meiega ja meie jaoks, alati ja kõikjal. Samal ajal Kirik oleme meie kogunenud Jeesus Kristuse ümber, tema Evangeeliumi, tema risti, tema Ülestõusmise ümber, meie kõik ühinenud Jeesus Kristuses, mitte ainult Tema ümber. Me pole ainult liit, oleme üks Kirik, üks keha ja nii – Tema ümber ja Temas kogunenud – oleme me kõik teatud mõõtmes osalised tema jumalikust elust, oleme tema misjoni osalised ning see teeb meist üheainsa asja, ühe kogukonna, ühe Kiriku. Niimoodi rääkisin, kuulates noori ja lapsi, kuid on ka vanemaid, täiskasvanuid, kellel on muud vastutused: õpetajad ja õpetlased. On siis ka see Neokatehhumeeniline Kogudus, keda on kuulda läbi tema laulude ja entusiasmi. Ma soovin, et see esimene kohtumine oleks hea sissejuhatus teie kihelkonnas. Läbi teie Koguduse on juba tunda teatud mõõtmes kihelkonna koguduse vaimu, see on tuum, millega kihelkonna kogudus peab elama ja kasvama ning ta peab alati kasvama tõustes Jeesuse elust ja kandes endas armastust, mida Jeesus meile tõi.

Jeesus on nii kohal meie seas, et ta identifitseerib ennast eriti nende kõige väiksematega, kõige vaesematega, kõige kannatavamatega. Tema ütleb seda: «Mida olete teinud ühele neist, olete te teinud minule».

Ma soovin teile elada Kristuse elu ning otsida ja toita aina enam Kristuse eluga oma kristlik elu, oma inimlik elu, oma tema kohalolust ja tema sakramentidest jumalikustatud elu. Tahan anda kõikidele kohalolijatele oma sissejuhatavat õnnistust, soovides – nagu näen kirjutatud nendes bännerites – evangeliseerida aina enam inimlikku elu selles naabruskonnas ning muuta see aina leotatumaks Kristuse Vaimust.

Tähistamise lõpus tervitas Paavst Prefektuuri preestreid ja Murialdo religioossesse kogudusse kuuluvaid isikuid, eriti rooma Immacolata provintsi Joosepi Koguduse kutsumuslikku kogukonda.

Seejärel oli tal lühike kohtumine kihelkonna täiskasvanud jõududega, keda tutvustas talle pastoraalse Nõukogu kõneleja, diakon Giovanni Pennacchio:

Püha Isa, siin on kohal kihelkonna pastoraalse Nõukogu kõik liikmed ning need, kes vastutavad selle kihelkonna ja erinevate pastoraalse tegevuse harude kiriklike reaalsuste eest: katehheesid, liturgiad, heategevus, noortepastoraal. On kohal ka – esimest korda lubatud pastoraalsesse nõukogusse – alade vastutajad, sest sellest aastat alates, et jõuda nii palju kui võimalik kihelkonnast kaugel olevate inimesteni, jagati kihelkond kümneks alaks ja igal alal on oma vastutaja. Siis on kohal ka kümne Neokatehhumeenilise Koguduse vastutajad, oma preestrite ja katehhistidega, ning rändperekonnad erinevates maailmaosades: Aafrikas, Austraalias, Euroopas. Oleme siin, et uuendada oma kuulekust ja üksmeelt Peetrusega, tema õpetusega selle religioosse austusega, millest räägitakse Lumen Gentiumis. Aitäh, et oled meiega.

Paavst, olles kuulnud erinevaid tunnistusi, vastas:

Aitäh selle suulise, kuid eelkõige isikliku esituse eest. On näha, et teie kihelkond on siin Roomas, selles alas, kuid samal ajal on see mitmetes kohtades, mitmetes alades, mitmetes keskkondades, mitmetes kontinentides: väljaspool Roomat. See on misjoneeriv, rändav, neokatehhumeeniline kihelkond.

Tervitan teid kõiki: austraallased, aafriklased, prantslased, sakslased, poolakad, valgevenelased… Rooma Kirik, peate teadma, elab nüüd võrdlusperioodis. Võrdlus tähendab – võime öelda – eelkõige Vatikani II Kirikukogu, eriti Lumen Gentium ja Gaudium et Spes rakendamist. Võrdlus erinevate reaalsustega, mis eristavad seda linna ja seda rooma ühiskonda, tähtis linna, Itaalia ja ka Kiriku tuleviku jaoks. Kuid see on võrdlus, kus Kirik võrreldakse ning omakorda võrreldakse usus; läbi tema kaks tuhat aastat vana usku, Rooma vaatab meie aastatuhande, pigem selle teise aastatuhande lõpu probleemidele.

Vaatab usus ja üritab mõista neid probleeme, isegi kui need on rasked, isegi kui need lähevad mõnikord vastu sellele, mida usk meile ütleb.

Vaata neid probleeme julgusega, sest Kirikul peab olema julgus. Kristus ütles meile: «Ärge kartke» ning see on tema messiaanliku misjoni ja meie apostelliku misjoni võtmesõna. Ärge kartke. Ütlen seda ka teile rändkatehhistidele, kuna te olete julged. Mõnikord kuulen, et te kardate mõnda reaalsust, millega te kohtute ning mis tuleb teie vastu ja mille vastu te lähete. Ärge kartke, sest tegu on alati sama argumendiga: «Mina olen teiega». See pole lihtsalt sõna, see on reaalsus.

Õnnistusega kõikidele kohalolijatele – vähesed, kes veel jäävad Rooma selles kihelkonnas – ja paljudele, kes on erinevates kontinentides.

(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 23.-24. märts 1992.