Püha Lucia kihelkonna külastamine piazza d’Armis 18-I-1987

Püha Johannes Paulus II

Rooma, 18. jaanuar 1987

Territooriumis, nagu Püha Lucia kihelkonna omas, kus elavad enamasti inimesed, kes kuuluvad ülemisse keskklassi, üks kõige kiireloomulisemaid probleeme on evangeliseerida või uuesti evangeliseerida paljusid kaugeid ning taaselustada usku, mis on tihti ainult formaalne või pealiskaudne. Just selleks, et lahendada neid vajadusi, on juba paar aastat tagasi alganud kihelkonnas Neokatehhumeeniline Tee. On sündinud üks esimene kogudus, kus on kakskümmend viis inimest, ning see aasta pakuti uuesti katehhees, mille järel sündis uus kogudus.

Paavst kohtus Neokatehhumeeniliste Kogudustega teises saalikeses. Üks noormees seletas talle alustatud Tee tähendust, ta ütles, et tegemist on väikse seemega, mis peab hiljem kasvama, kuid mis tahab juba nüüd olla tugipunktiks kaugete jaoks, et nad saaksid tagasi minna Isa Kotta. 

Neokatehhumeeniliste Koguduste esindajate poole pöördus Paavst niimoodi:

Nii, mida tahan teile öelda. Ma tahaks öelda, et meil kõigil puudus ja puudub alati üks tõeline Katehhumenaat, üks tõeline Katehhumenaat, nagu oli esimeste põlvkondade kristlastel, Katehhumenaat nagu teie oma, Neokatehhumenaat. Sest ei piisa lihtsalt olla ristitud, peame uuesti saama katehhumeenideks. Ja siis, olles juba ristitud, võime alustada teed. Ning seda teed alustatakse kohe saades, sisenedes sellesse Neokatehhumenaati. Ja siis selle neokatehhumeenilise valmistusega võib saada ka rändavateks, sest Jeesus tegi oma kõige lähedasematest jüngritest apostlid, see tähendab läkitas neid, see tähendab rändama. Ka mina üritan natuke järgida teie eeskuju, kuid minu rändamine pole nii raske. Nii ma arvan.

Niisiis soovin teile, et te kõnniksite hästi selles Tees, mida teie olete valinud, ning selles rändamises, kusiganes te olete; olete siin selles kihelkonnas, see sobib või lähete teistesse Rooma kihelkondadesse, lähete teistesse linnadesse, teistesse itaalia või itaaliavälistesse kogudustesse, kogu maailmas.

Soovin teile, et te saaks endaga kanda küpse usu tunnistust. Seepärast te alati kutsute Neitsit, “Sina uskusid Issanda sõna”. Tema usk on tõesti suurepärane, maksimaalne sellest, mida tähendab uskuma, “sina uskusid”: Aga kuidas Maarja uskus?

See on, ma ütleks, imeline asi, sellest sõnast ei piisa. Niisiis selle küpse usuga, Maarja eeskujul, kes uskus Issanda sõna, üritate te kohtuda nüüdisaegse maailmaga, meie vendade ja õdedega selles maailmas ning selles raskes ajastus, usust kaugel. Sest ainult küpsest usust, tulihingelisest usust võib süüdata usuvalgust ka teistes, eriti nendes, kes on kaugel.

Niisiis õnnistan südamest teid kõiki, teie perekondi, teie lapsi ja teie Teed. (*) Vrd «L’Osservatore Romano», 18.-19. jaanuar 1987, otsesalvestuse lisadega.