Torrevecchia Püha Cyprianuse kihelkonna külastamine 22-I-1989

Püha Johannes Paulus II

Rooma, 22. jaanuar 1989 *

Neokatehhumeeniline Tee, avatud 1981. aastal, on kõige tugevam religioosne kogemus nende seas, mis hetkel on Püha Cyprianuse kihelkonnas, ning viie koguduse liikmetele, umbes sada viiskümmend venda-õde, pühendas Paavst intensiivse külastuse viimast kohtumist.

«Peale seda Teie Missat kihelkonnas, Püha Isa, algab siin uus katehhees – kuulutas Claudio, katehhist, kes avas Teed Püha Cyprianuses.

Loodame, et see Peetruse tulek meie keskele liigutaks paljusid inimesi tahtma kohtuda Jeesus Kristusega. Nagu ütleb see manifest, Isa, me olime pimedad, vigased, kauged. Mina olin Kirikust kaugel. Me saime tunda selles Kirikus, nagu ütleb täna Sõna, vabadust kõikide ängistuse-, hirmu- ja surmavangide jaoks. Me olime nii pimedad, et me ei näinud Jumala armastust oma elus. Täname Peetrust, kes on tulnud täna meid kinnitama meie tees».

Intensiivne ja liigutav oli siis Koguduse preestri, Mons. Marcello Pieraccini tunnistus, mida järgnevalt välja toome:

Ma alustasin seda teed 1971. aastal, kui ma olin Püha Eugeniuse kihelkonnas – ütles koguduse preester Mons. Pieraccini -. See oli suure kriisi aeg, sest ma arvasin ennast olevat väga tubli preester, väga tark, edukas. Ning olin uhke, ennasttäis; nüüd näen selgelt, kuid siis olin nagu pimestatud. Ma leidsin ennast suures kriisi-, masenduse olukorras.

Ning jõudis see Tee, see liikumine, see katehhees, mis tulid äratama minus Jumala hoolde andmist, usaldust, et Jumal armastab mind, nii nagu ma olen. Vaatamata minu nõrkustele ja minu pattudele, see armastus avas minu silmad ning lubas mul näha Jumala armastuse märke, mis tal minu jaoks oli. Ning see hakkas muutma mu elu ning panema mind rahusse. Siis pidin jätma seda kihelkonda ning tulema siia. Leidsin seda suuremat kihelkonda, täiskasvanuna, vanurina juba; kuid ka see on asi, mida teen päevast päeva rõõmuga. Pean ütlema, et selles Tees tõesti avastatakse Issandaga olemise rõõmu. Nägin ka teist asja kogu selle aja jooksul: kuidas see Evangeeliumi kuulutamise vorm haarab kaugeid inimesi ning toob Jumalale lähemale.

Sügavalt puudutatud nende tunnistuste poolt, pöördus Püha Isa koguduste poole järgmiste sõnadega:

Mulle meenub alati see sõna, mida ma tutvustasin elusõnana Maarja aasta ja Redemptoris Materi Entsüklika jaoks. Seda Maarja sõna, «Õnnistatud oled, kuna uskusid Issandasse», ma kordan seda, sest see on tõesti keskne Neitsi usutees. Sellele sõnale olen seadistanud kogu Maarja Entsüklikat. Niimoodi seadistatuna võib see teenida Kirikut ja äkki ka eraldatud vendi, sest Maarja käib meie eel usutees. Kui ma teiega kohtun, elan alati üllatushetke, sest paljud teist ütlevad, et nad tulevad teisest kaldast, kus ei usuta, kus ei elata kristlastena, kus aga eitatakse Jumalat ning otsitakse uut isikliku ja sotsiaalse elu programmi. Ning on siis leidnud seda Teed.

Nad on sisenenud sellesse teese ja ütlevad: «oleme leidnud rõõmu, oleme leidnud rahu». Kallid, te kõnnite sisuliselt selle kihelkonna sees. Kõnnite tänapäeva maailmas, see igapäevane maailm, väga rikas ja külluslik, arenenud ja enesekindel oma uuringute ja leiutiste pärast. Te kõnnite selles maailmas, millel on samal ajal raskuseid kõndimises.

Ma arvan, et selle liikumise, selle Tee, eriline karisma on just see kõndimine meie kaasaegsetega, nende samal ajal rikaste ja vaeste inimestega: minna nende sekka ja viia teise tee, teise elu, teise vaatepunkti tunnistust. See on Maarja tee, usutee. Te kõnnite Temaga samal teel.

Mõelge alati, et niimoodi te kõnnite Maarjaga, kes kõnnib kõikidega, kuna ta on Ema: Kirikuga, kristlusega, kristlastega, kes raskesti leiavad üles oma ühtsust Idaks ja Lääneks, Põhjaks ja Lõunaks, vaesteks ja rikasteks jaotunud maailmas. Teie karisma on nagu Maarja oma: kõndida usus ja usus viia kõikidele tunnistust, teise võimaluse tunnistust, teise enese realiseerimise tunnistus. Inimene üritab ennast realiseerida, kuid ei suuda. Sellele inimesel peab tunnistama realiseerimist, mida Maarja leiab Kristuses. Tema on inimese tõeline enese realiseerimine. Sest Ta ütleb: «Mina olen Tee, Tõde ja Elu».

Soovin teile, et te jätkaksite selles kihelkonnas, selles kutsumuses ja selles tees.

(*) Vrd «L‘Osservatore Romano», 23.-24. jaanuar 1989, ja «L‘Osservatore Romano», 27. jaanuar 1989.