Visiit Püha Basiliuse kogudusele 10-III-1979

Püha Johannes Paulus II

Rooma, 10. märts 1979

Kogudusepreestri isa Carmelo esitlus: Püha Isa, siia on kogunenud neli Neokatehhumeenilise Tee kogudust. Kogudused põhinevad kolmel sambal: Jumala Sõna kuulamisele, mida tehakse kolmapäeval ja euharistia pühitsemisel laupäeval. Sõna pühitsemine valmistatakse gruppides. Siis teisel sambal, milleks on Euharistia, peale süvenenud katehheside euharistia müsteeriumi kohta. Kolmas sammas on kogukondlik elu, konviventsidel; elada koguduses kogukondlikku elu, mitte ainult ühist elu. Neist neljast kogudusest on esimene sündinud neli aastat tagasi ja siis igal aastal sündisid ülejäänud. Kohal on ka katehhist, kes tuli esimest korda, Gioacchino.

Püha Isa poole pöördudes ütles Gioacchino: Püha Isa, meie kõik, kes oleme siia kogunenud, oleme õnnelikud, et Te olete meie keskel, et saame Teid vastu võtta “Issanda nimel”, nagu “see, kes tuleb Issanda nimel”. Tahame väljendada, mina kõikide vendade nimel, suurt rõõmu avastada selles Neokatehhumeenilises Tees Kirikut meie emana, kes viib meid samm-sammult meie Ristimise taasavastamisele. Me tunneme suurt tänulikkust Issanda ja Kiriku suhtes, sest see tee aitab meil väga palju tunda elavat ja meie elus kohalolevat Issandat Jeesust Kristust ning luua vennalikku osadust. Me täname Kirikut – ja Te muudate selle täna eriti elavaks meie hulgas olles – kes annab meile seda suurt andi taasavastada meie Ristimist. Nüüd, nagu Te kutsute meid tegema, laulame Teiega…

Seepärast me laulame: Surm on neelatud võidu sisse!

Need on sõnad, mida Paavst lausus:

Kõikidest sõnadest, mida Te laususite, kõige tähtsam on taasavastamine. Paljud arvavad, et kõik on teada: Kirik, Kristus, Evangeelium, Jumal; kõik on teada, kõik on teada, pole midagi veel avastada. Meid õpetati koolis, koolist piisab; siis unustatud, aga kõik on teada. Kuid tegelikult on kõik veel avastada, kõike peab taasavastama. Ainult usk, kes oskab ennast avastada, oma sisu, oma olulist käitumist, on dünaamiline usk, dünaamiline usk. Ja Kiriku jaoks, Jumala rahva jaoks on vaja seda dünaamilist usku, mis üritab avastada, kes oskab ennast avastada.

Niisiis ma soovin teil edasi minna teed mööda, mida olete alustanud, avastada aina rohkem Kiriku müsteeriumit, Kristuse müsteeriumit, Jumala müsteeriumit. See avastus viib ka iseendile: kuna Kristuse müsteerium, Kiriku müsteerium lõpuks seletab meid ennast. Ja ma ei saa elada Kirikuta, mõistmata, mis mina olen, ennast mõistmata. See on väga õnnelik pingutus, väga positiivne ning ma loodan, et te jätkate. (*) Vrd. «Rooma Vaatleja», 11.-12. märts 1979.