Visiit Püha Luuka Evangelisti Kogudusele 4-XI-1979

Püha Johannes Paulus II

Rooma, 4. november 1979 *

Erilise tähendusega oli kohtumine viie Neokatehhumeenilise Kogudusega, kes alustasid tegevust koguduses seitse aastat tagasi (1972. aastal). Püha Isa kohtus nende koguduste esindajatega, kes pöördusid tema poole tervitussõnadega ja tutvustusega; sealhulgas katehhist Franco Voltaggio ütles:

Ka meie, selle koguduse katehhistidena, tahtsime midagi lisada. Püha Isa, meile oli rõõm ja ka imetlusväärne lugeda, me pole sellesse veel süvenenud, seda imelist Tradendæ Katehheeside dokumenti. Meie jaoks oli tõesti suur rõõm näha, kuidas, samaaegselt nende Kiriku Magisteeriumist väljunud dokumentidega, on reaalsus. Selles dokumendis Te ütlesite, et on vaja, et oleks kasv usus, selleks et oleksid inimesed, kes saaksid vastu võtta eelkõige kaugeid, eksinuid. Vaat siin, Issanda ime läbi, on meil reaalsus, mis kasvab. Seepärast oleme me väga rõõmsad, ka nende külastuste üle, mida Te teete! Meile meeldivad väga rändkatehhistid, Teie tõesti, Püha Isa, olete Rändpaavst, kes viib Kerügmat, seda surmast Ülestõusnud Jeesuse Kristuse kuulutust, mis kiskus meid ära meie surmast.

Püha Isa sõnas seepeale järgmist:

Niisiis on nad rääkinud väga, väga hästi, teie abistaja preester, kellel on habe, Isa Giancarlo ja ka Franco (Franco on üks teist, mulle tundub, teie esindaja), ta seletas meile suurepäraselt Vaimu, atmosfääri, kõike seda, mis moodustab teie gruppi; sest grupp pole ainult number: see on Vaim. Grupp, või pigem Kogudus, moodustatakse alati seest, sisemiselt, ja ka sisemiselt puudutab meid Püha Vaim, puudutab igaüht meist, seda, mida igaüks meist on, tema isiklikku intiimsust, tema vaimset intiimsust, aga ei puuduta kedagi meist eraldi, individuaalselt, sest ta on loonud meid, et olla kogudus, et elada osaduses, puudutab igaüht meist, et taastada meid osaduses, ja nii saab seletada kõiki neid Kogudusi kristlikus osaduses, nagu teie oma, nagu kõiki teie omasid, sest need on viis Kogudust.

Ma arvan, et on üks reegel, üks lihtne reegel: et anda, peab ka midagi olema. Mitte materiaalses mõttes kindlasti, peab andma midagi, aga vaimses mõttes; et anda, peab olema midagi enda sees, mis pole materiaalne, see on vaimne, ja seda nähtamatut asja peab avastama.

Niisiis, ma arvan, et see on teie Neokatehhumeenilise Liikumise reegel: peab avastama, taasavastama seda, mis on sees. Paljud on ristitud kristlased, aga nad võib olla pole avastanud oma Ristimist, nad on peaaegu unustanud oma Ristimist. Nad on ristitud, nende Ristimine on tegudes, leidub registrites, on registreeritud kirikus, registreeritud ka nende südames, aga see sisemine register jääb peaaegu surnuks, peaaegu ülesäratamata. Seda peab avastama! Kui avastatakse, siis on midagi, siis peab seda andma. Kui seda on avastatud, seda ei saa mitte anda, sest see, mida avastatakse, innustab meid andma. Nii on sündinud kõik Jüngrid, kõik Jüngrid on niimoodi sündinud. Ma arvan, et kui nüüd on rändkatehhiste, kui Paavst ka on rändkatehhistiks saanud, on ka see vili, mida Ta on avastanud. Kui üks kord on avastatud seda rikkust, seda müsteeriumit, seda Kristuse müsteeriumit, seda müsteeriumit, mis moodustab meie isiklikku, vaimset, kristlikku identiteeti, ei saa mitte üritada teistele anda. Ma arvan, et me oleme enam vähem rääkinud üks, kaks, kolm, oleme natuke selgitanud kõike.

Olen väga õnnelik selle kohtumise üle, ma julgustan teid jätkama. Jätkama tähendab järgida Pühat Vaimu ja järgida ka teie kutsumust, sest avastades meie sees elava Kristuse müsteeriumit, avastame ka enda kutsumuse. Ja nüüd annan teile kõigile oma õnnistuse. Ja olen väga tänulik selle kohtumise eest eriti sellepärast, et te tulite ka lastega ning olen väga õnnelik, et need lapsed kasvavad keskkonnas, atmosfääris Kristuses.

(*) Vrd. «Rooma Vaatleja», 5.-6. november 1979.