Paavsti Johannes Paulus II külastus Meie Issanda Jeesus Kristuse Sünni kogudusele 14-12-1980

Püha Johannes Paulus II

Rooma, 14. detsember 1980

Väljunud saalist, kus olid kogunud katehhistid, Püha Isa läks järsust trepist alla, mis oli maa-aluses valgeks värvitud kabelis ja millel oli suur  tumedast rauast rist. See on nelja Neokatehhumeenilise Koguduse kohtumispaik, kes läbivad seda, mida nad kutsuvad «Teeks», Sünni koguduses. Nad võtsid Paavsti vastu lauldes ja rütmiliselt käsi plaksutades. Kiko (nende koguduste inspireerija) tervitas Paavsti kõikide eest. Kui laulud lõppesid, tahtis Püha Isa meelde tuletada mitmeid teisi kohtumisi nende kogudustega, toimunud pea kõikides kihelkondades, mida ta on külastanud. Need olid Paavsti sõnad:

Mitmeid kordi oleme me kohtunud erinevates Rooma kihelkondades, viimane kord oli Kanada Märtrite koguduses. Siia tulles kohtusin ma paljude lastega ja kallistasin neid ning see pani mind kohe mõtlema Issanda sõnade peale, kes kord ütles, et me peame kõik muutuma lasteks; isegi kui oleme viiskümmend või kuuskümmend aastat vana, nagu mina, või rohkem, peame olema nagu lapsed. Tegu on just üleloomuliku lapseks olemisega, see, mis radikaliseeritakse, alustatakse meis Ristimise hetkel. Teie, kes te olete, neokatehhumeenidena, keskendatud teie vaimsuses Ristimise müsteeriumisse, peate elama sügavalt Jumala lasteks olemise müsteeriumit ja kõik see, mis tuleneb sellest reaalsusest, mis moodustab tõelist jumalikku lapseks olemise dünaamilisust.

Seda tahtsingi ma teile sisuliselt öelda; aga ütlen teile seda erilisel viisi, sest olete Jeesuse Sünni koguduse liikmed, kus Jumala Poja inimeseks saamise müsteerium on kogukondliku elu keskpunktiks ja ka sellepärast, et  Jõulud on lähenemas. Ma loodan, et te kõnnite alati ja edenete alati selles sisemises ja üleloomulikkus reaalsuses, mis on Armu reaalsus, Jumala lapsendatud laste Arm, loodud sarnaselt tema ainusündinud Pojale, kes sai inimeseks, et me läheneksime ja oleksime sarnased Temale.   Kiko siis tutvustas Paavstile mõnesid rändkatehhiste, kes, kasvanud Jeesuse Sünni koguduses, viivad nüüd oma tunnistust erinevatesse maailma Riikidesse. Nende vahel üks noor preester, kes naasis just Ladina-Ameerikast, tahtis Paavstile jutustada olukorra dramaatilisust, millega misjonärid ja katehhistid peavad silmitsi seisma eriti Kesk- ja Lõuna-Ameerikas.   Meil on vaja – preester ütles – olla julgustatud, Püha Isa, sest olukord, mida elab Kesk-Ameerika on väga raske. Oleme siia tagasi tulnud, nagu Püha Paulus, küsides endalt, kas me jookseme asjata, sest me leiame end olukorras, kus me ei tea, kas Kirik on revolutsiooniline, nagu ütlevad paljud seal, või see on Jeesuse Kristuse kuulutamine.

Püha Isa andis preestrile, tugeva ja selge häälega, järgmise vastuse:

 

Ma annan sulle kohe vastuse: kuulutage Kristust! Ja ainult Kristust. (Kõlav aplaus rõhutas Paavsti sõnu). Võin lisada – ütles Püha Isa – et ükski päev ei möödu ilma, et ma oleksin palvetanud nende Riikide eest, eelkõige rõhutumate eest, ja, mida ma järgin armastuse ja ustavusega. Te peate teadma – lõpetas Paavst lühikese pausi järel – et seal on ka väga tugev Ema!   (*) Vrd. «L’Osservatore Romano», 15.-16. detsember 1980.