Audients Neokatehhumeeniliste Koguduste preestritele 9-XII-1985

Püha Johannes Paulus II

Vatikan – Paulus VI Saal, 9. detsember 1985

Neokatehhumeeniliste Koguduste kahe tuhandele preestrile, keda võttis audientsil vastu esmaspäeval Paulus VI Saalis, Püha Isa lausus järgmise kõne:

Kallid!

1. Ma kuulasin suure huviga sõnu, mida mulle teie poolt suunas Kiko Argüello, kes soovis kirjeldada, kuidas kõik Neokatehhumeenilise Tee Kogudused, mis on hajutatud erinevates Riikides, on pühendunud pidevas palves ja mõtisklemises Erakorralise Sinodi jaoks, mida tähistati kakskümmend aastat peale Vatikani Kirikukogu lõppu.

Teie vaimne osalemine valmistamisele ja teie kohalolu Sinodi lõputseremoonias olid tähenduslik ja pidulik ilmutus teie ustavusest Lunastaja Kristusele ja palverändajast Kirikule, mis annab inimestele edasi armu, eriti sakramentaalsetes märkides, mis tuletavad meelde ja muudavad aktuaalseks Lunastamise efektiivsust.

Selles audientsis on mulle meelepärane meenutada paljusid kohtumisi, mida mul on olnud teie Kogudustega, eriti pastoraalsetes visiitidel minu Rooma piiskopkonda, kohtumised, kus ma olen julgustanud teie vaimset kogemust, mis põhineb Ristimise sakramendi põhilisele väärtusele, teadmises, et ristimise mõõdu ellu viimine tähendab, põhiliselt, elada kristlaseks olemise autentset identiteeti; see tähendab ühineda intiimselt Kristus Euharistiale: see tähendab armastada konkreetselt ja efektiivselt kõiki inimesi nagu vennad Kristuses; see tähendab seadistada ja suunata oma moraalseid valikuid kooskõlas ja harmoonias ristimise lubadustega. «See tee, usutee, taasavastatud Ristimise tee – ma ütlesin teie sõpradele Rooma Pühade Kanada Märtrite kogudusest – peab olema uue inimese tee; see näeb, mis on tema loodud üksuse tõeline proportsioon, või parem, ebaproportsioon, tema olendiks olemine Looja ees, Tema lõputu majesteedi ees, lunastaja Jumala, püha ja pühaks tegeva Jumala ees, ning üritab ennast realiseerida selles perspektiivis» (Johannes Paulus II õpetused, III, 2 [1980], lk 1044)

2. Suur osa teist on moodustatud arvukast preestrite grupist, kes töötavad Neokatehhumeenilise Tee kontekstis. Vatikani II Kirikukogu pühendas oma tähelepanu ja oma hoolt ka Presbyterorum Ordinis dekreedis olevale ministeeriumile ja preestri elule, dekreet, mis kinnitati pidulikult 7. detsembril 1965. Selles tähtsas Dokumendis – mille üle kutsun uuesti mõtiskleda – Kirikukogu, põhinedes Jumala Sõnale, Isade, Magisteeriumi õpetusele ja Jumala Rahva elavale Traditsioonile, rõhutas, et preestrid, tänu pühale ordineerimisele ja misjonile, mida nad saavad Piiskoppidelt, «on edutatud Kristuse Õpetaja, Preestri ja Kuninga, teenimisele, võttes osa tema ministeeriumist, mille pärast Kirik siin maailmas on pidevalt ehitatud Jumala Rahvas, Kristuse Ihu ja Püha Vaimu Tempel» (Presbyterorum Ordinis, 1).

Teie, kohalolevad preestrid, soovite kindlasti ka sõna Paavsti poolt, et mõista paremini seda, mida Kirik täna teilt ootab. Ma teen seda meeleldi, sest ma olen kindel, et minu üleskutsel ei saa mitte olla positiivne ja kasulik mõju ka teie Kogudustele ning üksikutele, vastavalt nende kohalolule kiriklikus reaalsuses.

3. Eesmärgid, mida teie Neokatehhumeenilised Kogudused endale seavad vastavad kindlasti tänaste hingede karjaste ühele ängistavaimale küsimärgile, eriti suurtes urbaniseeritud keskustes. Teie tahate jõuda täiskasvanud, kuid usus vähe haritud, ristitute massini, et juhtida neid, läbi vaimse tee, taas avastama nende kristliku eksistentsi ristimise juuri ning et nad oleksid üha rohkem teadlikud oma kohustustest. Selles tees püsib preestrite töö hädavajalikuna. Siit vajadus, et oleks selge positsioon, mis teid ootab Koguduste juhtidena, et teie töö oleks harmoonias pastoraali reaalsete vajadustega.

Esimene vajadus, mida teile pannakse, on osata hoida usku, Koguduse siseselt, teie preestri identiteedile. Tänu pühale Ordineerimisele, olete te olnud märgitud erilise iseloomuga, mis teid Kristus Preestrile ühendab viisil, et saate tema nimel tegutseda (vrd Presbyterorum Ordinis, 2). Püha minister peab seetõttu olema vastu võetud mitte ainult vennana, kes jagab Koguduse enda teed, vaid eelkõige sellena, kes, tegutsedes «Kristuse isikus», kannab endas Õpetaja, Pühaks tegija ja hingede Juhi asendamatut vastutust, vastutus, millest ta ei saa mingil viisil loobuda. Ilmikud peavad saama mõista need reaalsused vastutustundlikust käitumisest, mida teie hoiate. See oleks illusioon arvata ennast Evangeeliumit teenivat, lahjendades oma karismat vales alandlikkuses või arusaamatus vennalikkuse ilmutuses. Ma kordan seda, mida mul oli juba võimalus öelda Rahvusvaheliste Katoliiklike Ühenduste Kiriklikele Assistentidele: «Ärge laske ennast petta!

Kirik tahab teid preestritena ja ilmikud, keda te kohtate tahavad teid preestritena ning mitte midagi muud kui preestritena. Karismade segadust muudab Kiriku vaeseks, mitte ei tee rikkamaks» (13. semptembri 1979. aasta kõne, n. 4: Johannes Paulus II õpetused, II/2 [1979], lk 1391).

4. Veel üks delikaatne ja hädavajalik ülesanne, mis teid ootab, on kirikliku osaduse edendamine, mitte ainult teie gruppides, vaid kõikide piiskopkonna ja koguduse liikmetega. Misiganes on teile usaldatud teenistus, te olete alati Piiskopi esindajad ja ette nähtud kaastegutsejad, kelle autoriteedile te tunnete ennast eriliselt ühendatuna. Tõepoolest, Kirikus on Piiskopi õigus ja kohustus anda juhised pastoraalse tegevuse jaoks (vrd Codex Iuris Canonici, kan. 381jj, ja kõikidel on kohustus neid järgida. Tehke nii, et teie Kogudused, kaotamata midagi oma originaalsusest ja rikkusest, sisestaks ennast harmooniliselt ja viljakalt koguduse ja piiskopkonna perekonda. Nii väljendati austust, eelmisel aastal, Vaimulike Kongregatsiooni Plenaaristungil: “Karjaste kohusutseks on pingutada, et kogudused saaksid kasu positiivsetest väärtustest, mida need kogudused saavad anda, ning seetõttu end neile avada. Aga olgu selge, et need kogudused ei saa ennast panna samasse kohta kui needsamad piiskopkonna kogudused võimalike alternatiividena. Just vastupidi, neil on kohustus teenida piiskopkonda ja kohalikku Kirikut. Ning lähtudes just sellest teenistusest, mida antakse piiskopkonna kogudusele, ilmneb Liikumiste või Ühenduste sees saadud kogemuste paikapidavus” (Johannes Paulus II, Allocutio ad “Plenarium” Congregationis pro Clericis, 7, 20. okt 1984: Johannes Paulus II õpetused, VII, 2 (1984) 986).

5. Ma tahaksin teile välja tuua veel ühe mõtlemiskoha. Täites oma ministeeriumit Neokatehhumeeniliste Koguduste juhtidena, tundke end määratud teenima mitte ainult ühte gruppi, vaid kogu Kirikut. “Vaimne kingitus, mida preestrid on saanud ordineerimisel – tuletab meile meelde Vatikani II Kirikukogu ei valmista neid ühele piiratud ja kitsaks misjonile, vaid universaalsele ja laialdasele päästemisjonile…, igasugune preesterlik ministeerium osaleb samal viisil universaalsele misjonile, mida Kristus usaldas Jüngritele” (Presbyterorum Ordinis. 10). Selle misjoni teadlikkus ja vajadus sellega kohaneda peavad aitama meil anda teie apostellikele algatustele üha suuremat hoogu, et olla avatud kogu Kiriku probleemidele ja vajadustele. Lisaks, seesama teadlikkus, võimaldades teil rohkem elada ja tunda osaduse sidet universaalse Kirikuga, oma nähtava Peaga ja piiskoppidega, hõlbustab preestritele Koguduses reserveeritud väga olulist ülesannet, nimelt valvsust käitumise õigsuse üle, nii mõtetes kui ka tegevustes. Tugevdage aina rohkem iseendas, armsad preestrid, seda elutähtsat sidet kogu katoliiklusega. See aitab teid palju, eriti kui tunnete end väsinuna või heitununa, nähes, et südamete kurtus ja ükskõiksus ei vasta teie pingutustele; siis saate end lohutada teadmisega, et te pole üksi ja et teie töö, isegi kui see Kiriku Müstilise Ihu ühes osas ebaõnnestub, pole siiski asjatu, sest Jumal paneb selle teenima kogu Kiriku hüve.

6. Armsamad preestrid, lõpetan seda ilusat kohtumist teiega uuendades oma usaldust teie kristlikku teenistusse ja kutsudes teid üles panema kogu oma usaldust Sellesse, kes on teid armastanud väljavalitute armastusega ja on kutsunud teid osa võtma tema preesterlusest. Just selle pärast Püha Paulus tuletab meile meelde, et kõikides raskustes “saame täieliku võidu Tema läbi, kes meid on armastnud” (Rm 8,37). Lõpetan Heebrealaste Kirja autori üleskutsega: “Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse” (Hb 10,35-36). Neitsi Maarja, Preestrite Ema ja Jüngrite Kuninganna, pilgu all jätkake uue entusiasmiga oma teed ning saatku teid, nagu ka kõiki Neokatehhumeenilisi Kogudusi, mis on teie juhtimisele usaldatud, minu Apostellik Õnnistus.

Ma tahan veel lisada: häid jõule kõikidele.

Ma leidsin teie seast paljusid preestreid kui ka ilmikuid, palju rändpaare. Ma pean teile ütlema, et esimesed, kes Petlemma läksid, kes tundsid ära Lihaks saamise müsteeriumit, olid rändavad: need olid karjased. Siis, Jeesus ise oli rändav kolmkümmend aastat, alustadest messiaanliku deklaratsiooniga Naatsaretis. Tema tegi rändavaks kõik oma jüngrid, kutsudes neid kogu maailmas. Kirik on seetõttu kindlasti rändav, teel, ning me võime öelda, et ka Paavst üritab alati olla rändav, isegi kui see on «peenemate» meetoditega ja äkki vähem autentsemad kui teie omad, sest teie olete vaeselt rändavad, lennukiteta. Kuid soovime kõikidele meile, Paavst kaasa arvatud, olla alati, kõikidel võimalikel viisidel, EVangeeliumi rändajad ehk rändavad Müsteeriumis, selle Müsteeriumi, mida on meile ilmutatud Jeesuse sünnist, Jumala Poja lihaks saamisest ja seejärel tema misjonist, tema ristisurmast ja tema ülestõusmisest. Nii ilmutati meile elu, uus elu, jumalik elu, igavene elu. Me oleme selle elu rändajad. Meie jaoks poleks võimalik olla selle elu rändajad, igavese elu rändajad, kui sedasama elu poleks meile enne antud. Meil juba on see elu ja see elu lükkab meid, see elu tuleb Jeesus Kristusest, see elu tulebb läbi Jeesus Kristuse Pühast Vaimust. Tema on jumaliku elu allikas olendites, tema on jumaliku elu allikas meis inimestes. Tema on see, kes lükkab meid. Meid lükkab Jeesus Kristus rändaja, Isa rändaja, sest Isa on see, kesa on Teda saatnud ja kes on teinud Ta rändajaks meie keskel.

Meid lükkab, seetõttu, Jeesus Kristus rändaja, saadetud, misjonär, sest Jumala Sõna misjonis, «missiones divinarum personarum» – niimoodi olen õppinud Püha Toomasest. Missio tähendab «olla saadetud» ning seetõttu olla rändavad. Kristus lükkab meid Pühas Vaimus, sest ka Vaim on saadetud, saadetud erineval viisil, mitte nagu Kristus, mitte nähtaval, inimlikul, lihaks saanud moel, mitte lihaks saanud, vaid saadetud Püha Vaim. Tema misjon on veel enam läbiv, sest see laskub sellesse, mis on intiimsem inimeses, igas olendis. Nagu ütles Püha Augustinus: «Intimior intimo meo». Vot Püha Vaimu, saadetud Vaimu misjon. Ning teie teete ennast rändavateks selle lihaks saanud Poja jõuga, kes on meile andnud nähtava misjoni eeskuju. Ning teie teete ennast rändavateks Püha Vaimu jõuga nähtamatu misjoniks. Tänu Poja ja Püha Vaimu misjonile, hoides elu, mis nende läbi tuleb Isalt, te muutute rändavateks. Nagu ütles Püha Paulus, mission lükkab meid: häda mulle, kui ma ei evangeliseeriks! Ma soovin teile seda rõõmu, mis on jõuludele iseloomulik, ma soovin teile rändavate karjaste rõõmu, kes leidsid tee Petlemma poole. Ma soovin teile rõõmu, mis tuleb nendest, kes pöörduvad. Teie seas on palju pöördunuid, kes on taas leidnud Kristuse, on taas leidnud Jumalat tulles tihti vastaskaldalt. Ma soovin teile veel rõõmu, mis tuleb inimeste, hingede pöördumisest. Nagu ütles meile Kristus: « Taevas on ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast». Ma soovin teile seda rõõmu ja, et nii oleks tasutud teie rändamine ning teie Neokatehhumeeniline Tee.

Uuesti soovin teile «Häid jõule». Ma ütlen seda itaalia keeles lihtsuse pärast, kuid seda peaks ütlema paljudes keeltes. Tahan laiendada seda jõulude soovi kõikidele Kogudustele, kõikidele rahvastele, kust te pärinete, teie koguduse liikmetele, teie vendadele, teie perekondadele. Olgu kiidetud Jeesus Kristus.

(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 11. detsember 1985.