Lihtsal ja liigutaval tseremoonial sai Kiko Argüello, Neokatehhumeenilise Tee algataja koos Carmen Hernándeziga, 2024. aasta 1. detsembril Rooma Redemptoris Mater’i Seminari kirikus sakraalkunsti edendamise eest medali “Per Artem ad Deum”.
Auhinna annab igal aastal välja SacroExpo Assotsiatsioon kunstnikele või institutsioonidele, kelle kunstilised saavutused aitavad kaasa kultuuri ja inimvaimsuse arengule. Selle eripära seisneb selles, et see on ainus auhind, mida toetab Kultuuri- ja Haridusdikasteerium.
Auhinna üleandmise tseremoonia video
“Uus esteetika Kirikus”, Kiko Argüello
Väga hea, väga hea! Aitäh. Kas ma tohin ühe sõna öelda?
Tänan südamest kardinal Ryśi ja Mons. Arrietat nende kohaloleku eest. Olen tänulik ARTESACRA ühingule selle medali eest “PER ARTEM AD DEUM”, mis minu jaoks oli ootamatu üllatus.
Kui ma olin 20-aastane, sain Hispaanias erilise riikliku maalikunsti auhinna; veidi hiljem loobusin oma maalija karjäärist, et leida Kristus vaeste keskel; ja Issand on mulle andnud sada korda rohkem, sest ühel päeval kutsuti mind Madridi katedraali apsiidide ja vitraažide maalimiseks .
Issand on teinud Carmeni ja minuga midagi muljetavaldavat. Sest kõige tähtsam kogu mu kunstiloomingus on olnud Kristliku Algatuse Tee avamine kogu Kirikus, mis aitab nii paljusid peresid ja noori. See on tõesti kunstiteos!
Te kõik tunnete Dostojevski kuulsat fraasi raamatust „Idioot“: „Ilu päästab maailma.“ Prints ütleb seda ja lisab, et see ilu on Kristus. Me oleme näinud tööd, kuhu Jumal on meid Kristliku Algatuse Tee kaudu viinud, ja oleme täiesti vaimustuses… Issand on meid juhtinud leidma uut esteetikat, kujutisi ja viisi usu väljendamiseks uuel moel, isegi kogu Kiriku puhul.
Ilu päästab maailma. Milline ilu? Tänapäeval on ilu väga oluline, sest me elame maailmas, kus ilu ja keha kummardamine on väga tähtis. Ilu on vajalik, sest ilma selleta langeb inimene meeleheitesse. Püha Johannes Paulus II oli juba öelnud, et ilu puudumine viib lootusetusse, meeleheitesse ja paljude noorte enesetappudeni.
Ilu, mida filosoofias uuritakse, on üks olemise transtsendentaalidest koos tõe ja headusega. Soovin seostada ilu naudinguga, esteetilise emotsiooniga. Annan teile väikese ülevaate ilu kohta.
Kui avate Pühakirja, näete midagi üllatavat. Jeesuse Siiraki raamatuses, peatükis 42, on kirjas: „Jumal tegi kõik asjad kahekaupa, üks teise ette, ja midagi halba ta pole teinud. Iga asi kinnitab selle kõrval oleva suurepärast olemust.“ See tähendab, et kõik, mida Jumal on loonud, laulab selle kõrval oleva asjade ilu. See on ilu alus – suhe ühe asja ja tema kõrval oleva vahel. Sellepärast ütleme, et ilu sügavaim sisu on armastus. Näiteks maastik: sinise taeva pehmus laulab hallide või valgete pilvede ilu; puude karedus laulab kaljude karmust; all olev jõgi laulab lähedal oleva ranna ilu. Kõik laulab selle kõrval oleva ilu.
Mis suhe? See ongi küsimus. Kui armastussuhe on õiglane, kui see, mis on kõrval, „laulab hästi“, siis ilmub kohe ilu. Me võiksime pidada väga pika ja kauni loengu sel teemal, aga ma tahan rääkida Jeesusest Kristusest, sest see kõik on seotud Kristusega. Sest Dostojevski ütleb, et ilu on Kristus – mis mõttes? Ilu tekitab alati esteetilise emotsiooni, see tähendab, naudingut. Ilu ja nauding – justkui tahaks Jumal iluga näidata, et ta armastab meid, et ta tahab meid, sellepärast on kõik ilus.
Juudid räägivad palju ilust. Jumal on loonud inimese. Ta on loonud Aadama ja Eeva. Te teate, et Aadam pani loomadele nimed, näidates sellega oma teadlikkust, kuid ei leidnud nende seast endale sarnast abilist. Siis võttis Jumal ühe tema küljeluu ja „ehitas“ sellest naise. Juudid ütlevad, et sõna „ehitama“ on juba iseenesest kunstiline sõna – kunsti loomiseks. Kogu juudi pärimus ütleb, et ühtegi naist ei ole olnud ilusamat kui esimene Eeva. Kui Aadam teda nägi, jäi ta vapustatuks: „See tõesti on luu minu luust, liha minu lihast. Teda hüütakse iššah-ks, sest ta on mehest võetud.“ Iššah tähendab heebrea keeles „varona“, (naine) hispaania keeles.
Kui Mooses võtab rahva ja viib nad Siinai mäele, ilmub Jumal ja ütleb: „Adonai Elohenu, Adonai Ehad – Mina olen ainus,” ja „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega.” Jumal ilmub nagu peigmees. Jumal on armastus. Öeldakse, et Mooses esitleb Jumalale koguduse, nii nagu Jumal esitles Eeva Aadamale. Sest see rahvas saab Jumala pruudiks. Prohvet Hoosea räägib Iisraeli peigmehest ja teeb paralleeli Esimese Moosese raamatu ja selle lepinguhetke vahel. Aga tähelepanu: kui esimene Eeva ilmub täiesti kaunina, siis Iisrael tuleb Egiptusest, tuleb ebajumalate teenimise keskelt, kus nad olid orjuses. Nad on täis lahkmeelt, täis lombakaid, pimedaid. Sest ebajumalad orjastavad sind – see oli orjarahvas. Jumal, ütlevad rabid, muudab selle rahva, selle koguduse. Nad ütlevad, et enam ei olnud lombakaid, sest kõik kõndisid; enam ei olnud kurte, sest kõik kuulasid Jumala sõna. Ja Iisraeli rahvas „lõi leeri“ – ainsuses, mitte mitmuses: mitte et nemad lõid leeri, vaid rahvas lõi leeri. See tähendab, et neist oli saanud üks. Jumal ei saanud anda Toorat orjarahvale – Ta ehitab prohvetliku koguduse, kes kuulutab uusi messiaanlikke aegu.
See Iisraeli koguduse ilu teema areneb rabinistlikus traditsioonis paljude midrašide kaudu. Kristus tundis neid midrašeid. Kui Ristija Johannese jüngrid tulevad meie Issanda Jeesuse juurde, küsivad nad: „Kas sina oled see Messias või peame ootama kedagi teist?” Kuulake, mida Kristus vastab: „Öelge Johannesele: pimedad näevad, lombakad kõnnivad, kurdid kuulevad.” Miks ta seda ütleb? Sest juba oodati Messiast kui seda, kes ei korralda ümber mitte ainult Iisraeli rahvast, vaid loob uue inimkonna. Uue inimkonna.
Sama on teinud Kristus meiega! Ta on pannud meid kuulama oma sõna, ta on avanud meie kõrvad. Ta on avanud meie silmad, nagu ta tegi pimeda mehega. Kristus tegi oma süljega veidi muda ja pani selle pimeda silmadele. Ja pime mees nägi Jumala armastust, kes andis talle nägemise. Sama on teinud Kristus meiega kristliku algatuse kaudu. Jumala sõna, mis on nagu see sülg, valgustab prohvetlikult meie vaesust, meie patte. Ta teeb muda ja paneb selle meie silmade ette. Ta toob meie patud meie silme ette selle mudaga. Ja siis ütleb ta: „Pese end puhtaks.“ Kõige raskem on ennast pidada patuseks – seda ei saa teha ilma süljeta, Kristuse sõnata. Ja kõik meie patud on andeks antud. Me ei ole enam orjad. Me oleme näinud armastust meie vastu, kes me oleme patused.
Tõepoolest: pimedad näevad, kurdid kuulevad, lombakad kõnnivad ja aitavad ligimest, pidalitõbised saavad puhtaks. Kristus on tulnud – see on märk, et maailma päästja on saabunud, see, kes teeb meist uue loodu. On olemas esimene loomine ning Iisrael mõistab lepingut kui uut loomist. Messias tuleb ja teeb meiega uue lepingu, uue loomise.
See uus loodu kirjeldatakse Johannese Ilmutuse raamatuses, kui räägitakse uuest Jeruusalemmast, mis laskub taevast alla. Ja seal räägitakse ilust. Ta on kogu hiilguses, nagu pruut, nagu mõrsja. Ilu! See on ülimalt tähtis. Täna elame ajastul, kus räägitakse globaliseerumisest. Kuid on olemas maailmapilt, mida sümboliseerib Paabel – mis on Johannese Ilmutuse raamatu suur hoor.
Aga Paabeli vastas seisab teine linn: taevane Jeruusalemm, mis tuleb alla taevast, riietatud valgesse nagu mõrsja, riietatud heade tegude ja särava lina rüüga. Paabelile vastandub üks tegu. Jumal kutsub meid üles ehitama Kristuse ilu. See on Kristuse ihu, mis päästab maailma. Kristuse ilu. Ja mis on see ilu? Uus Jeruusalemm: kõik on muutunud ilusaks, sest Kristus on nad riietanud oma pühadusse. Ja ilmub kristlik kogukond – Kirik, kogu oma hiilguses, see on Tall, kes võidab metsalise. See ilu päästab maailma.
Maailm ootab kristlasi. Nad ootavad, et ilmuksid need inimesed, kes näevad Jumala armastust ajal, mil keegi ei näe seda mitte kusagil. Nad ootavad neid, kes kõnnivad kuulutama Evangeeliumi nagu vaesed. Nad ootavad neid, kes kuulavad Sõna, kes armastavad üksteist, kellel on üks süda: „Armastage üksteist, nagu mina olen teid armastanud; sellest armastusest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid.” Ilmub üks ilu – Kristus ise.
Kiriku traditsioonis on Eedeni aed, aga on ka teine aed Siinai mäel, kus mäetipp ilmub nagu vili kandev puu – see vili on Toora. Kuid on olemas ka kolmas aed: Johannese Ilmutuse raamatu aed, kus ilmub uus Jeruusalemm ja kus kasvab elupuu, mis kannab igavest vilja. Aga on ka neljas aed: Kolgata. Seal on aed, kus Kristus risti löödi. Selles aias on haud, selles aias on Ülestõusnu, seal on uus aednik – Kristus, uus Aadam. Seal on ka naine, kes tuleb prostitutsioonist – Maarja Magdaleena. Ja kui ta näeb Teda, ütleb ta: „Rabbuní!”, ta tahab Teda kallistada, aga Kristus ütleb: Noli me tangere – „Ära puuduta mind, sest ma ei ole veel Isa juurde läinud.” See tekst – „Ära puuduta mind” – on äärmiselt tähtis, sest see on seotud uue Jeruusalemmaga. „Mine ja kuuluta, et ma lähen oma Isa juurde – minu Isa ja teie Isa, minu Jumala ja teie Jumala juurde.” Ta annab talle Kristuse sõnumi kuulutuse – ta usaldab talle tohutu ülesande. Kristus võtab inimloomuse ja viib selle Pühima Kolmainsuse rüppe.
Püha Paulus ütleb, et loomises on peegel – epifaania, ilmutus Jumala armastusest meie vastu ilu kaudu. Looduses on midagi, mis sind liigutab, seal on ilu, seal on omamoodi tasadus, nagu kuulekus. Mis on inimene? Ta on muutumises, ta on projekt, ta on ime. Inimene! Inimene on ime. Me oleme projekt, mis on pidevas teostumises – see tähendab, pidevas ebakindluses. Meil ei ole õigust võtta inimeselt ära võimalust teostuda sellisena, nagu Jumal on ta loonud, sest inimene on projekt, mis alles saab teoks.
Püha Paulus ütleb teises kirjas Korintlastele, et Kristus on surnud kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam iseenesele, vaid Temale, kes nende eest suri ja üles tõusis. See on inimese nägemus Ilmutuse järgi – see on kristlik antropoloogia: inimene, kes on patu ori, on kutsutud andma kogu iseenda, just seetõttu, et ta on ori ja on kaotanud ilu mõõdu – armastuse, see tähendab, iseendast väljumise, et armastada teist. Päästmise tegu seisnebki selles, et inimene kistakse välja sellest needusest ning talle antakse tagasi armastuse ilu.
Selle inimese jaoks püüame luua uut tüüpi kogudust; me rajame kogudusi müsteeriumikrooniga, kus taevas on kohal – koos meie usu tähtsaimate müsteeriumidega. Tänapäeva Kirikul puudub kindel esteetika… See ongi meid mingis mõttes ajendanud otsima esteetikat. Madridi oleme ehitanud ühe koguduse, millel on kuldne lagi, valgest kivist ja klaasist struktuur ning katehumeenium – ruumikompleks, mis avaneb keskväljakule, mille keskel on allikas. Esimesel korrusel asuvad kõik sotsiaalteenused ning ülemisel korrusel on ruumid erinevatele kogudustele jne.
Rääkisin just ilust. Iga Kiriku reform on vältimatult toonud endaga kaasa ka esteetilise uuenduse: mõelgem näiteks gootikale või barokile… Teisiti ei saanud see olla ka Vatikani II Kirikukoguga.
Noh, meie, kes oleme Teel, tahame esitleda seda ilu – armastuse ilu just selles mõõtmes: Kristus (viidates ristile). Ja tahame seda näidata kristlikus koguduses, sest usume… Kristus ütleb: „Armastage üksteist, armastage…“, aga keda armastada? Esimesed kristlased elasid väikestes kogukondades, nad tundsid üksteist. Kogudus ei saa olla liiga suur, sest eesmärk on luua avalik armastuse märk, nähtav tunnistus. Ühe koguduse suurus on 30–40 inimest, sest vajame konkreetset, nähtavat armastuse tunnistust. Tuleb taas esile tuua paganate hüüd: „Vaadake, kuidas nad üksteist armastavad“ – seda hüüti, nähes esimesi kristlasi. Sest Kristus ütleb Evangeeliumis ikka ja jälle: „Armastage üksteist.“ See ongi ilu, mis päästab maailma: armastus risti mõõtmes. See näitab, et kui me armastame üksteist isegi vaenlase mõõtmes, siis elab meis igavene elu. Sest teisiti pole võimalik selliselt armastada – ainult seetõttu, et Jumal on andnud meile usu, ja see usk annab meile igavese elu, surematu elu… Meil on midagi sees, mis meid kannab, mis meid hoiab – Jumala elu meis, Kristuse elu, Tema võit surma üle meie sees, Püha Vaimu läbi antud. Sest tegelikult see, mida peame kuulutama, on ülestõusnud Kristus, kes on meie sees elav.
Me tahame olla tõsiseltvõetav Tee, üks tõsine tee, sest me oleme justkui astumas suurele lahingule maailma, kuradi ja suure lohe vastu. Me oleme see naine, kes toob ilmale poisslapse, keda ähvardab suur lohe – selle maailma vürst. Juudid ütlesid, et maailmas võidab alati kurat. Huvitav, kas olete seda märganud? Esmalt natsism ja siis kommunism – mõlemad näisid kogu maailma, terveid rahvaid vallutavat. Me mõistame, miks kogu Euroopa liigub täna miite-usu poole, miks toimub täielik sekulariseerumine. Tundub, et kurat võidab alati, sest Kristusel ei ole selles maailmas kohta, kuhu oma pea panna – ja samuti on ka kristlastega. Kuid meie oleme koos Kristusega võitnud surma ja meil on seesama suur rõõm. Seetõttu peame kuulutama ja andma tunnistust sellest armastusest, mida Jumal meile on osutanud – armastusest, mis on andnud meile igavese elu meie sees.
Kristus ütleb: „Armastage üksteist, nii nagu mina olen teid armastanud.“ Kristus on meid armastanud, ja just selles armastuses tunnevad meid ära sekulariseerunud paganad meie ümber – sellest nad saavad aru, et me oleme Tema jüngrid. Kristus on meid armastanud vaenlase mõõtmes – see tähendab, Ta ei vastanud meie kurjusele kurjaga. Mäejutluses ütleb Ta: „Ärge pange vastu kurjale.“ „Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid taga kiusavad.“
Mis see siis on? See ongi Kristlus.
Sest küsimus on just selles: mida tähendab olla kristlane täna? Millest peame andma tunnistust? Püha Paulus ütleb: „Me kanname alati ja kõikjal oma ihus Jeesuse surmaviisi.“ Surmaviisi – see tähendab, risti löödud Kristust. Ta ütleb: „Me kanname alati ja kõikjal oma kehas Jeesuse surmaviisi, et meie ihus saaks nähtavaks, et Kristus elab.“ Vatikani II Kirikukogu on rääkinud Kirikust kui kogu maailma päästmise sakramendist. Kristus on meile näidanud õiglust – armastuse õiglust risti mõõtmes.
Ilu päästab maailma – see ilu on Kristus, kes elab kristlaste sees, kristlikes kogukondades. Me oleme öelnud Pühale Toolile, et me ei soovi luua uut kongregatsiooni, vaid tahame viia selle sõnumi Kirikuni: on imeline elada usku kristlikus kogukonnas, kogudustes.
Kõige kaunim kogukondades on see, et oleme näinud Jumala tegutsemist vendades ja õdedes – kõik saavad osa teiste headusest. Kõik kõigis. On olemas ühine ja pidev rikkus kõigis. On imeline näha, kuidas pimedad näevad Jumala armastust oma elus. Kristus on surma võitnud – me ei vaata surmale õudusega näkku, ega vanadusele, ega haigusele. Ja mitte sellepärast, et me oleksime väga head – vaid just sellepärast, et me kõik oleme patused, vaesed.
Jeesuse Kristuse ülestõusmises näitab Jumal midagi suurt: see mees on surnuist üles tõusnud ja taevasse läinud – Jumal on tõstnud ta Kyrioseks.
Sõna Kyrios on seesama Jumala nimi Siinai mäel. Seega, see inimene, kes suri ristil meie eest, on Jumal ise.
Kristus on surnud selleks, et inimene saaks väljuda sellest isekuse ringist, et ta ei elaks enam iseendale, vaid Temale, kes tema eest suri ja üles tõusis. Kristus – jumalik ilu, kes on saanud inimeseks – on saanud üheks meie seast, et inimene võiks vastu võtta Jumala kirkuse.
Kardenal Grzegorz Ryś
Łodzi peapiiskop, Poola.
Auväärsed härrad, vennad ja õed, kallis Kiko!
Me kõik, kes me siin kohal oleme, usume kindlasti sellesse väljendisse: Per Artem ad Deum.
Pealegi oleme kogunenud siia selleks, et autasustada inimest, kes on teinud sellest valemist – Per Artem ad Deum – ühe oma elu põhimõtetest.
Veelgi enam, TULEB ÖELDA, et see põhimõte ei ole kõigile iseenesestmõistetav. Ja see „mitte iseenesestmõistetavus“ avaldub mitmel viisil:
Esiteks võib sellel olla kunsti nägu – kunstil, mis eelnevalt ei taha Jumalaga mingit pistmist teha. Jonathan Sacks väljendab seda väga tabavalt ja kirglikult oma raamatus “Usutruuduse visadus”: sajandite jooksul elasid kunst ja usk harmoonilises abielus, kuid nüüd on nad LAHUTATUD! Nagu lahutuste puhul tihti juhtub, ei ole süü ainult ühel poolel. Lahutus usu ja kultuuri vahel on tingitud ka kristlaste usu ebaküpsusest – sest küps usk, nagu ütles püha Johannes Paulus II, väljendub alati kultuurina!
Teiseks võib kunst muutuda – ja sageli muutubki – eesmärgiks iseeneses. See tähendab, et kunst ei taha kedagi juhtida kuhugi väljapoole, vaid ainult iseenda juurde – ta keskendub täielikult iseendale. Püha vend Albert (Adam Chmielowski), üks 19. sajandi parimaid Poola maalikunstnikke, hoiatas selle nähtuse eest, rääkides „Kunsti Daamist“, kes nõuab endale ebajumalakummardamise sarnast andumust.
Kolmandaks – läbi sajandite ei ole Kirikus puudunud kriitilised hääled religioosse ja sakraalse kunsti ning selle nõudmiste suhtes. Kui piltide austamine kinnitati teisel Nikaia kirikukogul (787), kerkis kristluse läänemaailmas – eriti Karl Suure õukonna ümbruses – esile hulk kahtlusi ja vaidlusi. Põhjalikum kogumik neist arutlustest on Karolingide raamatud (Libri Carolini), mille autoriks peetakse Orléansi piiskoppi Teodulfit. Seal esitatakse küsimus: Jeesus ei käskinud apostlitel maalida pilte, vaid kuulutada SÕNA. Miks?
Sest sõna ei seo inimese kujutlusvõimet nii tugevalt nagu pilt! Seda me teame. Ma arvan, et see on meie ühine kogemus. Mina näiteks tean juba lapsepõlvest saati, et Jumal Isa on üsna tõsine vanamees pilvede peal, habemega, valitsuskepp käes ja käes ka ristiga maailmakera – just sellisena nägin Teda oma kogudusekiriku laemaalingul (korra nädalas, vahel isegi iga päev). Ja sellest kujutisest on peaaegu võimatu vabaneda.
Tõepoolest, ütleb Teodulphus, kunstil on kasvatav väärtus (litteratura illitteratorum – “kirjaoskamatute kirjavara”), kuid ainult sõnaga seotuna. Selgitamata kujutis ilusast naisest võiks esindada nii Maarjat kui ka Veenust…
Neljandaks võib kunstile keskendumine muuta prioriteete pahupidi. Püha Bernard Clairvaux’st rääkis sellest väga jõuliselt kiriku ajaloos: „Kirik särab kullast, aga Tema Issandal on paljas selg“ – kirik särab kullast, tal on kullast altarid, anumad ja küünlajalad, samal ajal kui kiriku Issand – Jeesus vaese ihu kaudu – on palja seljaga: talle pole särke antud, sest kõik rahad on kulutatud templi kaunistamisele.
Ma tuletan meelde kõiki neid vastuväiteid mitte põhimõtte “per artem ad Deum” vastu, vaid selleks, et näidata, kui keeruline on seda õigesti elada: see nõuab mitte ainult andekust, vaid ka pingutust, eristusvõimet, vaesuse distsipliini, palvet ja valvsust. Seega ei puuduta täna antav auhind üksnes kunstilisi võimeid, vaid ka evangeelse elu radikaalsust.
Tee “per artem ad Deum” ei ole lihtne, kuid õndsad on need, kes seda mööda käivad ja teisi sellele juhatavad. See on Jumala tee. Jumal ise valmistab selle ette ja käib seda mööda inimese poole. Inimlik tee “per artem ad Deum“ on eelkõige ja algupäraselt Jumala tee “per artem ad hominem”; tee kunsti kaudu inimese juurde. Tarkuseraamat räägib sellest suurepäraselt: „Sest loodute ILU ja suuruse kaudu võib neid vaadeldes tunnetada nende Loojat“ (Trk 13,5). Kaks salmi varem nimetatakse Teda „ILU Autoriks“. Ilu, mille Tema loob, on määratud meid Tema juurde juhtima.
Kuid juhtub ka nii – nagu tunnistab inspireeritud autor –, et ilu võib saada takistuseks Jumala ja inimese vahel, kui inimesed hakkavad loodu asemel Loojat kummardamise asemel loodut kummardama: „Neid köidab väline välimus, sest SEE ON NENDE SILMADELE NII ILUS!“ (v. 7). Ent patt ja eksitus ei ole inimkonna ajaloo viimane sõna. Nendele on vastuseks PÄÄSTE!
Püha Johannes Paulus II räägib oma „Kirjas kunstnikele“ „Ilust, mis PÄÄSTAB“ – ja meie tänane laureaat ütleb sama, Dostojevski jälgedes. Me teame hästi: pääste on Jumala tegu ning see saab teoks tänu Temale, „kõige kaunimale inimlaste seas“. Ilu tee (via pulchritudinis) on Jumala loomise ja päästmise tee. See ei ole mõeldud üksnes vähestele valitud kunstnikele, vaid kõigile inimestele – igale patusele. See ongi Kiko lõplik KERÜGMA.
Aitäh teie tähelepanu eest.
Mons. Segundo Tejado
Tere õhtust kõigile – Eminents, Ekstsellents, sõbrad!
Minule on usaldatud ülesanne selgitada Kiko elutööd. See ei ole olnud lihtne – ja ei ole ka praegu –, sest kindlasti unustan midagi, kuna ta on teinud nii palju, nii paljudes paikades, nii palju erinevaid töid, et neid on tõepoolest raske kokku lugeda. Ma räägin veidi pikemalt, aga mitte liiga palju – ärge muretsege –, kuid mulle näib oluline just täna, siin ja praegu, teha väike tagasivaade: millist teed mööda on Jumal Kikot juhatanud tema eluloos, et jõuda siia, selle auhinnani.
Kiko Argüello
Hispaania maalikunstnik, sündinud Leónis 9. jaanuaril 1939. Õppis Madridi San Fernando Akadeemia Kaunite Kunstide Keskkoolis. Osales arvukatel näitustel ja maalikunsti konkurssidel Hispaanias ning pälvis 1959. aastal Erakorralise Riikliku Maaliauhinna.
1950ndate lõpus elab ta läbi eksistentsiaalse kriisi, mis viib sügava kohtumiseni Jeesuse Kristusega – ja see kohtumine paneb teda pühendama kogu oma elu ja kunsti Kristusele ning Kirikule. Koos dominiiklasest isa Aguilariga teeb ta 1960. aastal enne Vatikani II kirikukogu algust reisi läbi Euroopa, et uurida sakraalkunsti just tulevase kirikukogu valguses.
Selle uuenduse vaimus muudab ta oma kunsti sisu ning koos ühe skulptori ja ühe vitraažikunstnikuga moodustavad nad sakraalkunsti rühmituse nimega „Gremio 62”, mis korraldab näituseid Madridis, Royanis (Prantsusmaa) ja Haagis (Holland).
Aastal 1964 inspireerib Issand teda jätma oma paljutõotava kunstnikukarjääri ja asuma elama vaeste sekka – Madridi äärelinna Palomeras Altase slummidesse. Seal kohtub ta Carmen Hernándeziga, misjonäriga, kellel on kraad nii keemias kui teoloogias ja kes on täna Kirikus Jumala Sulase tiitliga. Koos temaga sünnib uus kuulutusviis, mis viib vaeste seas ühe kristliku kogukonna tekkeni – esimene neokatehhumeeniline kogudus. See kogemus hakkab tasapisi kanduma edasi ka kirikutesse. Väike seeme hakkab idanema Hispaanias ning pärast Kiko kogemust Rooma äärelinnas Borghetto Latinos, levib see edasi Itaaliasse ja üle kogu maailma. Tänaseks on Neokatehhumeeniline Tee esindatud 136 riigis, ligikaudu 1.300 piiskopkonnas ja üle 6.200 kirikus.
Kiko kunstilooming on alates esimestest kogukondadest keskendunud otsingule: kuidas luua sobivaid ja väärikaid liturgilisi ruume, mis vastaksid uuendusele, mida Vatikani II Kirikukogu Kirikule pakub. Neokatehhumeenilise Tee kaudu sünnib terve hulk struktuure ja elemente, mille eesmärk on rakendada seda kirikukogu uuendust kristliku kogukonna teenistuses.
Kiko leiab Idakiriku kunstis, eelkõige ikoonides, kõige sobivama väljendusviisi sellele vaimulikule kogemusele, mida ta parasjagu elab. Teda paelub sügavalt nende kunstnike vaimsus, kes loobuvad isiklikust “originaalsusest” ning alluvad Kiriku traditsioonist pärit kindlale kaanonile – ja just selles allumises avanevad neile tee palju kõrgemasse kunsti ja vaimsusesse. Kiko järgib õigeusu ikoonikaanonit, kuid ajastab ja uuendab seda omaenda koolituse kaudu saadud moodsa kunsti mõjutustega – nagu Picasso, Matisse jt, kelle loomingust ta oli sügavalt mõjutatud.
Aastal 2000 asutas Kiko maalikunstnike kooli, et teostada kirikutesse maalitsükleid, nagu peagi näeme.
Ja aastal 2018 asutati Kiko Argüello Kunstilise Loomingu Fond (Fundación Obra Artística Kiko Argüello), mille eesmärgiks on säilitada ja levitada Kiko kunstipärandit.
Arhitektuur ja maalikunst
Kiko Argüello alustab koos Carmen Hernándeziga Vatikani II Kirikukogu vaimus tööd, et liikuda edasi massikiriku pastoraalilt “koguduste koguduse” Kiriku poole, pakkudes välja täieliku uuenduse: alates arhitektuurist ja ikoonograafiast, kuni liturgiliste ruumide ja inimestevaheliste kohtumispaikade – tema nimetusega Katehumeeniumi (Catecumenium) – kujundamiseni ning liturgia elementideni välja.
Nii leiamegi Kiko kunstiteoseid mitmetes kirikutes ja kogudustes:
- La Paloma (Madrid)
- Püha Bartolomeus Tutose kirik Firenzes
- Püha Catalina Labouré (Madrid)
- Püha Pere (Oulu – Soome)
- Meie Araabia Neitsi Maarja katedraal – Bahrein
Teistes kirikutes maalib ta maalitsükleid, mille hulka kuuluvad „Müstilised kroonid“ (Coronas Mistéricas) ja altarimaalid (Retablos), mis on mõeldud liturgiliste pühade rõhutamiseks idakiriklikus traditsioonis.
- Madridi katedraal (apsiis ja Tee Neitsi Maarja kabel).
- Santiago kiriku fresko (Ávila)
- Fuentes del Carbonero Mayor kirik (Segovia)
- Roomas: Krüpt ja Kanada Püha Märtrite Koguduse saal, Püha Francesca Cabrini, Püha Luigi Gonzaga, Jeesuse sünd
- Püha Frontise Koguduse Liturgiline saal (Zamora)
- Madridis: Neitsi Maarja Transiidi kirik ja saal, Püha Joosep, Püha Sebastian, La Paloma, Püha Roque
- Buone Nouvelle’i Koguduse saal (Pariis)
Koos oma loodud maalikunstikooliga viib ta ellu mitmeid maalitsükleid:
- Püha Kolmainu Kirik (Piacenza)
- Püha Ristija Johannese kirik (Perugia)
- Püha Kolmainu kirik (San Pedro del Pinatar Murcia)
- Püha Maximilian M. Kolbe kirik (Rooma)
- Püha Franciscus Xavieri kirik (Shanghai – Hiina)
- Samba Kirik (Valdemoro – Madrid)
- Troina, Cagliari, Mestre, Verona Kirikud jt.
- Karmeliitide Püha Joosepi kloostrikirik (Mazarrón – Murcia)
Neokatehhumeenilised keskused
Lisaks kirikutele ja kirikute liturgilistele saalidele loob ta ka neokatehhumeenilisi keskuseid ja ühiselu maju – paiku, kus kohtuvad Tee katehhistid, vennad ja piiskopkonnad:
- Neokatehhumeeniline keskus Madridis ja Roomas
- Neokatehhumeeniline keskus Jahve Sulane (Porto San Giorgio) on koht, kus toimub kohtumisi ning kust saadetakse misjonäre rahvaste juurde. Aastal 1988 pidas Püha Johannes Paulus II siin Euharistia ja saatis esimesed misjonipered. Selles keskuses lõi ta ka esimese Sõna Pühamu – paiga Piibli uurimiseks ja analüüsimiseks, mis on kaunistatud originaalse vitraažiga.
- Rahvusvaheline keskus Domus Galilaeae Mäejutluse mäel Pühal Maal. Võttes kuulda Carmen Hernándezi ettekujutust rajada Pühal Maal vaimuliku koolituse keskus preestritele ja katehhistidele, lõi ning ehitas Kiko Argüello Domus Galilaeae. Püha Johannes Paulus II, kes 2000. aastal külastas ja õnnistas selle maja ehitustöid, soovis, et see maja „soodustaks sügavat usulist koolitust ning viljakat dialoogi judaismi ja katoliku kiriku vahel“. Selle kinnituseks on tuhanded külalised nii juutide kui palestiinlaste seast, kes on majast lummatud selle ilu ja külalislahkuse tõttu; samuti rahvusvahelised kohtumised piiskoppide ja ka rabidega. Koha peamiseid sümbolid on Kristuse skulptuur koos apostlitega ning skulptuur Püha Johannes Paulus II-st.
- Ühiselu majad ja Neokatehhumeenilised keskused mitmes Ladina-Ameerika, Aafrika ja Euroopa riigis.
Redemptoris Mater Seminarid
Issand inspireeris Kikot ja Carmenit vajadusega aidata Kirikut selle uuenduse kaudu, rajades koos Püha Johannes Paulus II-ga esimese Redemptoris Mater Misjonäri Piiskopkondliku Seminari Roomas. Pärast seda järgisid paljud teised piiskopid eeskuju ja avasid oma piiskopkondades kokku kuni 120 Redemptoris Mater seminari. Kiko kujundas paljude nende seminaride arhitektuurilise mudeli:
- Macerata Redemptoris Mater Seminar
- Varssavi (Poola) Redemptoris Mater Seminar
- Managua (Nicaragua) Redemptoris Mater Seminar
- Rooma ja Madridi Redemptoris Mater Seminaride kirikud
Muud kunstivaldkonnad
Lisaks arhitektuuri, maalikunsti ja skulptuuri töödele tegeleb Kiko ka teiste kunstivaldkondadega: vitraažide, liturgiliste tekstiilide ja metallitöödega nagu ristid, karikad, piiblite kaaned, evangeeliumiraamatud jms – alati eesmärgiga teenida kristlikku kogukonda nende usuteekonnal.
- Madridi Katedraali (Hispaania) vitraažid
- Porto S. Giorgio (Itaalia) Rahvusvahelise Keskuse vitraažaknad
- Vitraažaknad Rooma ja Madridi seminarides
- Domus Galilaeae (Iisrael) vitraažaknad
Muusika
Isegi muusika kaudu otsib Kiko viisi, kuidas kuulutada Evangeeliumi tänapäeva inimesele: ta paneb oma kunstilise kutsumuse Kiriku ja Liturgia teenistusse, seades muusikasse Psalme, katkeid Pühakirjast, varase Kiriku hümne ning ka vaimulikke luuletusi, mis on pärit tema enda kirjutistest. Rohkem kui 200 muusikateost rikastavad neokatehhumeeniliste koguduste liturgilisi tähistamisi.
Aastal 2010 komponeerib Kiko oma esimese sümfoonia „Süütute kannatus“ ja asutab samal aastal Neokatehhumeenilise Tee Sümfooniaorkestri – rahvusvahelise muusikute rühma, kuhu kuulub umbes 200 muusikut. Seda sümfooniat esitatakse kogu maailmas: suurimates teatrites, kontserdisaalides, väljakutel ja katedraalides – Madridist New Yorki, Chicagost Tokioni, Budapestist Lublinini; Auschwitzist Triesteni jne. Pärast esimest sümfooniat kirjutab Kiko ka teise teose – kolmeosaline sümfooniline poeem pealkirjaga „Messias“.
Kiko evangeeliumi kuulutamine ja kunstiline tegevus on pälvinud tunnustuse neljalt katoliiklikult ülikoolilt, kes on talle andnud “audoktori” tiitli (Honoris Causa): Rooma, Lublini, Washingtoni ja Madridi ülikoolid.
Kiko Argüello mõistab pärast oma pöördumist kunsti misjonina. Selle püha kunsti käsitlusega toob ta kunsti tagasi selle algsesse kutsumusse – liturgiasse. Püha kunst oli eemaldunud pühast ruumist ja viidud muuseumitesse, näitusesaalidesse ning kollektsionääride salongidesse, kaotades seeläbi oma kultusliku ja liturgilise väärtuse. Kiko toob kunstiteose tagasi liturgia juurde – elavasse kogukonda, kogudusse, kes tähistab päästemüsteeriume.
Siin on üks detail, mida mulle meeldib meenutada: Kiko tõmbab kunsti välja “äri” kontekstist — ta ei küsi oma teoste eest tasu. Ta otsib kunsti vaestele, liturgiale ja kogudusele. Ta paneb kunsti täitma selle tõelist ja kõrget ülesannet: viia inimese süda taevasesse Jeruusalemma, et kogeda armastust, mida Jumal meile Kristuses on näidanud — sündinud, lihaks saanud, ristitud, kirgastatud (ta näitab altarimaali ikoone), kes läbib oma Kannatuse tee, asutab Euharistia, sureb meie kõigi eest ristil, võetakse maha ristilt, laskub surmavalda, et päästa meest ja naist, ning tõuseb üles (toovad mürri hauale), ilmub apostlitele, tõuseb taevasse Jumal Isa paremale käele ja saadab meile Püha Vaimu koos Maarjaga, Maarja Taevaminemisega, ja tuleb varsti, tuleb varsti, vennad, aegade lõpus hiilguses, nagu meenutab see Pantokraator ja Advendiaeg, mida just täna alustasime.
Targi Kielce, Sacroexpo President, hr Andrzej Mochoń
Daamid ja härrad,
Mul on hea meel teid tervitada selle ainulaadse sündmuse puhul. Juba üle 25 aasta korraldame Kielces rahvusvahelist messi Sacroexpo, mis ühendab püha maailma ärimaailmaga. Igal aastal osalevad selles olulised külalised kultuuri ja usu valdkonnast, pakkudes ruumi dialoogiks ja kogemuste vahetuseks.
Selles vaimus anname alates 2005. aastast välja auhinna Per Artem Ad Deum. See on ainus auhind, mida on toetanud Paavstlik Kultuurinõukogu aastast 2005 kuni 2022. Auhind antakse kunstnikele või institutsioonidele, kelle kunstiline tegevus aitab kaasa kultuuri arengule ja inimese vaimsuse kujunemisele.
Viimastel aastatel olen teinud palju pingutusi selle suure traditsiooni jätkamiseks. 2017. aastal, Per Artem Ad Deum auhinna raames, tugevdasime oma koostööd, allkirjastades kavatsuste protokolli kardinal Gianfranco Ravasiga, kes oli tol ajal Paavstliku Kultuurinõukogu president. 2022. aastal, pärast Kultuuri- ja Haridusdikasteeriumi loomist, õnnestus meil luua koostöö selle Dikasteeriumi Prefekti, kardinal José Tolentino Calaça de Mendonçaga. Tänu sellele koostööle hakkavad tulevased laureaadid saama medali uue Dikasteeriumi egiidi all.
Mul on uhkus öelda, et viimase 19 aasta jooksul oleme autasustanud juba 32 silmapaistvat isikut. Nende seas on heliloojad Ennio Morricone, Arvo Pärt, Wojciech Kilar ja Krzysztof Penderecki, režissöörid Giuseppe Tornatore ja Krzysztof Zanussi, arhitektid Stanisław Niemczyk ja Mario Botta, skulptorid Arnaldo Pomodoro ja Wincenty Kućma, samuti Poola maalikunstnikud Tadeusz Boruta, professor Stanisław Rodziński ja Jerzy Jan Skąpski ning tähtsaim kaasaegne vene mosaiigikunstnik Alexander Kornoukhov. Need isiksused on oma loominguga ületanud aja ja ruumi ning juhatanud meid transtsendentsuse poole.
Täna on meil suur rõõm anda auhind Per Artem Ad Deum Kiko Argüellole. Selle auhinnaga soovime esile tõsta tema otsustavat panust püha kunsti valdkonda ning tema sügavat kaastööd evangeliseerimistöös, mis väljendub Neokatehhumeenilise Tee koguduses. Kiko looming ulatub palju kaugemale traditsioonilisest kunstiloome tegevusest. Maalikunsti kaudu, mida ta mõistab kui Jumala valguse peegeldust, ning muusika kaudu – universaalse keele kaudu, mis avab südame vaimu mõõtmele –, leiab ta viisi kuulutada Evangeeliumi tänapäeva inimesele. Ta paneb oma kunstilise kutsumuse Kiriku ja selle liturgia teenistusse, komponeerides muusikat Psalmidele, Pühakirja katkenditele, varase Kiriku hümnidele ning vaimulikele luuletustele, mis on pärit tema enda kirjutistest. Kiko Argüello on raamatute autor ning loonud olulisi teoseid maalikunsti, arhitektuuri ja skulptuuri vallas kogu maailmas.
Mul on tõepoolest suur rõõm anda täna isiklikult Kiko Argüellole üle 2024. aasta Per Artem Ad Deum medal. See tunnustus, mida toetab Kultuuri- ja Haridusdikasteerium, austab kogu tema loomingut kunsti vallas.
Kallis Kiko Argüello, soovin Sind kogu südamest õnnitleda ja tänada sinu tohutu panuse eest püha kunsti arengusse ning sinu töö eest Neokatehhumeenilise Tee kõikides tegevustes. Olgu Sinu looming jätkuvalt inspiratsiooniks ja muundagu inimeste südameid üle kogu maailma.
Ezechiele Pasotti
Kiko Kunstiline Looming
Rääkida Kiko Argüello Kunstilisest Loomingust on äärmiselt keeruline, mitte ainult formaalsest vaatenurgast – kuna see ulatub maalikunstist arhitektuurini, laulust polüfoonilise muusikani, katehheesist (ja seega teoloogiast) luuleni, puudutades kogu spektrit väljendusvormidest ja sisudest, mida ei ole lihtne mõista ega ühendada üheks terviklikuks pildiks –, vaid eelkõige seetõttu, et see kõik toimub raamistikus, mis on küll kindlalt juurdunud liturgiasse ja liturgilise uuenduse vaimu, mida soovis Vatikani II Kirikukogu, kuid mille kaudu autor püüab tabada transtsendentset mõõdet – „jumalikku liturgiat“. See kõik on tehtud kristliku algatuse heaks, kristliku Tee algatamisele, mis viib usklikud – sealhulgas need, kes on Kirikust kaugenenud või kellel puudub igasugune usuõpetuslik ettevalmistus – kohtumiseni Teisega, kõige Tõelisema Teisega, kelleks on Jumal ise.
Kogu tema looming on seatud jumaliku teenistusse: alates täielikust omakasupüüdmatusest kuni värvideni, alates kitarri puudutusest kuni koguduse paigutuseni liturgias, mitme liturgilise elemendi kujundusest kuni pateeni detailideni, veinikarika ja ristini… Ja kogu selle loomingu ajendiks, sügavaks inspiratsiooniks, on armastus ilu vastu – Tema vastu, kes on ilu Issand, Ülestõusnud Jeesus Kristus, surma võitja, kes valab selle ilu liturgiat tähistava koguduse üle ning iga liikme peale, kes, olles riietatud samasse jumalikku Müsteeriumisse, saab üksteisele anniks kristlikus kogukonnas… Ja nagu ütleb Neitsi Maarja, kes inspireeris Kikot selle kristliku algatuse teel, „teine on Kristus“ – lihaks saanud Jumalik, inimeseks saanud Ilu, Müsteerium, mis saab lihaks ja muutub Ülestõusmispühaks, võluvas öös, mis ootab koitu – kaheksanda, lõpliku päeva saabumist, mis avab Taeva.
Kiko kunsti ei ole võimalik mõista ilma selle Ülestõusmispüha Müsteeriumi keerukusse süvenemata: jumalik müsteerium, mis sai lihaks, et seda võiks katma hakata värvide nüansid, laulude ja sümfoonia noodid, kivide ja luule vormid, kuid eelkõige sõna, mis suunab taeva poole, täide saatma lõplikku kutset: Jumalat.
“Kiko Argüello Kunstilise Loomingufondi” president, Mons. Segundo Tejado, esitades Kiko töid seoses 2024. aasta 1. detsembril Sacra Expo Ühenduse poolt antud “Per Artem ad Deum” auhinnaga, ütles:
„Kiko Argüello mõistab pärast oma pöördumist kunsti kui misjoni. Selle püha kunsti käsitlusega toob ta kunsti tagasi selle algsesse kutsumusse – liturgiasse. Püha kunst oli eemaldunud pühast ruumist ja viidud muuseumitesse, näitusesaalidesse ning kollektsionääride salongidesse, kaotades seeläbi oma kultusliku ja liturgilise väärtuse. Kiko toob kunstiteose tagasi liturgia juurde – elavasse kogukonda, kogudusse, kes tähistab päästemüsteeriume.”
Ta lisas: „Üks detail, mida mulle siin meeldib meenutada: Kiko eraldab kunsti „äri“ kontekstist — ta ei küsi oma teoste eest tasu; ta otsib kunsti vaestele, liturgiale. Ta paneb kunsti täitma selle tõelist ja kõrget ülesannet: viia inimese süda taevasesse Jeruusalemma, et kogeda armastust, mida Jumal meile Kristuses on näidanud — sündinud, lihaks saanud, ristitud, kirgastatud, surnud, üles äratatud, taevasse tõusnud ja Jumala paremal käel istuv, kes on meile saatnud Püha Vaimu ning kes tuleb varsti aegade lõpus hiilguses, nagu seda meenutab see Pantokraator ja Advendiaeg, mida just täna alustasime.”
Mons. Segundo rääkis sellest, osutades ükshaaval erinevatele ikoonidele, mis moodustavad suure altarimaali, mille Kiko on maalinud Redemptoris Mater seminari kabelis, kus toimus Sacra Expo auhinna üleandmine. On väga tähenduslik vaadata neid müsteeriume, mida ikoonid kujutavad: see on kogu päästmise ajalugu, mis muutub nähtavaks värvilise loori all ning on mähitud kulla sisse, mis eristab iga maali. Bütsantsi kunsti omapärase pööratud perspektiivi kaudu viib see sind otse pildi sisse, muutes sind osalejaks selles, mida ikoon kuulutab.
On raske mitte jääda lummatuks ega mitte haarata kogu liturgilise aasta kulgu, mis oma pidustustega jutustab ja vaatleb ülestõusmispüha müsteeriumi, mis on viinud päästmise loo täide ning suunab selle lõplikule teostusele: Pantokraatorile, kes kuulutab käes hoitava ribaga: „Armastage oma vaenlasi. Tulen varsti.“
Nagu Mons. Segundo taas rõhutas ja oma mõtet rikastas: „Kiko kunsti eesmärgiks alates esimestest kogukondade sünni kogemustest on leida sobivad ja väärikad tähistamiskohtade lahendused selle uuenduse teenistuseks, mida Vatikani II Kirikukogu Kirikule pakub. Neokatehhumeenilise Tee kaudu luuakse erinevaid struktuure, mis aitavad selle uuenduse ellu viia kristliku kogukonna heaks.
Kiko leiab Ida-Kiriku kunstist, eriti ikoonidest, kõige sobivama väljendusviisi oma elatud kogemusele. Talle avaldab muljet nende maalijate vaimsus, kes loobuvad oma „originaalsusest“ ja alluvad traditsiooni poolt ette antud kanonile, leides tee palju kõrgema kunsti ja vaimsuse poole. Kiko järgib õigeusu kaanonit, uuendades seda kaasaegse maalikunsti – näiteks Picassot ja Matisset – elementidega, millega ta on koolitatud.”
Ja Kiko looming ei piirdu ainult maalikunstiga, vaid avaldub ka arhitektuuris, laulmises, sümfoonilises muusikas, kirjutistes ning kogukonna tähistava ruumi kujundamises, mis võimaldab ja soodustab tõelist ning aktiivset osalemist liturgia tähistatavates müsteeriumites.
See on see, mida Kiko ise rõhutas oma lühikeses kõnes, kinnitades veendunult: „Minu kogu kunstilisest loomingust palju olulisem on olnud avada kogu Kirikus kristliku algatuse tee, mis aitab nii paljusid peresid ja noori. See on tõeline kunstiteos.”
Kõige selle keeruka kunstilise loomingu keskmes, nagu alguses mainisime, on kaks suurt müsteeriumi: Kristus ja inimene. Kristus, kes Isa kätes on maailmakunsti ja inimese ilu looja ning inspiratsiooniallikas, ning inimene, Aadam, kes loodud kui ilu tipp koos oma kaaslase Eevaga, laseb end ahvatleda soovist saada „jumalaks“, kõndida iseseisvalt, ehitada tulevikku üksinda, ehitada oma Paabeli torn, püüdes taevasse ronida – nagu paljud kaasaegsed ideoloogiad on taas kujutanud –, unustades, et just Jumal, ja ainult Jumal, teeb inimese suureks. Inimene, jäetud iseenda hooleks, langeb vaid koonduslaagrite, hävitus- ja surmaväljade põrgusse.
Just seda on Kiko tahtnud uuesti ja valjult kuulutada, saades auhinna „Per Artem ad Deum“: „Mis on inimene?“ Mis on inimene? Inimene on muutumine, inimene on projekt, inimene on ime. Inimene! Inimene on ime. Me oleme pidevas teostumises olev projekt, see tähendab pidevas ebakindluses. Meil ei ole õigust võtta inimeselt ära võimalust end teostada nii, nagu Jumal ta lõi, sest inimene on pidevas teostumises olev projekt.”
Ja ta jätkas, tsiteerides Püha Paulust, kinnitades, et „Kristus suri kõigi eest, et need, kes elavad, ei elaks enam iseendale, vaid sellele, kes suri ja üles ärkas nende eest. See on inimese nägemus Ilmutuse valguses, see on kristlik antropoloogia: inimene, pattu langemise orjana, on sunnitud andma kõik iseendale, just seetõttu, et on orjaks langenud, olles kaotanud ilu mõõtme – armastuse –, mis tähendab eneseületamist ja teise armastamist. Päästmise töö seisneb selles, et inimeselt eemaldatakse see needus ja talle tagastatakse armastuse ilu.“
„Selle inimese jaoks püüame luua uut tüüpi kogudust; me teeme kirikuid, millel on müstiline kroon, kus taevas on kohal, koos meie usu tähtsamate müsteeriumitega. Tänapäeva kirikul puudub kindel esteetika… See on meid mingil määral sundinud otsima esteetikat. Madridis oleme loonud kiriku kuldse laega, valge kivi ja klaasiga, katehhumeeniumiga: ruumide komplekt, mis avanevad keskväljakule koos purskkaevuga. Alumisel korrusel asuvad kõik sotsiaalsed teenused ning üleval, teisel korrusel, on iga koguduse ruumid jne.”
Siin on kunsti ja inspiratsiooni allikas, mis on pannud liikuma seda Jumala inimest, Kiko Argüellot: Jumala armastuse müsteerium, kes Jeesuses Kristuses tuli maailma otsima ja päästma, et taastada selles oma jumalikku ilu järkjärgulise ja täieliku kristliku algatuse läbi, mis viib inimese kristlikku kogudusse, Kirikusse – uude Eevasse, kiirgav ilust, et teha temast Kristuse pruut.
Ja Kiko jätkas oma kuulutust: „Me tahame olla tõsine Tee, tõsine rada, sest oleme valmis andma maailma, kuradi ja suure lohe vastu suure lahingu. Me oleme naine, kes sünnitab poisslast, keda ähvardab suur lohe, kes on selle maailma prints. Juudid ütlesid, et maailmas võidab alati kurat. Huviäratav, kas olete märganud? Natsism, esiteks, ja kommunism hiljem, tundusid vallutanud kogu maailma, terveid rahvaid. Mõistame, miks kogu Euroopa liigub tänapäeval hülgamise ehk usust loobumise teele, miks valitseb täielik sekulariseerumine. Kurat näib alati võidutsevat, sest Kristusel ei ole selles maailmas kohta, kus pea puhkaks, ja koos Temaga ka kristlastel. Kuid meie, Kristusega, oleme surma võitnud ja meil on suur rõõm, seepärast peame kuulutama ja tunnistama Jumala armastust meie vastu, kes on meile andnud igavese elu meis endis.”
Ja ta lõpetas, tsiteerides Dostoevskit: „Ilu päästab maailma, see on Kristus, kes elab kristlastes, kristlikes kogudustes… On imeline uskuda kristlikus koguduses, kirikutes. Koguduste kõige kaunim asi on see, et oleme näinud Jumala tegutsemist vendades – kõik rikastuvad teiste heast. Kõik kõigis. Kõigil on ühine ja pidev rikkus. On imeline näha, kuidas pimedad näevad Jumala armastust oma elus. Kristus on võitnud surma, me ei vaata surma, vanadust ega haigust hirmuga. Kristus suri selleks, et inimene võiks pääseda egoismi ringist, et ta ei elaks enam iseendale, vaid sellele, kes suri ja tõusis üles tema eest – Kristus, jumalik ilu lihastunud, on saanud meie omaks, et inimene võiks vastu võtta Jumala hiilguse.“
Kiko kunst — oma erinevates väljendustes maalikunstis, arhitektuuris, muusikas, lauludes ja luules — on ikoon kogu sellest suurepärasest Jumala plaanist inimese elu jaoks, sest nagu hüüab Püha Irenaeus: „Jumala hiilgus on inimene, kes elab täielikult.“
Isa Ezechiele Pasotti
Meie tõlge artiklist, mis on avaldatud Vatican Newsi loal.
Auhind “Per Artem ad Deum” Kiko Argüellole: maailm ootab Jumala ilu
Ühendus Sacra Expo on andnud auhinna “Per Artem ad Deum” Hispaania maalikunstnikule ja Neokatehhumeenilise Tee kaasrajajale. Auhinnatseremoonia toimus eile õhtul, 1. detsembril 2024, Rooma Redemptoris Mater seminari kabelis.
Debora Donnini – Vatikan
Ilu, mis ei lõpe iseendas, vaid on võimeline liigutama inimest, viies ta Jumala armastuse kogemusse. See oli eile õhtul, pühapäeval, 1. detsembril toimunud tseremoonia läbivaks teemaks, mille käigus anti Neokatehhumeenilise Tee kaasrajajale Kiko Argüellole üle Per Artem ad Deum medal — Poola ühenduse Sacra Expo auhind, mida toetab Kultuuri- ja Haridusdikasteerium. See tunnustus „antakse kunstnikele või institutsioonidele, kelle kunstilised saavutused aitavad kaasa kultuuri arengule ja inimliku vaimsuse kujunemisele“, selgitab ühenduse president Andrzej Mochoń. Viimase üheksateistkümne aasta jooksul on auhind läinud sellistele väljapaistvatele isikutele nagu helilooja Ennio Morricone, režissöörid Giuseppe Tornatore ja Krzysztof Zanussi, skulptor Arnaldo Pomodoro ning paljudele teistele tuntud maalikunstnikele ja arhitektidele.
Auhinna andmise põhjused
Auhinna üleandmine toimus rõõmsas ja pidulikus õhkkonnas Rooma Redemptoris Mater seminari kabelis ligi 200 inimese juuresolekul. Kohal olid ka mõned rändkatehhistid ning Kiko kaastöötajad maalikunsti, arhitektuuri ja muusika vallas. Samuti viibisid kohal isa Mario Pezzi ja María Ascensión Romero, kes kuuluvad koos Kiko Argüelloga Neokatehhumeenilise Tee rahvusvahelisse vastutavasse meeskonda.„Kiko looming – rõhutas Andrzej Mochoń – läheb kaugemale traditsioonilisest kunstiloome tegevusest. Maalikunsti kaudu, mida ta mõistab kui Jumala valguse peegeldust, ja muusika kaudu, mis on universaalne keel, mis suudab avada inimese südame vaimu mõõtmele, leiab ta viisi kuulutada Evangeeliumi tänapäeva inimesele.“
Mochoń meenutas, et Kiko „seab oma kunstilise kutsumuse Kiriku ja tema liturgia teenistusse, komponeerides muusikat Psalmidele, teistele Pühakirja lõikudele, Kiriku hümnidele, samuti vaimulikele luuletustele, mis on pärit tema enda kirjutistest. Kiko Argüello on lisaks mitmele raamatule ka paljude oluliste maali-, arhitektuuri- ja skulptuuriteoste autor kogu maailmas.“
Auhind viitab ka evangeelse elu radikaalsusele
Kardinal Grzegorz Ryś, Łódźi peapiiskop, keskendus oma sõnavõtus küsimusele, kuidas kunst võib muutuda ebajumalakummardamiseks – pühendumiseks ainult iseendale, ilma et see juhiks millegi enama, eriti Jumala poole. Ta rõhutas seda aspekti just selleks, et selgitada, kui keeruline on tegelikult õigesti elada “per artem ad Deum põhimõtet”, sest see nõuab mitte ainult annet, vaid ka otsustamisvõimet ja palvet. “Seetõttu ei viita antud auhind üksnes kunstilistele võimetele, vaid ka evangeelse elu radikaalsusele”. Kardinal meenutas Püha Johannes Paulus II kirja kunstnikele, kus rõhutatakse, et ilu tee on pääste kuulutamise tee kõikidele inimestele – iga patuse jaoks.
Kiko: Tee on minu kunstilise loomingu kõige tähtsam osa.
Kiko, tänades auhinna eest, soovis meenutada oma kunstikogemuse kõige sügavamat tähendust: „Issand – selgitas ta – on teinud Carmeniga (Carmen Hernández, Jumala sulane ja Neokatehhumeenilise Tee kaasrajaja, toim.) ja minuga midagi vapustavat. Sest kogu minu kunstilise loomingu kõige olulisem osa on olnud avada Kirikus Kristliku Algatuse Tee, mis aitab nii paljusid perekondi ja noori. See on tõeline kunstiteos,“ ütles ta oma kõnes, milles käsitles ilu tähendust. Ilu on tegelikult suhe – nagu see ilmneb näiteks maastikus, kus taeva sinine kiidab hallide või valgete pilvede ilu. See on nii seetõttu, et „ilu kõige sügavam sisu on armastus“. Veel sügavamale minnes viitas ta Dostojevskile, kes ütleb, et ilu on Kristus: „Ilu tekitab alati esteetilist liigutust“ ning see on „nagu tahaks Jumal läbi ilu meile näidata, et Ta armastab meid.“
Kiko käsitles ilu tähendust Pühakirja valguses. Ta meenutas, et Jumal kutsub kristlasi osalema selle ilu ülesehitamises, näidates maailmale Jumala armastust ja tunnistades, et on võimalik elada mitte enam iseendale. „Pääste tegu seisneb inimese kiskumises välja needusest, milleks on elada üksnes iseendale, ja tema tagasitoomises armastuse ilu juurde.“ Inimesed ootavad Evangeeliumi kuulutamist vaestele ja seda, et neile näidataks sellise armastuse tegelikkust: „Armastage oma vaenlasi“. Neokatehhumeeniline Tee püüab tuua selle reaalsuseks väikeste kristlike kogukondade kaudu kirikutes – kogukonnad, mis koosnevad 30–40 inimesest –, et avaldada Jumala armastust üha enam sekulariseeruvas maailmas. Vatikani II Kirikukogu räägib Kirikust kui universaalsest pääste sakramendist. Seepärast on väga oluline, et Kristuse ilu paistaks kristlaste elus.
„Kristus on surnud – lõpetas Kiko – selleks, et inimene võiks väljuda sellest egoismi ringist ja elada mitte enam iseendale, vaid Temale, kes suri ja tõusis üles tema eest: Kristusele.“
Kunstiline looming
Kunstilise teekonna illustreerimiseks meenutas isa Segundo Tejado – Kiko Argüello Kunstilise Fondi president, mille eesmärk on säilitada ja tutvustada tema loomingut –, et Kiko õppis Kaunite Kunstide Akadeemias San Fernandos Madridis ning pälvis 1959. aastal erakordse Riikliku Maalikunsti Preemia.
1950. aastate lõpus sattus ta eksistentsiaalsesse kriisi ja pärast sügavat kohtumist Issandaga läks ta elama vaeste keskele Palomeras Altase slummidesse Madridis. Seal kohtas ta Carmen Hernándezit ja algas Neokatehhumeenilise Tee kogemus, mis on tänaseks levinud 136 riiki ja ligi 6200 kirikusse.
Kiko kunst, olgu see ikoonograafia või arhitektuuri vallas, püüab pakkuda ruume, mis on kooskõlas Vatikani II Kirikukogu toodud uuendustega. Maalikunstis, selgitas isa Tejado, on tema peamiseks eeskujuks Ida Kiriku ikoonid: Kikot mõjutas sügavalt nende kunstnike vaimsus, kes loobusid oma isiklikust „originaalsusest“ ja allusid Kiriku traditsioonis kehtestatud kanoonile. Kiko ammutab inspiratsiooni sellest kunstist, värskendades seda moodsa maalikunsti – nagu Picasso ja Matisse – mõjutustega, mille koolkonnas ta oli end ise kujundanud.
Tema kunstiteoseid võib leida paljudes kirikutes ja kogudustes: alates Roomast ja Firenzest kuni Piacenza, Pariisi ja Madridi Katedraalini – nimetades vaid mõningaid paiku.
„Kiko – rõhutas isa Tejado – toob kunsti välja äri kontekstist: ta ei küsi oma teoste eest tasu. Ta otsib kunsti vaestele, liturgia jaoks“, „kunsti, mis viib inimese kogema seda armastust, mida Jumal meile Kristuses on näidanud“.Kiko on kujundanud ka mõnede seminaride arhitektuurimudeli, loonud vitraaže, mõned skulptuurid ja liturgilisi ornamente. Tema kunstiline looming hõlmab ka muusikavaldkonda kui vahendit Evangeeliumi kuulutamiseks. 2010 aastal komponeeris ta oma esimese sümfoonia Süütute kannatus (El sufrimiento de los inocentes) ning asutas samal aastal Neokatehhumeenilise Tee Sümfooniaorkestri – rahvusvahelise rühma, kuhu kuulub umbes 200 muusikut. Seda sümfooniat on esitatud paljudes teatrites, kontserdisaalides, väljakutel ja katedraalides: Madridis, New Yorgis, Chicagos, Tokyos, Berliinis, Jeruusalemmas, Budapestis, Lublinis, Auschwitzis, Triestes.
Tegelikult lõpetati sündmus teise sümfoonilise poeemi Messias ühe osa ettekandega, mida esitasid klaveri ja viiuli duett koos solistiga. Muusika helid ja pilk, mis suundus kabeli altarimaalile, kus on kujutatud stseene Kristuse elust, jätsid kohtumisele lõpu, muutes selle elavaks kogemuseks sellisest ilust, mis on võimeline puudutama inimese südant.