Audients mitmete Aafrika Piiskoppidega, kes osalesid suurel Neokatehhumeenilise Tee poolt edendatud konverentsil 31-I-1994

Püha Johannes Paulus II

Vatikan – Klementuse Aula, 31. jaanuar 1994

«Sada aastat peale esimest evangeliseerimist, mida viljastati märtite verega ja paljude misjonäride tunnistusega, ootab Aafrika uusi pühakuid, kes viiksid nendes lihaks saanud Evangeeliumit, uusi evangeliseerijaid, kelle läbi Ülestõusnud Kristus tegutseks nende sõna kinnitades». Seda kordas Johannes Paulus II 30 aafrika Riigist pärit Kardinalidele ja Piiskoppidele, kes osalesid Neokatehhumeenilise Tee poolt edendatud Konverentsil (**).

Austatud Vennad Piiskopid!

Kallid Vennad ja Õed!

1. Võtan teid rõõmuga vastu, kallid Kardinalid ja Piiskopid 30 aafrika riigist, koos Neokatehhumeenilise Tee algatajatega ja mitmete rändkatehhistidega, kes Aafrika Kontinendil töötavad Jumala Kuningriigi jaoks. Rahu olgu teie kõigiga.

Kolmanda kristliku aastatuhande lävel olete te kogunenud Rooma, et paluda Issandalt uut misjoneerivat tõuget Aafrika Piiskoppide Sinodi Assamblee eel, mida peetakse tulevasel aprillikuul. Ka teie kontinendis, noor ja dünaamiline, ootab Kirik ärevusega laiemat ja sügavamat Vatikani II teoloogilis-pastoraalsete rikkuste taasavastuste vastuvõtmist.

Tänane inimkond vajab tunnistust, mis puudutaks südant. Ainult nii saab sündida uus inimene. Ainult nii ei ole enam juuti ega kreeklast, orja ega vaba, meest ega naist, valget ega musta (vrd Kl 3,10jj; Gl 3,28). Uus inimene ületab loomulikku religioossust, tema hirmu jumaliku ees ja pidevat kiusatust austada Jumalat ainult selleks, et saada lihtsat ja kindlat elu. «Loomulikult» religioosne inimene ei tunne veel Kristluse sügavat dimensiooni.

Aafrika Kontinent elab hetkel ajaloolise tähtsusega aega. Ja see kujutab teie jaoks «sobivat aega», kaua oodatud ja valmistatud, milles kiriklikud Kogudused on kutsutud ilmutama täiuses oma «koos kõndimist». Eelseisev assamblee on kindlasti jumaliku ettehoolduse sündmus, mis sisestab ennast uue evangeliseerimise lubavasse pastoraalsesse hooaega.

Ka Aafrika jaoks on vaja katehhumeenilist teekonda, mis ületaks loomulikku religioossust ja juhiks tõelise usuni. Esimeste sajandite Kirikus juhtus see Vahemere piirkonna rahvastega, ka nemad loomuliku religoossuse tulihingelised usklikud ja samal ajal valmis vastuvõtma evangeelset sõnumit. Evangeelium külvab inimene südamesse charitas‘t, armastust nagu Kristus meid armastas, jumalik armastus, täielik armastus, armastus vaenalse vastu nagu oli Jeesus, kes on andnud elu meie eest, kui me olime Jumala vaenlased (vrd Rm 5,10). Armastus, mis teeb erinevatest inimestest üheainsa asja, et maailm usuks, et Jeesus Kristus on Isa poolt saadetu (vrd Jh 17). Sada aastat peale esimest evangeliseerimist, viljastatud märtrite verega ja paljude misjonäride tunnistusega, ootab Aafrika uusi pühakuid, kes viiksid nendes lihaks saanud Evangeeliumit, uusi evangeliseerijaid, kelle läbi Ülestõusnud Kristus tegutseks kinnitades nende sõna (vrd Mk 16,20).

2. Asutatud Vennad Piiskopid! Piiskoppidena olete te ennekõike «apostlid», saadetud kuulutama Head Uudist! Teie olete esimesed Kristuse kuulutamise vastutajad Kirikus. Selline vastutus toob endaga kaasa põhiliselt kahte erilist tähelepanekut: esimene on, et Kristus oleks kuulutatud; teine, et kuulutus «kehastuks» inimeste konkreetses elus. Siin puudutame me pastoraali keskset sõlme: niinimetatud usu kultuuri viimist.

Evangeliseerimine uuenebki seal, kus Kristus on kuulutatud Vaimu jõuga ja samal ajal siira armastusega inimese ja tema loo vastu. Niisiis, selle kultuuri viimise ettehoole vahendite seas on ka Neokatehhumeeniline Tee. Ma näen rõõmuga, et paljudes teie piiskopkondades, erinevates kultuurides, nagu Zambias, Zaires, Elevandiluurannikus ja teistes riikides, kannab see oma vilju. On moodustunud väikesed kogudused, kus perekonda toetatakse ja aidatakse tema hädavajalikus Kristuse kuulutamise misjonis, kandes Temas päästmise Risti.

3. Karjane, saadetud vahet tegema ja väärtustama ande, mida jagati Koguduse kasvatamiseks, peab vahti, erilisel viisl, et õigel viisil rakendataks suhet kerügma ja kohaliku kultuuri ja kihelkonna Koguduste vahel. Piiskopi kohustus on eelkõige suunata põhiotsuseid Neokatehhumeenilises Tees, mis, olles sündinud ning olles arenenud Euroopa ja Ladina-Ameerika keskkonnas, vajab valgustatud aafrika Karjaste või ekspert misjonäride juhtimist, et olla kohandatud erinevate riikide erilistele ja misjoneerivatele vajadustele.

Neokatehhumeeniliste Koguduste ja Kihelkonna kirikusiseste suhete osas tuleb Ettehooldus teile vastu, kallid Vennad, just läbi sinodi kogemuse. «Sinod» tähendabki «koos läbitud teekond». Kristlus, algse nimetuse järgi, oli ise «rada». Neokatehhumeeniline teekond, mis on endale valinud selle ilusa nime «Tee», paneb ennast Evangeeliumi «raja» taasavastamise teenistusse eelkõige nende jaoks, kes on sellest kaugel. See võib olla väärtustatud Kihelkonna ülesehitamiseks, mis oleks võimeline vormima täiskasvanuid, kes on kindlalt juurdunud Kristuses, tema Sõnas ja tema Müsteeriumites. Mõtlen apostel Pauluse üleskutsetele Tessalooniklastele: «Ärge kustutage Vaimu» (1Ts 5,19) ja Korintlastele: «Kõik toimugu ülesehitamiseks» (1Kr 14,26). On vaja «koos kõndida», kooskõlastades kiriklike kogukondi ja gruppe kogu kihelkonna Kogukonna kasvamist silmas pidades kihelkonna preestri ja tema kaastöötajate juhtimise all.

Neokatehhumeeniline Tee, hästi sisestatud Koguduse pastoraalses plaanis, kooskõlas teiste karismadega, mis selles tegutsevad, panustab efektiivselt Kihelkondadele uue evangeliseerimise tüüpilise stiili andmisele: stiil, mida moodustavad surnud ja ülestõusnud Kristuse müsteeriumisse sukeldumise vajalikkus ja radikaalsus ning julge avatus nüüdisaegse inimese vajadustele.

4. Sellises uuendatud misjoneerivas tegutsemises on perekond kindlasti esmane subjekt kahetähenduslikult Hea Uudise saajana ja samas selle sõidukina. Selline imeline reaalsus, mis ilmus kohe algses Kogukonnas, on tagasi nähtavale tulnud peale Vatikani II Kirikukogu ning esindab tõelist iga ajastu Kirikut edasiviivat struktuuri. Kas perekond pole loomulik Pühakute häll? Ja kutsumused ei võrsu lihtsamini Evangeeliumile ustavas perekonnas?

Neokatehhumeenilise Tee siseselt palju perekonnad, Jumala sõna jõu ja pühadele müsteeriumitele osalemise poolt kannustatutena, on embanud suuremeelsusega misjoni vajadusi, pakkudes väärtuslikku abi teile Karjastele, kes otsite mitte ainult Preestreid ja katehhiste, vaid ka abikaasasid ja perekondasid, kes oleksid võimelised andma häält ja südant Pääastmise sõnumile.

Kallid, aidaku ja saatku teid teie misjoneerivas pingutuses Tee Neitsi Maarja. Tema, kes läks teele, et anda eakale sugulasele Eliisabetile armastuse ja rõõmu täiust, millega ta ise oli täis (vrd Lk 1,39-45), tehku kindlaks, et teie teenistus olgu suuremeelne ja rikas viljadega Aafrika kiriklike Kogukonda ülesehitamiseks.

Kõndige ustavuses Kristuse poole ja vendade poole! Kõndige koos! Õnnistan teid kõiki südamest.

Kui kõne Aafrika Piiskoppide kohtumise osalejatele lõppes, lisas Paavst:

Tahaksin anda kõikidele kohalolijatele õnnistust: Karjastele, paljudele Piiskoppidele ja preestritele ning siis ka ilmikute esindajatele, eriti perekondadele. Näen paljusid eurooplasi, kuid kõige rohkem on näha musta värvi! Seekord Neokatehhumeenilises Tees muutub must värv lootuse märgiks.
Tänan teid külastuse eest ning soovin õnnistada kõiki. Enne loeme Angelust ladina keeles. Teie õppige natuke veel seda keelt.

– Angeluse lugemine

Nüüd tulevad laulud! Laulud on asendamatu osa teie Tees, eriti siis kui Kiko on kohal.

– Laul: “Tänu Jahvele”.

(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 31. jaanuar – 1. veebruar 1994.

(**) Aafrika Piiskoppide Konvivents. Rooma, 27.-31. jaanuar, kohal olid 5 Kardinali ja 110 Piiskoppi.