Audients Neokatehhumeenilise Tee noortega, kes osalesid päeval, mis valmistas nad Denveri kohtumiseks 28-III-1993
Püha Johannes Paulus II
Vatikan – Paulus VI Saal, 28. märts 1993
Püha Isa võttis pühapäeva, 28. märtsi õhtu audientsil vastu umbes kaheksa tuhat noort, kes kuuluvad Neokatehhumeenilisse Teesse ning kes elavdasid Paulus VI Saalis päeva, mis valmistas nad Ülemaailmse Noortepäeva jaoks, mida tähistatakse järgmisel augustil Denveris. Noored olid saadetud Kiko Argüello ja Carmen Hernándezi poolt. Kohtumisel osalesid Kardinalid Pio Laghi ja Camillo Ruini, Peapiiskopid Crescenzio Sepe ja Massimo Romero de Lema ning Piiskopid Paul Cordes ja Giulio Salimei.
Noortele – kes olid enamjaolt pärit Kesk-Itaalia piirkondadest – lausus Paavst järgmiseid sõnu:
Kui ma nägin seda rahvahulka – kindlasti suur kogunemine – ja kui sain teada, et kõik valmistuvad Denverisse minema, mõtlesin:
«Kust leiavad need neokatehhumeenilised vajalikku raha? Või plaanivad nad minna jalgsi või ujudes, aga seda on raske arvata…». Tean, et olete olnud siin, selles saalis, kogu päev. Ma ei tea, mida te tegite siin kogu päeva jooksul, ma isegi ei küsinud. Ma nägin aga seda viimast etappi, kutsumuste esitamist ning seda vaadates võiks öelda: «Niimoodi teebki Kiko kutsumusi».
Kuid, tänu Jumalale, Kiko pole see, kes neid teeb: Püha Vaim on see, kes teeb – võibolla pole see õige sõna, kuid kasutades seda ühe korra, peab seda ka siin kasutama -; Püha Vaim on see, kes teeb neid kutsumusi läbi erinevate inimlike vahendite: läbi kogu seda liikumist – oh, mitte liikumine, vaid Neokatehhumeeniline Tee -, kogu see organiseeriv struktuur on inimlik, seda on näha, kuid avatud Püha Vaimu mõjule, inspiratsioonile.
Ma küsin endalt, kus on selle protsessi tuum, mis läbi Neokatehhumeenilise Tee, läbi erinevate inimeste, läbi erinevate tingimuste, loob, äratab, inspireerib kutsumusi preesterlusele, pühitsetud, religioossele elule. Olen veendunud, et kogu selle “punctum saliens”, stardipunkt on Ristimise jumaliku, sakramentaalse rikkuse, sügavuse taasavastamine. Meie esimene kutsumus on ristimise kutsumine. Pühas Ristimises, selles ex aqua et Spiritu Sancto sakramendis, selles Kristuse surma uuestisünnis tema Ülestõusmisest, on kõik kutsumuste juured.
See on Ristimise sügav, elatud avastus, mille võimalikuks, või pigem vajalikuks tagajärjeks on elu avastus kutsumusena.
Siit saab mõista nimetuse mõtet: Neokatehhumeeniline Tee. Kiriku esimestes sajandites oli olemas traditsiooniline Katehhumenaat ja see on veel olemas Misjoniriikides ning on väga hea Kiriku jaoks: valmistab kristlaseid, valmistab kutsumusi. Teie olete olnud ristitud oma lapsepõlves, võibolla oma esimestel elupäevadel. Katehhumenaat peab tulema pärast püha Ristimise rikkuste, nende jumalike kui ka inimlike rikkuste taasavastamist, mida on palju. Neid esitas Püha Paulus, eriti Kirjas Roomlastele, kuid täna saaks kirjutada palju levinumat, erilisemat kommentaari nende rikkuste kohta, mis on Ristimisele omased, mis on jumalikud ja inimlikud rikkused samaaegselt. Üks nendest rikkustest on just, et Ristimine pole staatiline. Võiks minna ühe korra ja kõik. Mindakse üks kord elus ja siis piisab. Registreeritakse kihelkonna raamatutesse ja siis kõik. Kuid ei, see pole staatiline, see on dünaamiline: õhutab kristliku elu teed. Kuid see tee võib jääda avastatuks. Teie Neoaktehhumeeniline Tee aitab avastada seda ristimise teed – seda teed, mis algab Ristimise sakramendiga – ja mis peab viima igaühte meist kutsumuseni, ennekõike universaalse kristliku kutsumuseni. Juba olla kristlased on imeline kutsumus ning me teame hästi, et selle kristliku kutsumuse sees, mis on kõikide usklike jaoks, kõikide ristitute jaoks, on erinevaid kutsumusi.
Abielu, kindlasti, on sakrament ja kutsumus. Kui seda loetakse erinevasse kategooriasse kuuluvaks, siis pole see piisav arvestamisviis, see pole kristlik arvestamisviis: abielu on suur kutsumus: sacramentum magnum, nagu ütles Püha Paulus Kirjas Efeslastele. Kuid Kirikus on olemas majandus, üleloomulik tseremoonia, kutsumusi ordineeritakse Kirikust alustades. Kirikust alustades, on vajalikud, olulised, need kutsumused, mida me täna nägime esitavat. On olulised ja meie teame hästi, kui olulised on preestrid Kirikus ning kui olulised on, teisalt, pühitsetud, religioossed, mõtisklevad ja apostellikud inimesed; kõik on teatud mõttes aktiivsed ja kõik on teatud mõttes mõtisklevad; nagu nad on ka asendamatud, et elus hoida kogu seda organismi, milleks on Kirik.
Vaat, tahtsin lühidalt anda väikest kommentaari sellele tänasele rahvahulgale, sellele teie valmistusmisele Denveri kohtumiseks. Te teete õigesti valmistudes, sest see peab olema suur usukogemus, ristimise usukogemus see Denveri oma, nagu on olnud ka eelnevad Ülemaailmsed Noortepäevad: Rooma, Buenos Aires, siis Santiago de Compostela ja viimane Czestochowa.
Ma soovin teil jätkata selles tees, mida te olete avastanud tänu Neokatehhumeenilisele Teele, see kristliku elu tee, kristliku kutsumuse tee, mis on omane igaühele meist, ning soovin teil jätkata sellel kutsumuse teel preesterluseni või pühitsetud eluni, mida te olete avastanud ka tänu sellele Neoaktehhumeenilisele Teele. Ma soovin, et te saaksite minna Denverisse, isegi kui teil pole palju rikkuseid, leiate mingit viisi. Ma ei tea kuidas, aga te leiate. Tee tähendab ka reisi: niisiis soovin teile «head reisi».
(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 29.-30. märts 1993.