Eraaudients kolmekümne kuue perekonna läkitamine “Uue Evangeliseerimise” jaoks 27- XII-1987
Püha Johannes Paulus II
Castel Gandolfo: Püha Perekonna Suurpüha, 27. detsember 1987
Kolmkümmend kuus erinevatesse Neokatehhumeenilistesse Kogudustesse kuuluvat perekonda on saanud Paavsti käest ristikuju, mis saadab neid misjonipaikades, kuhu nad lahkuvad. Lihtne ristikujude andmise tseremoonia toimus pühapäeva, 27. detsembri, hommikul Castel Gandolfo Paavsti Palee Šveitslaste Saalis, peale tavapärast Paavsti kohtumist usklikega Angeluse lugemiseks.
Kohalolevate perekondade poole pöördus Püha Isa sõnadega, mida järgnevalt välja toome:
Kallid sõbrad, ma tänan teid selle tänase külastuse eest Castel Gandolfos, nii tähenduslikul päeval jõulupidustuste ajal. Pühad Jõulud tähistatakse suure liturgilise pidulikkusega, ka suure rahva rõõmuga ja osalusega; kuid võibolla me ei saa piisavalt aru, mis on Pühad Jõulud.
Pühad Jõulud on misjoni algus, jumaliku misjoni algus inimeste seas: Jumal, kes sünnib inimese pojana, naisest, on Isa, taevase Isa läkitatu, ning sünnib, et täide viia seda misjonit. Ja siis, kohe peale Pühasid Jõulusid tuleb tänase suurpüha tähistamine: Püha Perekonna tähistamine. Ning see on väga tähenduslik, see tähendab, et see jumalik misjon, mis on saanud inimlikuks Jumala Sõna lihakssaamisega, see misjon antakse ennekõike perekonnale.
Mina näen selles kohtumises, ja teie Neokatehhumeenilise Tee ja erinevate perekondade hoolde antud – mitte üksikutele inimeste, vaid tervetele perekondadele – misjoneeriva projekti arenemises, ma näen selle tähenduslikku sündmuse teoks saamist, ellu viimist, mis kuulub Päästeloosse, mis kuulub kogu inimliku perekonna jumaliku misjoni loosse, inimeste seas, inimkonna seas. Ning soovin, et te saaksite osaleda selles jumalikus misjonis, mida anti Pühale Perekonnale, oma perekonnaga, eelkõige nende perekondade eluga, elu, mis on ustav sellele, mida Jumal ise tahab, et inimlik perekond oleks ja mida ta näitas Naatsareti Pühas Perekonnas.
Lisaks kutsub misjon teid “ad extra”, misjon tähendab minema, õpetama, teha seda, mida Jeesus ütles apostlitele oma messiaanliku misjoni lõpul selles maailmas. Kuid Vatikani II Kirikukogu ütleb väga hästi, et need Kaksteist esindasid kogu uut Iisraeli, loomulikult perekonda kaasaarvatud, mis on iga rahva, vana ja uue Iisraeli, baasrakk. Seepärast peab nende misjon kaasama perekondi: ning seda üritame meie avastada, sest võibolla oli see natuke varjatud, polnud piisavalt kaalutud, polnud piisavalt ellu viidud, kuigi Kirikus on paljusid häid kristliku perekonna traditsioone; kuid see misjoneeriv iseloomujoon on teatud uudsus.
Teie liikumise, või parem teie Tee, tuul üritab just taasavastada seda perekonna misjoneerivat uudsust: Kirik “statu missionis”, tervenisti misjoneeriv Kirik, perekond “statu missionis”.
Ma soovin teile, et te saaks kõndida – kõndima tähendab ka liikuma – kõndida hästi selles teekonnas, mida te olete leidnud Neokatehhumeenilises Tees.
Ning tahan anda õnnistust kõikidele teile, kes te siin kohal olete, nendele, kes valmistuvad misjoni jaoks kaugetes riikides, võibolla mitte nii kaugetes, mitte alati greograafiliselt, kuid väga tihti vaimselt kaugel usust, kristlikust elu nägemusest.
Nii, see ongi perekondade misjon: selleks, et lähemale tuua kauget perekonda, mis kaugeneb usust, on vaja perekondade kohalolu, perekondade tunnistust, perekondade apostolaati.
(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 30. detsember 1987.
