Javier Lozano käest
Tekst ja fotod: Ajakiri Missioon www.revistamision.com, artikkel avaldati 72. väljaandes.
Jumala teenija Marta Obregón suri, kui ta oli vaid 22-aastane, kaitstes lõpuni suurimat väärtust, mis tal oli: oma puhtust. Selle praegu õndsaks kuulutamise protsessis oleva Burgosest pärit noore naise tunnistus tekitab suuri armusid, eriti praeguses maailmas, mis ei anna kehale väärtust, mis tal on.
„Ainult ühte ma palun sult: et, mis iganes tuleb, annaksid mulle piisavalt jõudu selle vastuvõtmiseks ja täitmiseks. Et ma kunagi Sinust ei eemalduks selle tõttu, vaid et iga kord tugevdaksid nööre, mis mind Sinuga seovad. Sest ma lasen end ainult Sinult juhtida. Ainult sinult, mu Jumal. Sina otsustad minus ja ma nõustun. Nii saavutangi õnne.” Seda kirjutas vahetult enne oma surma noor Jumala teenija Marta Obregón (1969–1992), karskuse märter, mõrvatud 21. jaanuaril 1992 Burgoses kõigest 22-aastasena, kaitstes kogu jõuga oma puhtust ja neitsilikkust. Tema õndsaks kuulutamise protsess on juba Roomas.
Truu surmani
Marta rööviti ja mõrvati 21. jaanuaril, neitsi ja märtri püha Agnese pühal, ning väga sarnaselt püha Maria Gorettiga, kes oli samuti neitsi ja märter, saades samuti 14 noahaava, muutes ilmseks sügava sideme, mis ühendab Martat nende kahe eri aegade suurte pühakutega.
“Karskuse vooruse lõpuni kaitsmist ei mõisteta tänapäeva maailmas, mis on täis meeletut ideoloogiat, mis otsib naudingut ja vahetut, kus pole ruumi mõelda, et see maine elu on ainult esimene osa meie elust ning meid ootab teine, mis on igavene. Jumal, luues meid oma näo järgi, on teinud meid igaveseks. Sel põhjusel on meie kehal tohutu väärtus, mis ületab esteetilist või praktilist, kuna see on meie vaimu kodu,” selgitab Carlos Metola, õndsaks kuulutamise hageja delegaat Missionile.
“Marta oli leidnud Jumala, kuid jätkas tema otsimist üha intiimsemalt”
Burgosest pärit noor naine oli sellest väga teadlik, nii et kui ta valis oma elu või karskuse vahel, ei kõhelnud ta oma karskuse kaitseks oma elu ohverdada. Metola juhib tähelepanu, et “kaitsta end vägistaja vastu tundub loomulik, ning kindlasti on see loomulik refleks, aga kui muud võimalust ellu jääda pole, pole see enam nii selge, sest ka enda elu päästmine on loomulik refleks, ilmselt tugevam kui lihtsalt enda kaitsmine”. Kuid ta pidas lõpuni vastu märtri kombel. Sel moel lisab ta: „Marta ei allunud, sest tal oli juba oma peigmees ja tahtis talle lõpuni truu olla!”
Otsides oma kallimat
Marta oli noor naine täis elu ja entusiasmi, naeratav ja pühendunud. Ta õppis ajakirjandust ning oli oma õpinguid lõpetamas, kui ta mõrvati. Oma tööga tahtis ta teha sama, mida ta tegi oma eluga: “maailm paremaks teha”. Ta oli spontaanne tüdruk ja alati valmis teisi aitama. Tal oli tugev kogemus Jumalast, mis muutis teda täielikult, eriti viimasel kahel eluaastal, pärast seda, kui ta oli üle saanud väikesest usukriisist, mis viis ta mõneks ajaks Kirikust eemale.
“Marta oli nagu tagasi, oli selge, et Jumal oli ta vabastanud kõigest: õpingutest, poiss-sõbrast, projektidest… Tema olemisviis, minu arvates, oli naise oma, kes oli leidnud Jumala, kuid jätkas Tema otsimist üha intiimsemalt,” ütles tema sõbranna, kelle sõnad on kogutud raamatusse Marta Obregón “Hágase” (Sündigu). Ma kuulun oma armastatule (Fonte Monte Carmelo, 2018), mille on kirjutanud preester Saturnino López, piiskopkonna õndsaks kuulutamise postulaat.
Tema vanemad, Opus Dei liikmed José Antonio ja María Pilar andsid talle usku edasi ning Marta oli Töö klubidega seotud kuni surmapäevani, sest kui ta lahkus Burgose Arlanza Klubist ja ütles hüvasti Issandaga Kabelitelgis, alustas ta teekonda oma maja poole, kuhu ta kunagi ei jõudnud.
Sellel intensiivsel Jumalaotsingul sai ta Taizé palverännakul väga tugeva kogemuse. Kuid varsti pärast seda leidis see noor naine Neokatehhumeenilisel Teel vastuse tõelise “elu mõtte” leidmisele. Ühel korral pöördus Marta poole teda instituudis õpetanud preester ja uuris tema tulevaste ajakirjaniku projektide kohta, mida ta varem oli igatsenud. Kuid tema vastus jäi talle meelde: “Täna mahub mulle pähe ainult Jumal.”
Neitsi Maarja eeskujuna
Veelgi enam, paar kuud enne surma, vastates oma Burgose kogukonna kutsele, pakkus ta end täielikult Jumalale “rändava” misjonärina, mis tähendab ilmikevangelisaatorina, kes on valmis kuulutama Evangeeliumi kõikjal maailmas.
„Mul on vaja Sulle järgneda, Issand; kui ma sinust eemaldun, kogen surma.”
Neitsi Maarja eeskuju järgides sai Marta lemmiksõnaks “Sündigu”. Tal oli see alati suus. Tema jõupingutused viimasel ajal olid, nagu kajastuvad tema kirjutistes ja märkmetes, et täita alati Jumala tahet ja anda kõik oma Armastatule, Kristusele, sellele, kes oli andnud tema elule mõtte. Nii kirjutas ta 1990. aasta lõpus: „Kristlane on õnnelik inimene, kes levitab rõõmu tänu sisemisele rahule, mida ta alati kannab, ja Jumala kohalolule tema elus. Minu suurim palve selles konviventsis on: mõistmine ja rahu. Et sa suurendaks mu usku, mul on vaja sind järgida, Issand; kui ma sinust eemaldun, kogen ma surma”.
Armunud Armulauda
See intiimne ühendus ilmnes Kristuse tõelise kohalolu kaudu, mille tõttu kirjutas Marta mõndasse märkmikusse lühikesed mõtisklused, mis näitasid, kuidas tema vaim oli ülevoolav: “Palveta ja Armulauata pole pühakut, kes suudaks vastu pidada.” Ja teine, milles ta lisas: „Meie hinge elu ja meie surma tervis on Armulaud.”
Tema viimase õhtu tunnistaja jutustas, et enne koju minekut astus Marta klubi oratooriumi juurde, kus ta õppis, et Issandaga hüvasti jätta, tegi genuflektsiooni Pühima Sakramendi ees ja lahkus, jättes sinna oma raamatud ja märkmed, et päev pärast tagasi tulla peale Missas osalemist ja armulaua võtmist ühes lähedalasuvas kirikus.
Tema surmast on möödunud 32 aastat ja tema elu on jätkuvalt eeskujuks, eriti kõige noortematele. Ta oli rõõmsameelne, intelligentne ja oskas tervislikult lõbutseda, kuid Marta Obregón on eelkõige eeskuju, kelle poole tänapäeva noored saavad vaadata, et avastada puhtuse voorusi ja keha tõelist väärtust.
“Kui ma saaksin olla eeskujuks…!” Carlos Metola märgib, et tema eestpalve on toonud palju armusid ja teeneid ning kuigi tema poole on pöördunud igasuguseid inimesi, torkab silma noorte suur hulk. On olnud tüdrukuid, kes on leidnud oma kutsumuse usuelule tänu tema tunnistusele, seletamatutele haigustest paranemistele ja ka abistamisele rasketes perekondlikes olukordades. “Ma näen, et Jumal “nõuab” minult üha rohkem ning isegi selles tunnen ma end privilegeerituna. Kui ma saaksin oma eluga eeskuju anda…!” kirjutas Marta, teadmata siis, et tema tunnistus oleks muutunud kingituseks kogu Kirikule ja et tema eeskuju on tänapäeval veelgi pakilisem kui siis, kui temast sai puhtuse märter.
