Audients Neokatehhumeenilisele Teele 18-III-2016

Franciscus

Kallid vennad ja õed, tere hommikust!

Mul on suur rõõm teiega kohtuda ning ma tänan teid, sest teid on palju. Eriline tervitus nendele, kes kohe teele asuvad! Te olete vastu võtnud evangeliseerimise kutset: ma kiidan Issandat selle eest, Tee anni eest ja teie igaühe eest. Ma tahaksin rõhutada kolm sõna, mida Evangeelium teile just andis, missiooni saadetisena: ühtsus, kirkus ja maailm.

Ühtsus. Jeesus palvetab Isa, et tema omaksed oleksid “täielikult üks” (Jh 17,23): ta tahab, et nad oleksid “üks” (s. 22), nagu Tema ja Isa. See on tema viimane palve enne Kannatust, kõige anutum: et oleks osadus Kirikus. Osadus on hädavajalik. Jumala ja inimese vaenlane, kurivaim, ei saa midagi teha Evangeeliumi vastu, palve ja Sakramentide alandliku jõu vastu, aga see võib Kirikule väga haiget teha meie inimlikkust kiusates. See tekitab edevust, teiste üle kohut mõistmist, sulgemisi, lahutusi. Tema ise on “lahutaja” ja alustab tihti nii, et paneb meid uskuma, et me oleme head, võib olla paremad kui teised: nii on maapind valmis, et raiheina külvata. See on kõikide koguduste kiusatus ja see võib sisse pugeda ka Kiriku ilusaimatesse karismadesse.

Te olete saanud suurt karismat elu ristimise uuendamiseks; Kirikusse sisenetakse Ristimisega. Iga karisma on Jumala arm, et suurendada osadust. Aga karisma võib halvaks muutuda, kui ennast suletakse või eputatakse, kui tahetakse ennast teistest eristada. Seepärast peab seda kaitsma. Kaitske oma karismat! Kuidas? Järgides peateed: alandlikku ja sõnakuulelikku ühtsust. Kui seda on, Püha Vaim jätkab tegutsemist, nagu see tegi Maarjas, avatud, alandlik ja sõnakuulelik. Alati on tähtis valvata karismat, puhastades võimalikke inimlikke liialdusi otsides ühtsust kõikidega ja sõnakuulelikkust Kirikule. Niimoodi hingatakse Kirikus ja Kirikuga; nii jäädakse “Hierarhilise Püha Ema Kiriku” kuulekateks lasteks, missiooniks “seatud ja valmis hingega” (vrd Püha Ignatius Loyola, Vaimsed harjutused, 353).

Ma rõhutan seda punkti: Kirik on meie Ema. Nagu lapsed kannavad oma näos sarnasust emaga, nii me kõik sarnaneme oma Emale, Kirikule. Peale Ristimist me ei ela enam isoleeritud indiviididena, aga oleme muutunud meesteks ja naisteks osaduses, kutsutud olema osaduse töölised maailmas. Sest Jeesus pole ainult rajanud Kirikut meie jaoks, aga on rajanud meid Kirikuna. Kirik pole vahend meie jaoks: me oleme Kirik. Temast me oleme taassündinud, temalt me toitume Eluleivaga, temalt me saame elu sõnu, oleme andestatud ja saadetud koju. See on Kiriku viljakus, kes on Ema: see pole organisatsioon, mis otsib järgijaid, või grupp, kes läheb edasi järgides oma ideede loogikat, aga Ema, kes edastab Jeesuselt saadud elu.

See viljakus väljendub läbi ministeeriumi ja Karjaste juhi all. Ka institutsioon on karisma, sest tema juured on samas allikas, milleks on Püha Vaim. Tema on elav vesi, aga vesi saab jätkata elu andmist ainult siis, kui taime eest hoolitsetakse ja teda pügatakse. Kustutage oma janu armastuse, Vaimu allikas ja hoolitsege, delikaatselt ja austusega, kogu kirikliku organismi eest, eriti hapramate osade eest, et see kasvaks kõik koos, harmooniliselt ja viljakalt.

Kirkus. Enne oma Kannatust, Jeesus kuulutab et teda “kirgastatakse” ristil: seal ilmub tema kirkus (vrd Jh 17,5). Aga see on uus kirkus: ilmalik kirkus näitab ennast kui ollakse tähtsad, imetletud, kui on vara ja edu. Aga Jumala kirkus paljastub ristil: see on armastus, mis särab ja levib. See on paradoksaalne kirkus: mürata, tuluta ja aplausita. Aga ainult see kirkus muudab Evangeeliumit viljakaks. Nii ka Ema Kirik on viljakas, kui ta jäljendab Jumala armulist armastust, mis pakub ennast, kuid ei suru ennast peale. See on alandlik, tegutseb nagu vihm maas, nagu õhk, mida hingatakse, nagu väike seeme, mis kannab vilja vaikuses. Kes kuulutab armastust ei saa seda teha, kui mitte samas armastuse stiilis.

Maailm. “Nõnda on Jumal maailma armastanud”, et ta on saatnud Jeesust (vrd Jh 3,16). Kes armastab pole kaugel, aga läheb vastu. Te lähete paljude linnade, Riikide poole. Jumal pole ilmalikkusest meelitatud, vaid vihkab seda; aga armastab maailma, mida ta on loonud, ja armastab oma lapsi maailmas nii, nagu nad on, kus nad elavad, isegi kui nad on “kaugel”. Teie jaoks ei saa olema lihtne elu kaugetes Riikides, erinevates kultuurides, see ei saa olema lihtne teile. Aga see on teie missioon. Ja seda te teete armastusest, armastusest Ema Kirikule, selle viljaka ema ühtsusele; te teete seda, et Kirik oleks ema ja viljakas. Näidake lastele Isa õrna pilku ja pidage annina reaalsusi, mida te kohtate; saage tuttavaks kultuuridega, keeltega ja kohalike tavadega, austades neid ja tundes ära armu seemneid, mida Vaim on juba külvanud. Alistumata kiusatusele siirdada omandatud mudeleid, külvake esimest kuulutust: “mis on ilusam, suurem, atraktiivsem ja samal ajal vajalik” (Ap. üleskutse Evangelii gaudium, 35). Hea uudis peab alati tagasi tulema, muidu usk võib muutuda külmaks ja eluta doktriiniks. Evangeliseerida peredena, siis, elades ühtsust ja lihtsust, on juba elu kuulutus, ilus tunnistus, mille eest ma tänan teid väga. Ja ma tänan teid, enda nimel, aga ka kogu Kiriku nimel selle minemise žesti eest, minna tundmatu poole ja ka kannatada. Sest seal on kannatus, aga seal on ka Jumala kirkuse rõõm, kirkus, mis on Ristil. Ma saadan teid ja julgustan teid ning palun, et te ei unustaks minu eest palvetada. Ma jään siia, aga südamega tulen teiega kaasa. (*) Vrd. “Rooma Vaatleja”,19. märts 2016