Üldaudients 12-I-1977

Püha Paulus VI

Üldaudientsi käigus kolmapäeval 12. jaanuaril, Püha Isa Paulus VI ütles järgmist:

Olge kõik tervitatud «in nomine Domini» (Issanda nimel).

Hoolimata aastaajast – oleme keset talve – mis pole soodne palverännakutele, ekskursioonidele, külaskäikudele, koosolekutele, oleme me rõõmsad tervitada oma saali, mis toob endale au rohkete külaliste kohalolekuga, keda me nüüd nimetame.

Teadkem, et me tervitame teid kõiki tõelise teadlikkusega olla edasiviijateks, vahendajateks õnnistusele, mis ületab meid, ehk olla esindajad, ministrid Issanda armule, mida tahaksime kõikidele rääkida, ja rääkida just selle ühtsuse, armastuse, vaimu sulandumise, mis eristab meid läbi usu ja õnne, mis meil kõik on, kuuluda Kristuse müstilisele Kehale.

Kõikidele Meie õnnistav tervitus. Saadame hiljem oma palve ja käime kaasas vaimu mälestusega hetkele, kus teie, meid külastades, toote Meile tõelist õnnelikkust olla koos ja olla Kristusega.

Tervitused: meiega on, Meie hea meelega ja Meie liigutusega, grupp erilisi Piiskoppeid, keda tervitame hiljem kõrvalruumis, et mitte pikendada liiga palju Meie audientsi eessõna… Et te vähemalt teaksite nende Piiskopite päritolu ja meie teiste piiskopkonna vendade grupi tähtsust, keda meil on au täna vastu võtta, loeme, nagu Meile soovitati, nende päritolu.

Meil on kaks Piiskopit Mehhikost, üks El Salvadorist, Guatemalast, Hondurasest, Domiinikani Vabariigist, siis kaks Piiskopit Brasiiliast, Ecuadorist, Peruust, Uruguayst, Filipiinidest, üks Inglismaalt, Hispaaniast ja Portugalist; ja mõned teised Itaaliast – Rossani Peapiiskop, Sarzana ja Brugnato, Macerata ja Tolentino, Fabriano, Rieti, Teramo, Cortone ja lõpuks Piazza Armerina Piiskopid.

See on audients, millel on tõesti katoliiklik, et mitte öelda ekumeeniline, iseloom, aga katoliiklik tähendab rohkemat, sest see on juba terviklik ja kasutatud täiuslikkus, seepärast me tervitame kõiki neid vendi, üritame lugeda nende südamest nende tuleku põhjust ja vastata kogu oma sümpaatiaga, oma julgustusega ka nende ministeeriumi väga tähenduslikule teole.

Nad saadavad suurt gruppi, keda me kohe nimetame ja kellele oleme reserveerinud väikest ala, mis meil tavaliselt Üldaudientsidel on. Ma kordan, olgu need Piiskopid Meie kõikide poolt tervitatud, ja ma isegi ütleks, kallistatud; oleme palju rohkem ühenduses läbi nende kohalolekuga, avaldades austust meie Pühale Kirikule, austades Jeesus Kristust, omades apostolaadi ärevust puudutada hingesid, mis on täna maailmas, ja oleme nende ühislootuses, mis kestab ajas ja ületab aja, Meie Issanda Jeesuse Kristuse nähtava ja terve kohtumise lõpliku eshatoloogia läbi.

Neile, Meie aupaklik tänu nende audientsile osalemisele, Meie abi ja Meie õnnistus, mis tahab jõuda ka, kallid vennad Piiskopkondadest, teie Piiskopkondadele, ja teadkem tõesti, et palve, parimad soovid, ühislootus Kristuses saadab neid meie tõotusi.

Nüüd, niisiis, tervitame ennekõike suurt gruppi, kes moodustab selle audientsi põhilist osa – ja ütleme hiljem nende kohta midagi -: need on koguduse preestrid ja ilmikust misjonärid Neokatehhumeenilisest Kogudusest. Nad tulevad erinevatest Riikidest ja, nagu te näete, nad moodustavad väga mitmekesise koguduse – preestrid, religioossed, ilmikud jne – ja kõikidele anname südamlikku tervitust. Ütleme hiljem mõned sõnad selle ürituse ja eesmärgi kohta, mis toob neid kokku ja teeb neist oma usu tunnistajateks Kirikus, ning lõpetusena anname neile Meie erilist õnnistus. Me kordame, Neokatehhumeenilised Kogudused erinevatest Riikidest ja kontinentidelt.

…Tervitame nüüd põhilist gruppi, andes neile seda väikest kingitust, ütleme, mida me oleme harjunud andma Meie üldaudientsis, ehk sõna, sõna, mis tahaks olla mediteerimise, mõtisklemise subjektiks, kui tõend meie sümpaatiast sellele, kes kuulab.

Selle märgatava grupi kohalolek sellel audietsil – olete peaaegu ainult teie – ja osalejate väärikuse läbi – teie juhid ja eelkõige grupp Piiskoppeid, keda endaga kaasa tõite – kes kuuluvad Neokatehhumeenilistesse Kogudustesse – pakub meile võimalust taas pöörata meie külastajate ja kõikide nende tähelepanu, kes ühinevad meie tuttava sõna kuulamisele, kahele Katoliku Kiriku toimumisele ehk 1974. aasta (kolme aasta vanusele) Piiskopkonna Sinodile, mille teemaks oli evangeliseerimine; meie aja evangeliseerimine, kuidas propageerida Evangeeliumit nüüd: see oli 1974. aasta Sinodi teema, mis andis alust Meie järgmisele apostellikule Manitsusele Evangelii Nuntiandi, mis avaldati 8. detsembril 1975.

Kui meil oleks ambitsioon teha reklaami Oma dokumentidele, tahaksime seda teile peaaegu soovitada, sest see on väga tihe, see on tunnustus kõigele, mida Piiskopid on öelnud Sinodil. Olen üritanud tõlgendada, koguda kõiki nende ideid, neid korrastada ja saadavaks teha lihtsas keeles, aga ka võimalikult tähtsalt ja selgelt, mis muudab meid julgeks, ma kordan, soovitan seda teile eriti, kes tahate olla neokatehhumeenilised ehk tahate anda õpetust, evangeliseerimist nendele rahvastele, keda tahate lähedale tuua. Usun, et see oleks hea teile ja teie õpilastele, teie jüngritele.

Teine toimumine on aga veel tulemas ehk leiab aset see aasta ning algab 30. septembril: teine Piiskopkonna Sinod. Siia tulevad umbes kakssada Piiskopit kogu maailmast, keda nimetatakse vastavalt piiskopkondlikel Konverentsidel. Mis teema tuleb? Teema jätkab evangeliseerimise oma, kuid teisest aspektist, ehk «katekismuse» aspektist; kuidas õpetada religiooni, eriti noortele ja ka täiskasvanud inimestele, selle tsivilisatsiooni ajal; ja kuidas saada katekismuse õpetlasteks. Piiskoppid soovisid seda teemat, me jätkame ja arendame seda; see kõik ütlemaks, kuidas teie katehhumeenid olete aktuaalsed.

See näitab, kuidas Kiriku hädavajaliku missiooni teadvus, mis on evangeelse sõnumi levitamine, Jeesuse ekstreemse käsu järgi, mida ta andis oma Maas nähtava kohaloleku lõpus – millised olid tema sõnad? Minge ja jutlustage! «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad» – see teadvus, ma kordan, peab vahti ja tegutseb meie Kirikus täna. Mitu korda eksamineerides ajalugu, mis on möödunud ja on andnud ilmet Kiriku perioodidele, öeldakse: «Millega nad tegelesid?»

Olid kas sõjad riikide vahel või olid tõesti dogmaatilised küsimused jne, mis huvitasid või mitte avalikku arvamust ja pastoraalset apostolaati. Kirik naasis oma funktsioonidele ja oma pastoraalsetele kohustustele ning esimene pastoraalne kohustus on Evangeeliumi kuulutamine ja maailma suunas minemine, öeldes: «Vaata, ma toon sulle sõnumi, sõnumi, mida inglid on toonud maailmale: “Au olgu Jumalale ja rahu Maa peal”» ja siis Kristuse sõnum kuulutada Evangeeliumit ehk head sõna, mida õpetas meile Jeesus Kristus.

See teadvus, ma kordan, peab vahti ja tegutseb täna Kirikus, ja pingutab täielikult – see, mis on ka väga ilus -: ministrid ehk Piiskopid, preestrid, religioossed ja ustavad! Ustavad ise muutuvad hääleks, mis peab seda sõnumid levitama: evangeelse kuulutuse sõnum, mis täna rohkem kui iial varem on väärt olla kuulutatud kahe põhjuse pärast, mis võivad tunduda vasturääkivatena. Esimene – me peame seda kuulutama, sest maailm on kurt ja me peame seetõttu oma häält tõstma ning leidma viisi, et teada anda, ja me peame tungima, peame kokku viima kõiki uuele koolile jne. Raskus muutub ähvardavaks, muutub stiimuliks, et saada meie katekismuse ehk kuulutatava Evangeeliumi Tõe õpetlasteks.

Ja teine põhjus on esimese vastand: kes oskab näha, kes oskab lugeda rahvaste südant, maailma südant, näeb, et sügavuses on rahulolematus, rahutus, on vaja tõelist sõna, head sõna, sõna, mis ütleks elu mõtet! Mida maailm enam ei tunne, mida tal pole jõudu enam defineerida; elab nagu lühinägelik ja nagu pime pimeduse keskel. Meil on latern, meil on mõõk, meil on Evangeeliumi sõna, mis muutub valguseks maailmas.

Issand ütles oma Apostlitele: «Teie olete maailma valgus». Ja kui me oleme maailma valgus, peame me vastu minema sellele eksinud rahvale, nii pahane, nii julm, eksib isegi ära, ilma printsiipideta, ilma hea ja inimliku käitumise piirideta, ning minna vastu ja öelda: vaata, see on teekond, see on tee. Ja ma kordan, nende kahe põhjuse pärast, esimene on raskus ja teine Evangeeliumi kuulutamise võimalus, saab Kirik sõna.

Oleme niisiis apostellikus, misjoneerimise, didaktilises faasis, mis on enamgi rõhutatud Kiriku elus; me kõik peame sellest osa võtma. Kristuse müstilise Keha rajamine maa peal, mis on meie oleviku Kirik, on mitte ainult preestrite, Piiskopite jm kohustus, nagu ütleb Kogukond, aga iga uskliku kohustus; igaüks peab olema tunnistajaks, peab oskama tõlgendada, isegi ainult oma eeskuju ja toetusega, sõnumit, mida ta hoiustab. Pole olemas tumma kristlast, pole olemas viljatut kristlast, pole olemas kristlast, kes elab endale; ta peab elama koguduse jaoks, müstilise Keha jaoks, mida nimetatakse Kirikuks.

Selles nägemuses on selge, soovitatav, et kasvaksid pingutused, et täide viia seda hiiglasuurt ja hädavajalikku programmi: evangeliseerimine, katehhiseerimine. On paljusid paralleelseid ja sarnaseid algatusi teie omale, mis nüüd kuulab ja aitab niimoodi evangeelse sõnumi kuulutuse tegude ja viiside õitsemisele, et anda sellele parim levik ja tõlgendus, võime öelda.

Me vaatame, kuidas see Püha Kiriku multivormiline fenomen ei puuduta ainult tema tegevuste kooli ja harimise aspekti. See pole ainult õpetus õpetajalt õpilasele, vaid pigem see laiem, pedagoogilisem ja elutähtsam, mis puudutab ka elustiili, milles religioosse tõe õpetus on paralleelne kooli omale, või pigem on seotud elukutsega, kus õpetus on norm ja printsiip.

Siis märkame, kuidas see kohustus pole raske ja kaalukas koorem sellele, kes seda täidab ja kes selle poolt on eelistatud, isegi kui see tegelikult on. Mis on üks preestrite suurim raskus? Noh, nad ei tule! Kui igav, kuulata jutlust, kuulata loengut, õppida kateksimust, aga see väsitab mind, mulle meeldib jalutada, kinno minna, mängida jne, aga see Kirik, kes õpetab muutub nii igavaks? See pole nii!

Öelgem seda meile endile ja oma rahvale. Kes on mõistnud tõe saladust, mida meie sõnad sisaldavad, on nagu elektrilööki saanud sellest valgusest, sellest tõest, ja muutub nii jüngriks, preestriks või kuulutajaks, kui ka jüngriks, kes kuulab: “Ah! Ma ei uskunud, et see on nii ilus, ah, aga see on tõsi, aga vaata…”. Avaneb, ma kordan, valguse ja ilu silmapiir, mis oli peaaegu kahtlustamatu. Selle raske kohustuse täitmine muutub auks, muutub vedamiseks, muutub õilistavaks ja ülendavaks kutsumuseks.

Ma tahaks küsida teilt, kui teie seas on misjonäre: miks te olete misjonärid? Sellepärast, et te olete ülendatud Evangeeliumi mõtest, mis on tõe kuulutamine, elu saladuse, Jumala plaanide, surematute lootuste kuulutamine! Aga see muutub selliseks iluks, millest ei saa ära minna ja meie muutume kutsutuks olla apostlid ja selle tõe kuulutajad! Selle kuulutamise kohustuse täitmine pole enam igav, nagu ka kuulamise täitmine pole enam häiriv, aga selles on sellega kaasneva väsimuse uuesti sõnastus ja teeb õnnelikuks oma tunnistajaid, teeb nad kindlaks, teeb nad eelnevalt osalejateks Jumala Riigi varast, mida nad kuulutavad.

Meie kohas, siin Kiriku keskel, Me peame vastu võtma paljusid, kes tulevad kaugelt, kes tulevad missioonidelt. Ja eelkõige neid, keda võtame vastu suure rõõmuga, laseme neil rääkida, et saada neilt tunnistust. Mõnedel on väga suured raskused, ei tea, kuidas nad saavad elada, võita haigusi, vaenusid, ohte jne, aga ma ütlen seda teile, et te ka oleksite õnnelikud, kui nad räägivad ja defineerivad ennast neil on õnnelikust, millel pole võrdlust maailmas. Ja kui Me julgeme öelda: «Kas ta jääks siia või tahab tagasi minna?», «Tagasi minna, tagasi minna!». Ja lähevad suurte raskuste keskele, sest nad on võlutud Evangeeliumi rõõmust.

Niisiis, ütleme ka, et need, kes lahke ja lihtsa südamega, teenivad evangeliseerimist, kogevad, saladusliku ja vältimatu Püha Vaimu karisma läbi, psühholoogilite ja moraalset metamorfoosi, mis on sellele iseloomulik; see metamorfoos, see muutus, mis muudab raskused stiimuliteks. Kordan seda, millest rääkisime enne, miks misjonärid tagasi tulevad? Sest on palju, mida teha, sest on see vaene rahvas, keda lohutada, sest on oht: «Pean minema ise pidalitõbiseid ravima, pean minema vannutama, et see vaene rahvas oleks rabatud muudest sotsiaalsetest liikumistest ja muutub talumatute olukordade orjaks».

Raskus, takistus, muutub atraktsiooniks. See, mis enne tekitas hirmu, oli igav, häiriv, muutub jõuks, mis meelitab, mis on väljakutsuv, mis seob ja mis muudab jüngri – ütleme nüüd suure sõna, aga üldises tähenduses – «märtriks» ehk tunnistajaks. Ja see fenomen on imeline. Ja kes oskab näha Kiriku fenomene – Meil on see suur vastutus ja õnn – ei saa mitte öelda: aitäh, Jumal, et sa andsid mulle seda ilmutust, näha paljusid, kes on Evangeeliumi, keerulise Evangeeliumi, valusa Evangeeliumi, kalli Evangeeliumi, andva Evangeeliumi, Evangeeliumi, mis läheb kõikide mõtlemisviiside ning kõikide maailma pahede ja takistuste vastu, entusiastid.

Evangeelium, ma kordan, teeb õnnelikuks neid, kes kuulutavad seda, ja muudab raskused stiimuliteks, ohud vaatamisväärsusteks, ja lüüasaamised – see näib paradoksina – lüüasaamised ehk ebaõnnestumised muudab teenete ning seejuures ka rahu tiitliks (aga ma tegin seda, mida sain!), mis tuleb rahulikult nende südamesse, kellel pole isegi olnud rahulolu nende töötulemuse üle.

Nüüd me saame mõista ka tunnistust, mida meie igapäevased külastajad pakuvad meile: see leiab aset kristliku eluhinge ümber, mis on Ristimine.

Sõna «Katehhumenaat» kasutatakse Ristimise kohta: Katehhumenaat oli valmistusperiood Ristimisele. Nüüd Ristimisel pole enam, vähemalt levinult ja didaktiliselt, seda arengut. Niisiis need ütlevad: «Noh, teeme seda peale Ristimist». Pühitsevast armust ei piisanud, vastupidi, pühitsev arm ei teinud muud, kui süüdata tuld, mis peab olema valgustav ja leviv maailmas. Püha Augustinus vihjab sellele: «Kas me ei saa seda varasemaks teha? Teeme pärast Katehhumenaati» ehk juhendamist, täiendamist ja harimist, Kiriku kogu harivat osa, pärast Ristimist.

Kristliku taastumise sakrament peab olema taas see, mis see oli esimeste kristlaste põlvkondade teadvuses ja tavas. Kiriku tava (praktika, kas pole tõsi?) ja normid on sisse juhatanud püha harjumust anda Ristimist vastsündinutele. Mis õpetus neil on? Ja ongi vaja ristivanemat, kes korvab ja räägib ristitu nimel. Aga ristitu ei saa mingit kasumit sellest tunnistusest, mida ristivanem teeb preestrile, lastes ristimise riitusel keskenduda nüüd liturgiliselt, sest Liturgial on veel selle valmistusalgatuse jälgi, valmistus, mis algsetel aegadel, kui ühiskond oli sügavalt paganlik, eelnes Ristimisele, mida nimetati Katehhumenaadiks. Siis Kirik keskendus sellele perioodile: miks? Sest perekonnad oli kõik katoliiklased, nad olid kõik head, kõik kristlased, ühiskond oli sügavalt kristlikult orienteeritud; küll nad õpivad tee peal.

Aga nüüd, kui meie ühiskond pole enam ühtne, homogeenne, see on pluralistlik, või pigem see on täis vasturääkivusi ja takistusi iseeneses, tänases sotsiaalses keskkonnas Evangeeliumile, sel meetodil on vaja olla, nagu ma ütlesin, integreeritud õpetamises postuumse algatuse poolt kristlasele omasele elustiilile: see peab järgnema Ristimisele.

See on meie valemi saladus ehk: religioossest abist tuleb praktiline treening kristlikule ustavusele ja täidab efektiivse sisestamise usklike koguduses, mis on Kirik, peale seda, kui üks on tõeliselt, üleloomulikult sisenenud Kirikusse, aga see on olnud nagu seeme, millel polnud aega juurduda.

Siit tulebki «Katehhumenaadi» nimi, mis kindlasti ei taha kehtetuks muuta ega vähendada praeguse ristimisdistsipliini tähtsust, aga tahab seda rakendada järkjärgulise ja intensiivse evangeliseerimismeetodiga, mis tuletab meelde ja uuendab teatud viisil muude aegade Katehhumenaati. Kes on olnud ristitud, peab mõistma, üle mõtlema, hindama ja järgima saadud Sakramendi hindamatut õnne.

Ja me oleme õnnelikud näha, et see vajadus täna on kaasatud kiriklike institutsioonide struktuuride, koguduste, eriti Piiskopkondade ja kõigi teiste religioossete perekondade poolt; ja hädavajalikud on selles strukturaalses alas, nagu ma ütlesin, kogudused.

Kahtlustatakse siis järgnevat katehheesi sellele, mida Ristimisel polnud: «täiskasvanute pastoraal», nagu öeldakse tänapäeval, tuleb ülevaatlikult ja loob uusi meetodeid ja uusi programme ning siis ka uusi ministeeriumeid – kui on vajadus nendele, kes abistavad: näe katehhistid, näe nunnad ise, näe perekonnad, kes muutuvad ise ka selle Ristimise postuumse evangeliseerimise õpetlasteks – siis uued alaministeeriumid toetavad preestri ja diakoni kasvavat vajadust õpetamises ja liturgias osalemises, uued heategevuse, kultuuri ja ühiskonna solidaarsuse viisid kasvatavad kristliku koguduse elujõudu ja teevad sellest kaitse, apoloogia ja aktraktiivsuse maailma ees.

Palju inimesi polariseerub nende Neokatehhumeeliste Koguduste poole, sest näeb, et seal on siirus, seal on tõde, midagi elavata ja autentset: seal on Kristus, kes elab maailmas. Ja toimugu see Meie apostoolse õnnistusega. (*) Tekst ja sissejuhatus on võetud “Notitiae” ajakirjast (Jumaliku Kultuse Koguduse ametlik Organ, N. 95-96, juuli-august 1974, lk 230) mõnede häälesalvestuse lisadega.