38 preestri Ordineerimine Püha Peetruses 28-IV-1996
Püha Johannes Paulus II
Püha Peetrus, 28. aprill 1996
Püha Isa ordineeris kolmkümmend kaheksa uut preestrit, kellest 18 olid “Redemptoris Mater” seminarist. Toome järgnevalt välja jutlust:
1. «Mina olen hea karjane» (Jh 10,11). Kallid diakonid, varsti pühitsetakse teid Preestriteks ning teid viiakse intiimselt vastamisi Kristus Hea Karjasega, kelle kuju valitseb seda neljandat Ülestõusmispüha pühapäeva, ülemaailmne Palvepäev kutsumuste jaoks.
Võtan teid vastu suure armastusega, koos Rooma nelja Seminari kogudustega, kus te olete läbinud oma vormimise teed: Rooma Suur Seminar, Collegio Capranica, Redemptoris Mater ning Jumaliku Armastuse oblaatide Seminar. Ma võtan teid vastu teie perekondadega, kust moodustusid teie preesterlusele kutsumuse juured. Enne kui teid emaihus valmistati, olite te juba Jumala erilise plaani objektiks (vrd Jr 1,5).
Võtan teid vastu kihelkondade, liikumiste sõpradega, kelle juures olete teinnud pastoraalset kogemust. Sellel aastal, milles mina meenutan 50. aastat preestriks Pühitsemisest, olen õnnelik panna oma käed kolmekümne kaheksa noore peale, keda Rooma piiskopkond Jumalale annab, et nad pühenduks tema rahva teenimisele.
2. «Mina olen hea karjane». Peatume mõneks hetkeks, et mõtiskleda koos Johannese Evangeeliumi sõnade üle. Need kõlavadki täna erilisel viisil teie jaoks, kes te selle sakramendiga olete lubatud erilisele osalemisele Kristus Preestri ja Hea Karjase müsteeriumile.
«Hea karjane annab oma elu lammaste eest» (Jh 10,11). Nii, Johannese keeles, Jeesus võtab kokku oma misjonit. Sedasama loogikat leiame apostel Peetruse esimese Kirja sõnades:
«Ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks. … Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes» (1Pt 2,24.21).
Kallid diakonid, teie preestriks Ordineerimise päeval, olete kutsutud vastu võtma ja embama väga isiklikul ja tingimusteta viisil seda «Eeskuju». Olete kutsutud seda armastama. Igaühele teist ma ütlen: ühine kogu iseendaga Temale, kes on viinud ristipuule kõik sinu patud ja kogu inimkonna omad; armasta oma eeskuju ja käi tema jälgedes!
3. «Mina olen hea karjane, ma tunnen oma lambaid ja minu lambad tunnevad mind» (Jh 10,14).
See «tundmine», teie teate seda hästi, olles seda õppinud ning eelkõige olles seda isiklikult kogenud, on ainulaadne tundmine. See sünnib päästvast hoolitsusest. See on mitte ainult meelega tundmine, vaid ka südamega tundmine; tundmine, mis on sellel, kes armastab ja, vastastikku, on armastatud; kes on ustav ja kes usaldades usaldab ennast tema hoolde.
Imelises Psalmis 23, tänase liturgia Vastuspsalmis, selline armastuse tundmine leiab ülimusliku väljenduse kiidutunnistuses, mis tuleb palvetavast hingest, millel on piiramatu rahu ja kindlus tänu Jumala hooliva kohalolule:
«Issand on mu karjane; mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind. Tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast… Sa katad mu ette laua… sa võiad mu pead õliga» (vrd Ps 23,1-3.5).
Jumala Hea Karjase poolt tagatud usaldus ja kindlustunne ei puudu isegi proovile panemise ja kõige raskemate kogemuste ajal:
«Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga» (Ps 23,4).
Preestriks Ordineerimise päeval, kallid diakonid, igaüks teist elavdagu oma südamepõhjas usaldust: kindel ja häirimatu usaldus, mis õitseb hinges seda Nime kutsudes: «Hea Karjane». Elavdage seda juba nüüd, pidades meeles proovile panemisi ja raskuseid, mida preestri elu ja ministeerium endaga kaasa toovad. Kristus on alati hooliv Karjane, eriti nendega, keda ta kutsub osalema, läbi ministeeriva preesterluse, omaenda pastoraalsele hoolivusele.
4. Tema on uks lammaste jaoks (vrd Jh 10,7).
Igas hetkes, heas ja healvas, teab preester, et tema hing ja tema hoolde antud hinged on Hea Karjase ainulaadse hoolivuse objektiks. Seepärast läbib ta usaldusega oma misjonit. Tema teab, et kõikide jaoks on avatud tee igavesele elule läbi elava ukse, ainus ja universaalne, kes on Kristus meie Paasapüha.
Täna, kallid diakonid, sisenete te intiimsesse suhtesse Kristus hingede Karjasega. Igaüks teist, ühendatud temaga, saab kaasvastutajaks hingede tee eest surmast elule, elust liha järgi eluni Vaimu järgi. Ja seda ülesannet on võimalik täita eelkõige palvega ja elu ohvrianniga Kristuse jaoks, Kristusega ja Kristuses.
Nüüdsest kutsun ma teid jätma Tema hoolde, kes ta on lammaste Karjane ja Uks, kõiki neid, keda jumalik Ettehooldus soovib kutsuda ja tutvustada läbi Tema, läbi teie pastoraalse teenimise.
Milline vastutus! Mis võib preestril lubada sellist ülesannet täita? Ainult kindlus, et Kristus on kõikide hingede Karjane ning on iga preestri kõrval, et toetada teda oma ministeeriumis.
Ning preestri kõrval on ka Pühim Maarja, Hea Karjase ja meie preesterluse Ema. Tema hoolde, kallid diakonid, jätan igaühte teist ja teie ministeeriumit.
Issand, kes valmistab laua teie ees, võidku teie pea rõõmuõliga ning tehku kindlaks, et teie karikas on alati tema armastusest pilgeni täis (vrd Ps 23,5). Aamen!
(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 29.-30. aprill 1996.