«Cervelletta» Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise koguduse külastamine – Tor Sapienza 7-III-1982

«Cervelletta» Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise koguduse külastamine – Tor Sapienza 7-III-1982

Püha Johannes Paulus II

Rooma, 7. märts 1982

Kohtumine Neoaktehhumeeniliste Kogudustega – visiidi viimane – oli sisse juhatatud koguduse preestri, Isa Riccardo, sõnadega:

Püha Isa, Te näete siin ime, mida Issand on teinud meie koguduses. Eile, kui me sõime lõunat Teiega, Teie Pühadus, ma rääkisin sellest, te teate lugu: kümme aastat tagasi see kogudus oli hävitatud. Issand tõi siia “Teed”. Selles “Tees” on nüüd kuus kogudust ja need ongi vennad. Tõesti nad on minu südames, sest nad pöörasid ennekõike mind, kes ma olin kõva südamest. Nii esimesel aastal, 1972. aastal, sündis esimene kogudus ja siis iga aasta uus kogudus. Esimese koguduse vennad, Püha Isa, eelmisest aastast käivad uksest ukse kuulutades Jeesus Kristust ning tuues rahu. Koputavad uksele, tutvustavad end koguduse preestri nimel ning lähevad kuulutama igavest Elu, pattude andeksandmist, sest inimesed kahjuks ei usu, et Jumal andestab patte, arvab, et Jumal on ebaõiglane, et ta on karistaja. Hästi, nende koguduste vendade vahel on ka palju Kinnitamise sakramendi ja esimese Armulaua katehhiste, kes valmistavad ka abielupaare laste Ristimisele.

Kaks aastat hiljem sündis teine kogudus. Nüüd on nad “Tee” etapi lähedal, kus nad hakkavad palvetama igapäevaselt tehes hommikupalveid. Ka nende vahel on Kinnitamise sakramendi ja esimese Armulaua katehhiste; neil on ka palju lapsi ning loodame, et nende seas sünniksid palju kutsumusi, kedagi, kes jätkaks Jeesus Kristuse misjoni, nagu teete Teie. Siis sündis kolmas kogudus, mõned aastad hiljem: nüüd nad teevad “enese kontrollimise sammu”, kus Issand annab neile armu anda konkreetne märk enese täiesti Jumala kätte andmisest ning mitte enam ainult rahale ja selle maailma varale. Siin on ka mõndasid, kes teevad sakramentaalseid katehheese koguduses. Neljas kogudus sündis eelmisel aastal kahe koguduse ühinemisel, sest vendi oli liiga vähe. Ka nende vahel on katehheeside tegijaid. Sel aastal on meil olnud ka arm teha katehheese täiskasvanutele ning kohale tuli üheksakümmend inimest kaks korda nädalas kaks kuud järjest.

Siis tegid nad konviventsi (kahepäevast retriiti) ning sündisid kaks erinevat kogudust, sest neid oli palju. Nende seast, Püha Isa, üle pooled olid Kirikust täiesti kaugel. Kuid Issand andis armu, läbi selle “Tee”, taasavastada Kirikut, näha, kuidas ainult Jeesus Kristus võib tõesti kuulutada head. Maailm lubab meile kõiksugu varasid, kõiksugu eeliseid, kuid ainult Jeesus Kristus võib meile anda igavest Elu. Nüüd ma sooviks, et meie katehhist Giuseppe, kes kümme aastat tagasi tõi esimest kuulutust, abielus ning nüüd katehhist Ameerika Ühendriikides, annaks enda kogemust ning siis ka esimese koguduse vastutaja, Cesare.

Seejärel rääkis Giuseppe Gennarini, Püha Aloisius Gonzaga kogudusest pärit katehhist:  Püha Isa, ainult kaks sõna. Olen õnnelik selle külastuse pärast. Ma tulin siia tegema esimesele kogudusele katehheesi üheksa aastat tagasi. Ning tõesti uskumatud on Issanda teed, sest, mõelge, enne seda teed, viisteist aastat tagasi, olin marksist, ma olin kaugenenud Kirikust. Õppisin Hegelit ja Marxi, olin teinud uurimistööd Marxi kohta ning tulin siiasamma, siia Tor Sapienzasse – siin lähedal on tehas, Voxon, mitme töötajaga – tulin vägivaldsust kuulutama, tulin kutsuma inimesi mässama ebaõigluse vastu ja võitlema. Ja ma nägin Issanda armu, mis lunastas mind minu suurest kõrvalekaldumisest. Ning lasi mul kohtuda “Teega” minu Püha Aloisius Gonzaga koguduses, ta lubas mul alustada “Teed” vendadega ning minna tagasi Kiriku juurde, ta lasi mul taasavastada Kirikut. Ma ei mõistnud, kes olid Piiskopid, Paavst: need olid kauged asjad, mul oli ka vaenulikkus, sest mul olid kõik maailma mõtted. Läbi selle “Tee” Issand tõi mind tagasi Kirikusse, aitas mul armastada oma preestrit, aitas hoida minus tänulikkust koguduse preestri vastu, kes lubas “Teel” olla minu koguduses, kes lunastas mind kohutavast kõrvalkaldumisest, kus ma olin, aitas mul armastada Kirikut, Piiskoppeid, Paavsti ja tunda, et Kirik on minu ema, kes viib mind elule ning lubas mul taasavastada liturgiat, et tema, nagu ema, toidab mind leivaga, mis on Jeesuse Kristuse Ihu ja Veri.

Tema järel rääkis Cesare, koguduse esimese Neokatehhumeenilise Koguduse vastutaja: Püha Isa, mina olen Cesare, olen abielus ning mul on kolm last. Ma kardan väga… Ka mina, Isa, kui ma poleks kümme aastat tagasi kohtunud selle “Teega”, siis ma ei tea, mida ma nüüd teeksin. Ka mina tulen marksismist, ma olin äärmuslik vasakpoolne, Magistri teaduskonna liikumistes. Õppisin sotsioloogiat, sest arvasin, et sel põlvkonnal oli vaja õiglust. Sisenedes sellesse “Teesse” avastasin tõelist õiglust, milleks on pattude andeksandmine. Ma avastasin selles Kirikus, mida ma olin alati kohtu mõistnud, elu, ning näen, et Issand ilmutab mulle, koos nende vendadega, et see elu pole ainult minu jaoks, vaid selleks, et olla kuulutatud sellele põlvkonnale, kes kannatab. Meie, minnes kodudesse, näeme, et sellel inimkonnal pole lootust ning ainus lootus võib tulla Evangeeliumi kuulutusest, võib tulla nähes eluseemet. Ja meie näeme, kuidas selles koguduses Issand õnnistab meid: jõuavad paljud kauged, uimastitest hävitatud inimesed, inimesed, kellel polnud enam mingit lootust ning hävinud abieluga…

Seejärel pöördus Paavst kohalolijate poole nende sõnadega:

Äkki oleks vaja enne öelda midagi teie koguduse preestri kohta. Jah, ma arvan, preester, nagu iga preester, peab alati olema üks meist ja ta ongi, mitte ainult tema, kuid ma näen seda rohkem, kui teistes, ka siin, selles keskkonnas, üks meist. Ja veel üks asi: mõeldakse nii, et öelda, et preester on armunud on vastuoluline. Kuid ma ütlen: ta peab olema armunud, ning ma näen, et ta on, armunud kõikidesse gruppidesse, aga natuke «rohkem» teie gruppi. See võib luua ka teatud erisust. Aga ei! Ma jälgin, sest ta on suhteliselt läbipaistev ja mulle tundub, et tema, läbi teie koguduse, on armunud oma kogudusse. Ning Kiriku kogudus on palju laiem teie kogudusest, kuid Jeesus on öelnud meile nii: ta on rääkinud meile pärmist, massist ja pärmist, ning pärm on alati üks osa, üks väike asi, ning mass on mass, kuid ta vajab pärmi.

Vaat, ma arvan, et teie preester, ja tema koostöötajad, on leidnud teie koguduses natuke seda pärmi. Ma olen seda näinud ka, teistes gruppides, kuid teie omas erilisel viisil. Ta on teinud teed, nagu öeldakse teie rääkimisviisis. Ma tunnen teid juba natuke aega, olen kohtunud teiega erinevates Rooma kogudustes. Võib olla ka koguduseväliselt, kuid eelkõige kogudustes ja mulle tunudb, et teie kogudus siin, selles koguduses, on väga hästi paigutatud. See kasvab koos kogudusega tänu preestrile ja koos preestriga, kes, nähes selle koguduse raskusi, nagu ta ise ütles, kümme või viisteist aastat tagasi, mis oli olemas või mida polnud, nähes kõike seda, võttis koos teiega neid kohaseid apostellikke pühendumusi.

Mis on aga tähendusväärsem, eriti tähendusväärsem, teie kogudustele üldiselt ja teie kogudusele siin, seda võib kokku võtta kahe sõnaga. Üks sõna on põhiline, ja kui kuuldakse kõiki neid füüsilise korra avastusi, pole need võrreldavad vaimse korra avastustega. Vaat, teie jaoks «avastus» on konstitutiivne sõna, see, mis moodustab teid, moodustab igaüht teist ja siis kogudusena. Selle reaalsuse avastus, mis on Ristimine igaühes teis, sest see on tõesti hiilgav reaalsus, vapustav reaalsus, isegi kui võtta seda teoloogilises mõttes. Kui järgida püha Pauluse sõnu, tema kirju, on see vapustav reaalsus. Kui võetakse seda eksistentsiaalses korras, olemisviisina, on see veel imelisem. vapustavam. Oma Ristimise avastus ei ole ainult Ristimine üldiselt, Kiriku sakrament, jah, vaid see on minu Ristimine, minu reaalsus, and tehtud Taevase Isa poolt Jeesuses Kristuses minu inimesele, uue elu allikas, jumalik elu minus, ja veel palju asju. Oleks vaja rääkida pikalt, võttes sõna-sõnalt Püha Pauluse tekste ja rakendada neid eksistentsiaalsele reaalsusele.

Seepärast avastus, see avastus on palju sügavam, kui see tuleneb vastupidise kinnitusena, see tähendab eitusest. Saab öelda niisiis, et eelnev eitus kinnitab järgmist, hilisem kinnitus, tugevam, sügavam. Võib öelda, et me leiame siin – räägime endistest marksistidest – natuke dialektikat, ja natuke hegelismi, just, seda: jah ja ei, ei ja jah, kuid siin ületab, minnakse eist jahhi, ning see «jah» muutub palju dünaamilisemaks

Meil on hiilgav näide, ütleme esimese järgu näide: Paulus on see, kes avastas Kristust, kes avastas, võime öelda, oma Ristimist. Ta avastas seda peale perioodi, kus ta oli tagakiusaja, üks anti-Kristus, võime öelda. Kui mitte anti-Kristus, siis anti-kristlane, kuigi Jeesus ütleb Paulusele: «Miks sa Mind taga kiusad»: mitte «minu vendi, minu ustavaid», vaid «Mind». Niisiis esimene asi, avastus: see on Jumala and, arm, muud ei saa seletada: ja siis avastades oma usku, oma kristlust, oma «kristlaseks olemist» selles alguspunktis, hakkab ta nägema kõiki teisi elemente: on uus elu, uus elunägemus, kõik elu elemendid ilmutavad end erinevalt. See on uus maailm, sest see on nii: täna me mõtisklesime liturgias Kirgastamise üle; uus maailm, uus maailm. Vaat, ma ei tahaks olla… ma pean olema üsna kokkuvõtlik, nii et piisab selle «avastusega».

Kuid on veel üks sõna, mis kordub aina rohkem kohtumistes neokatehhumeeniliste gruppidega, see on sõna «rändkatehhist» (itaalia keeles itinerante). Iter tähendab, see on hästi teada, teed. Kuid siin on see apostellik tee. Rändkatehhistid tähendab neid, kes võtavad üht teed, alustavad üht teed, et tuua oma avastust.

Ning me leiame end veel kord Jüngrite, kristlaste, kõikide kristlaste, kõikide põlvkondade jälgedes. Kristlus, Evangeelium pole abstraktne süsteem, mida võib edastada abstraktsena, deduktiivsena, midagi. See on eksistentsiaalne süsteem: peab olema kristlane kindlalt. Kristlane, kes on avastanud oma kristlaseks olemise, oma usu, oma Jumala lapseks olemise, oma Kristusele sarnanemise väärtust, on lõpuks avastanud Kristuse reaalsust endas, on avastanud oma Ristimist. Siis inimene on võimeline edastama, mitte ainult võimeline, vaid sunnitud, sunnitud, ta ei saa vaikida, vaid peab kõndima, peab kõndima, see on, võime öelda, loomulik liikumine: mootor, mis leidub sees, ning liikumine, mis järgib seda mootorit. Kõik, midagi muud. Kõik, see oleks muidu liiga pikk. Ma soovin teile, et te jätkate nii omas koguduses, hästi paigutatuna, hästi paigutatuna koguduse elus, olles pärm, sest mulle tundub, et see sõna, kui rääkida teie paigutusest selles koguduses, on kõige tähtsam: jääda pärmina.

Mass on suur, kakskümmend tuhat koguduseliiget, ma arvan peaaegu kõik ristitud, ja siis ka palju Ristimisi, palju Ristimisi, mida avastata. Niisiis, olla pärm, jätkata pärmina. Kõik: õnnistus ja koju. Tehke veel üks laul: laulda teie jaoks tähendab palvetada. Võime koos laulda Meie Isa palvet ühe korra, mida ka Paavst teab. (*) Vrd. «L’Osservatore Romano», 8.-9. märts 1982, helisalvestise täiendustega.