Eriline audients Neokatehhumeenilise Tee poolt edutatud «Meeleparanduse ja Leppimise» konverentsil 10-II-1983

Püha Johannes Paulus II

Vatikan – Paulus VI Saal, 10. veebruar 1983

Umbes viis tuhat koguduse preestrit, pärit viiest kondinendist, ja umbes kuuskümmend Piiskopit, ka nemad pärit igast maailmaosast, kohtusid täna hommikul, neljapäev 10. veebruar, Paavstiga Paulus VI Saalis. Preestrid ja Piiskopid osalevad esmaspäevast 7. veebruarist Roomas koosolekul, mida organiseerisid Neokatehhumeenilised Kogudused eriti aktuaalsel Kirikuelu teemal: «Lepitamine ja meeleparandus Kiriku misjonis». Mõned mõtisklused, mida tehti koosolekul, mis jõuab täna õhtul lõpule püha tähistamisega, öeldi edasi Paavstile, audientsi alguses, Piiskopi ja mõnede preestrite poolt. Suurele rahvahulgale, keda oli talle tutvustatud Kiko Argüello poolt, Püha Isa pidas järgmise kõne:

Kallid vennad!   1. Ma olen õnnelik, et mul on täna võimalus kohtuda Neokatehhumeeniliste Koguduste grupiga, kokku tulnud Rooma, et koos mõtiskleda «Lepitusest ja meeleparandusest Kirikuelus», mis on järgmise Piiskopite Sinodi teema. Tervitan Piiskoppe, Koguduse preestreid ja vaimulikke, kes on siin kohal ja on tulnud just selleks kõikidest kontinentidest. Minu sõna on mõtlemise sõna vaimse ja kirkliku kogemuse üle, mida plaanite täide viia, et see oleks teile alati julgustuseks suuremale pühendumusele teenimises, kaasaegse maailma kontekstis, selge ja siiras näide sügavast kristlikust usust, mida on pidevalt elatud intiimses, kuulekas ja rõõmsas ühtsuses Kiriku Karjastega.

Teie oma tahab olla hädavajalik kuulutuse tunnistus evangeelsest sõnumist, mille keskpunktiks on kuulutus, et Naatsareti Jeesus on Messias, Issand, Jumala Poeg, lihaks saanud, surnud ja ülestõusnud meie päästmiseks. «Evangeliseerimine – ütles Paulus VI – sisaldab alati … – oma dünaamilisuse alusena, keskpunktina ja tipuna -, selget kuulutamist, et Jeesus Kristuses, inimeseks saanud Jumala Poeg, surnud ja ülestõusnud, päästmine pakutakse igale inimesele, Jumala enese armu ja halastuse annina» (Paulus VI Apostellik Üleskutse, Evangelii Nuntiandi, 27). Teie koguduse üks tüüpiline esinemine on just evangeliseerimine, mida viite läbi Riikides ning keskkondades, kus pole kristlikku kuulutust kunagi kuuldud või nad on muutunud peaaegu kurdiks ja tundetud sellisele kuulutusele, ideoloogiate, mõtlemisviiside, keeldumise või sellesama «Jumala probleemi» suhtes ükskõiksuse käitumiste valitsemise pärast. Seepärast teie tahate valmistada ja vormida katehhiste, kes peavad ennekõike üritama süveneda ja elada isiklikult, et seejärel teised saaksid osa Kristuse müsteeriumist. «Katehhiseerimine – kirjutasin ma Apostellikus Üleskutses meie aja katehheesi kohta – on, mingis mõttes, juhtida kedagi läbi uurima seda müsteeriumit kõikides tema mõõtmetes… paljastada Kristuse isikus kogu Jumala igavest plaani, mis selles täide läheb… Katehheesi lõppeesmärk on panna kedagi, mitte ainult kokkupuutesse, vaid osadusse, intiimsusesse Jeesus Kristusega: ainult tema võib juhtida Isa armastuseni Vaimus ja võib meil lasta osa võtta Püha Kolmainsuse elule» (Johannes Paulus II, Katehhees Tradendae, 5).

Ma olen teadlik teie koguduste pühendumusest katehheeside osas. Nende aastate jooksul Piiskoplikud Konverentsid on intensiivistanud nende pingutusi selles alas, millel on suur tähtsus Jumala Rahva elu jaoks. Järgida Piiskopkondade poolt pakutud meetodeid, juhiseid, teekondi, tekste, nagu ka harjutada katehheeside ministeeriumit osaduses ja kiriklikus distsipliinis, pidades meeles temaga seostatud Piiskopi ja Preestrite rajavat ministeeriumit, on väärtuslik abi teie katehheesi jaoks kõikidel tasanditel ja annab kindlasti suuri vaimseid vilju ustavate seas. Iga katehheetliku teo ja vormi spetsiifiline siht on idaneda, kasvatada, arendada ususeemet, istutatud Püha Vaimu poolt esimese kuulutusega ning tõhusalt edasi antud Ristimisega.

2. Teie kogudustes tahate süvendada, mitte ainult teoreetilisel tasandil, vaid, täiesti erilisel viisil, elulises mõõdus, Ristimise tähendust, väärtust, rikkust, nõudeid, Sakrament, mis on vajalik tingimus päästmisele; mis ühendab Päästja surmale, matmisele ja Ülestõusmisele; mis lubab elada Kristuse enda elu, mis muudab ristitud Vaimu templiks, taevase Isa lapsendatud pojaks, Kristuse venna ja pärijaks, Kristuse Ihu liikmeks, milleks on Kirik. Selline süvenemine on suunatud Ristimise, mis on saadud lapsepõlves, rikkuste taasavastamisele ja väärtustamisele, ja millele on vaja tagasi minna mitte puhtalt juriidilise teona, vaid tõelise hetkena, mis loob kristlikku elu. Kasvatades seda, mida saame kutsuda «ristimise vaimsuseks», teie tahate animeerida, suunata, viljastada oma usuteed, Sakramendi sisemiste vajaduste loogilise arenguna, et teie tunnistus oleks aina autentsem, siiram, järjekindlam, tegutsev ja et te saaksite olla aina rohkem valmis vastama jumalikule kutsele.

Selline valmisolek peab olema ilmutatud Püha Traditsiooni ja Pühakirja pidevas mediteerimises ning religioosses kuulamises, mis moodustavad «Kiriku hoode antud Jumala Sõna üheainsa ja püha panipaiga» (Dogmaatiline Konstitutsioon Dei Verbum, 10). Sellele järgneb vajadus pidevale ja tõsisele isikliku ja kogudusliku Jumala Sõna ja Kiriku Magisteeriumi õpetuse süvenemistööle, ka läbi tõsistel piiblilistel ja teoloogilistel kursustel osalemisel. Selline õppimise ja mõtisklemise pühendumus on seda enam vajalik neile, kes katehhisti töö tegemisel peab toitma oma vendi kindla vaimse toiduga. Pidage alati meeles Vatikani II Oikumeenilise Kirikukogu püha ja jõulist kinnitust: «Kirik on alati austanud jumalikke Kirju, nagu on seda teinud Kristuse enese Ihuga, unustamata, eelkõige Pühas Liturgias, toita ennast Eluleivast läbi altari, nii Jumala Sõnas kui ka Kristuse Ihus, ja anda seda ustavatele»  (Dogmaatiline Konstitutsioon Dei Verbum, 21).

Kristus Sõnast Kristus Armulauani, sest euharistiline Ohver on kristliku elu allikas, keskpunkt ja kulminatsioon. Tähistage Euharistiat ning, eelkõige, Paasapüha, tõelise halastusega, suure väärikusega, armastusega Kiriku litrugiliste riituste vastu, pädeva asutuse poolt määratud normide täpse järgimisega, soovides osadust kõikide vendadega.

3. Teie valmisolek jumalikule kutsele peab nähtuma ka pidevas, igapäevases, väsimatus palves, eelkõige kummardamise väljendus, et habras, nõrk inimene, teadlik oma ettenägematusest ja oma olendlikkusest, annab Jumalale, Üleloomulikule, Lõpmatule, Kõigeväelisele, Loojale, aga ka armastava ja halastava Isale; palve, mis muutub ka intiimseks ja armastavaks dialoogiks poja ja Isa vahel. Palve, mis muutub paluvaks kooriks «Meie Isa» palves, õpetatud meile Jeesusest endast; palve, mis muutub pühaks ja teadlikuks kristlikuks usutunniseks Kreedos või Apostellikus Sümbolis; palve, mis leiab Psalmides mitmeid ja komplekseid sisemisi varjundeid, millega palvetaja – Lubaduse Rahvas, uus välja valitud Rahvas ehk Kirik, kristlane erinevates vaimsetes olukordades – võib pöörduda Jumala poole, tema lootus, tema kalju, tema pääste: «Kui Psalm palvetab – soovitab meile Püha Augustinus – palvetage; kui oigab, oigake; kui hõiskab, hõisake; kui loodab, lootke, kui kardab, kartke. Kõik need asjad, mis on siin kirjas, on meie peegel» (P. Augustinus, Enarr. in Ps. XXX, II, s. III, 1: CCL 38, 213).

4. Teie valmisolek jumalikule kutsele nähtub täide viies, päevast päeva, Jeesuse nõudvat sõna: «Parandage meelt ja uskuge Evangeeliumisse!» (Mc 1,15). See meeleparandus, see «mõtlemisviisi muudatus» on ennekõike keeldumine tõelisest kurjast, patust, mis viib meid Jumalast kaugele. See meeleparandus on pidev teekond tagasi Isa kotta, nagu kaotatud poja oma (vrd Lk 15,11-32). See meeleparandus leiab oma päästemärki Meeleparanduse või Lepituse Sakramendis. «Patu vabadus – kirjutasin ma 1950nda Lunastamise Juubeliaastapäeva Bullas – on… vili ja esmane nõue usust Kristuse Lunastajasse ja tema Kirikusse… Selle vabaduse teenimiseks Issand Jeesus on rajanud om Kirikus Meeleparanduse Sakramenti, et need, kes on pattu teinud peale Ristimist, oleksid lepitatud Jumalaga, keda nad on solvanud, ja Kiriku endaga, keda nad on haavanud» (Johannes Paulus II, Aperite portas Re-demptori, 5).

Lepituse ministeerium – see Jumala lõpmatu halastuse imeline and – on teie hoolde antud, preestrid. Olgem alati selle väärt, valmis, innukad, saadaval, kannatlikud, rahulikud ministrid, järgides alati ustavusega selle kohta kirikliku autoriteedi poolt kehtestatud norme. Ustavad saavad nii leida selles Sakramendis autentset vaimse uuestisündi ja rahustava sisemise vabaduse märki ja vahendit. Ja teie, kõik vennad, tähistage Lepituse Sakramenti suure usaldusega Jumala halastusse, täielikus kooskõlas Kiriku ministeeriumiga ja distsipliiniga, inidividuaalse pihtimisega, nagu pidevalt soovitab uus Kanoonilise Õiguse Koodeks, Issanda jüngrite andestamiseks ja rahuks ning tõhusa kuulutusena Issanda headusest kõikide vastu.

5. Oma vaimse tee jooksul üritage kooskõlastada «katehhumeenilised» vajadused vendadele, perekonnale, professionaalsetele ja sotsiaalsetele kohustustele vajaliku pühendumuse pingutusega. Eelkõige ärge andke alla kiusatusele sulguda iseendasse, isoleerides ennast Koguduse või piiskopkonna elust, kuna ainult tõhusast sisestamisest nendesse suurematesse organismidesse võivad tuleneda autentsus ja tõhusus teie apostellikule pühendumusele. Ma ei taha lõpetada oma mõtisklusi teile ja Kogudustele meelde tuletamata, et te esindate, mida olen hiljuti öelnud uue Kanoonilise Õiguse Koodeksi ametliku esitamise puhul: kristlane peab korraldama oma hinge seda vastu võtma ja täide viima. Seadused on märkimisväärne Jumala and ja nende järgimine on tõeline tarkus. Kiriku õigus on viis, abivahend ja ka kaitse, et hoida ennast osaduses Issandaga. Juriidilisi norme, nagu ka liturgilisi, peab järgima hooletusteta ja tegematajätmisteta. Ma olen kindel, et teie Kogudused, julgustatud kirglikkusest eristuda Ristimise, Euharistia ja Meeleparanduse tähistamises, tahavad eristuda ka, Kiriku juhtimise all, selles ühtse distsipliini ustavuse pühendumuses.

Kallid vennad!

sel ajal, kui ma annan teada neid mõtteid teile mõtisklemiseks, kutsun ma jumaliku armu külluslikkust teie peale, kes te siin kohal olete, ja kõikide koguduste peale, keda te esindate. Ma annan teid kõiki Pühima Maarja hoole alla, põleva usu ja Jumala tahe kuuleka vastuvõtmise võrreldamatu eeskuju. Tema, kes «läks edasi usu palverännakus ja hoidis ustavalt ristini alles oma ühendust Pojaga» (Lumen Gentium, 58) lohutagu teid oma emaliku naeratusega igapäevases Kristuse järgimise teekonnas. Minu apostelliku õnnistusega. (*) Vrd «L’Osservatore Romano», 11. veebruar 1983.