Neokatehhumeenilise Tee kohtumine Viinis mitmete euroopa piiskoppide kohaolul 13-IV-1993
Püha Johannes Paulus II
Viin, 13. – 17. aprill 1993
Kas 2000. aasta Euroopa on kristlik? Just sellele Püha Isa poolt tõstatatud küsimusele vastamiseks kogunesid Viinis viieks päevaks 5 Kardinali ja 120 Piiskoppi pärit kõikidest Euroopa Riikidest, Portugalist Venemaani, 13. – 17. aprillini.
Kohtumine alustati kolmapäeva, 14. aprilli hommikul Kardinali Groëri poolt, kes rõhutas Neokatehhumeenilise Tee tähtsust Kiriku jaoks kolmanda aastatuhande lävel. Ilmikute Paavstliku Nõukogu Aseesimees, Mons. Paul Cordes, luges Püha Isa poolt saadetud Kirja.
Lisame siinkohal Kirja:
Austatud Vennad Piiskopid, Kallid Vennad ja Õed!
Minu jaoks on suureks lohutuseks, paar aastat peale minu üleskutset Euroopa uueks evangeliseerimiseks, teada saada, et te olete kogunenud Viini, et koos mõtiskleda misjonitegevuse viljade üle, mida Neokatehhumeenilise Tee preestrid, rändkatehhistid ja perekonnad viivad läbi suuremeelse tõukega ja suure innukusega Evageeliumi vastu.
Euroopa jaoks mõeldud Eriassamblee tööde avamise puhul, 5. juunil 1990, märkasin ma kahetsusega, et selles meie kontinendis on paljud harjunud pidama reaalsust “nagu Jumalat poleks”. Sellises vaatepunktis – lisasin – inimene «muutub moraalse seaduse allikaks, ja ainult selline seadus, mida inimene annab iseendale, on tema tundmise ja tema käitumise mõõdupuuks» (Õpetused, vol XIII, 1, 1990, lk 1517 j). Teisalt ei saa eitada, et Püha Vaim, läbi Vatikani II Kirikukogu, on äratanud asjalikke vahendeid – nende seas ka Neokatehhumeeniline Tee -, et vastata nüüdisaegse inimese küsimustele. Pärast mõnda aastat, saadud tulemuste valguses, olen pidanud vajalikuks julgustada kirjalikult sellist kogemust uut evangeliseerimist silmas pidades, soovides, et seda aidataks ja väärtustataks Vendade Piiskoppide poolt (vrd 30.8.1990 kirjaga).
Nendest tulemustest on paljud teist otsesed tunnistajad ja ka esimesed peategelased abi pärast, mida andsite selle uue kirikliku reaalsuse levitamiseks; seetõttu teie tänane mõtisklemine on eriti tähtis, nagu oli ka ameerika kontinendi Piiskoppide oma eelmise aasta kohtumise käigus Santo Domingos.
Neokatehhumeeniline Tee, milles saavad küpseks misjoneerivad rändkatehhistid ja perekonnad, võib sekularismi, sektide levimise ja kutsumuste puudumise väljakutsetele vastata. Mõtisklemine Jumala Sõna ja Euharistial osalemise üle teevad võimalikuks järgulise algatamise pühadele Müsteeriumitele, moodustavad elavaid rakke Kirikus, uuendavad Kihelkonna elavust läbi küpsete kristlaste, kes on võimelised tunnistama tõde radikaalselt elatud usuga.
See Tee näib eriti sobivana panustama, dekristianiseeritud alades, vajalikule “reimplantatio Ecclesiae’le”, viies inimesed oma moraalses käitumises kuuletumisele ilmutatud tõele ja ülesehitades ka sedasama sotsiaalset kangast, mis hävitati Jumala ja tema armastuse tundmise puudulikkusest. Ning juba mõnedes piirkondades moodustuvad misjoneerivad perekonnad, kes saavad olla Kristuse valgus ja elueeskuju.
Kuid selline misjon ei ole võimalik valmistunud preestriteta, kes oleksid valmis saatma ja toetama oma ordineeritud ministeeriumiga seda tegevust uue evangeliseerimise jaoks. Olen tänulik Issandale, kes on soovinud paljude kutsumuste sündimist ja seetõttu ka piiskopkondlike ja misjoneerivate seminaride loomist erinevates Euroopa Riikides, nimetatud Neitsi Maarja magusa nimega, «Redemptoris Mater». Tema emaliku kaitse ja tema võimsa inspiratsiooni alla panen ka teie kohtumist, mis võib anda teile suuremat tõuget ja julgust apostellikus pühendumuses nüüdisaegse inimese poole, kelle on vaja Karjaste ja nende poolt saadetud tunnistajate juhtimist, et tunda Jumalat, hüüda appi tema nime ja saada päästmist.
Ülestõusnud Issanda valgus, mida me pidulikult tähistasime Paasavigiilil, säragu teis ikka edasi, toetades teid teie misjonis Kiriku ja kogu inimkonna teenistuses.
Vatikanist, 12. aprill 1993.
Joannes Paulus II
(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 22. aprill 1993.