Paavsti Johannes Paulus II külastus Püha Timoteose kogudusele 10-II-1980

Püha Johannes Paulus II

Rooma, 10. veebruar 1980 *

Kohalolijate lauluga vastuvõetuna, Püha Isa sisenes saali, kuhu olid kogunenud kiriku kogudusest tärkanud Neokatehhumeenilised Kogudused. Sissejuhatatud koguduse preestri sõnadest, mis rõhutasid, kuidas tema ise nende vendade abiga alustas uut pöördumise teekonda, kuulati mõndade katehhumeenide tunnistusi. Domenico, keskealine mees, tuletas meelde, kuidas neokatehhumeeniline kogemus lubas tal avastada kristluse tõelist dimensiooni, mis on elatud elu ja mitte ainult intellektuaalne liikmelisus, saades sellega ületada tõsiseid perekondlikke raskusi. Elisabetta, 21-aastane, jutustas oma kogemust vaturääkijana, küpseks saanud Jumala avastamisega. Abielus naine ja nelja lapse ema tunnistas, kuidas üks lause – «on tee meeleheidetutel» – kuulatud ühes kirikus, kuhu ta oli juhuslikult sisenenud, päästis ta ängistusest ja enesetapust. Francesco jutustas, kuidas Jumala armastuse tasuta kingitus lubas tal avastada elu rikkust. Seejärel rääkis katehhist, Giampiero Donnini, kes tõstis esile nende Neokatehhumeeniliste Koguduste, mis pakuvad ennast püsivate struktuuridena, kuhu sisestada kõiki neid, kes tahavad alustada teekonda küpsema ja täiskasvanuma usu poole, tähtsust koguduse elus.

Paavst tänas nende sügavate ja lihtsate tunnistuste eest, tuletades meelde, nagu me kõik hästi teame, mida tähendab sõna katehhumeen:

Me peame ütlema, et sõna katehhumeen on peaaegu kadunud. Katehhumeenid, eriti traditsiooniliselt katoliiklikes rahvastes, on väikesed lapse, vastsündinud. Aga need pole Katehhumeenid, sest nad ei ole võimelised Ristimiseks valmis olla. Esimeste sajandite Katehhumeenid moodustasid Kirikus palju suurema reaalsuse: ma arvan, et seda, mida nemad tegid usu jaoks sel ajastu, teevad nüüd Neokatehhumeenilised Kogudused. Aga nad teevad seda, sest nad on olnud ristitud teiste poolt elu alguses. Katehhumenaadi mõte on valmistuda Ristimisele; valmistuda, sõna täielikus tähenduses, tähendab olla esitletud elava Jumala müsteeriumisse, sest Ristimises saadakse mitte ainult kristlik nimi, vaid osalemist Kristusesse endasse, elava Jumala müsteeriumisse inimese jaoks. Tunnistused, mida te tõite mulle, tõendavad kõik, et on olemas armu hetk, valgustamise hetk, hetk, kus kohtutakse elava Jumalaga, kes üritab elada meie elus, elada elu. See on väga väärtuslik teie isikliku kristliku kogemuse jaoks, aga see on eelkõige väärtuslik apostellikule kujunemisele. Igasuguse apostelliku kujunemise – ütleme katehhistiline – aluseks peab olema see kogemus: me ei pea ainult teadma usu- ja teoloogia valemeid, vaid peame astuma kokkupuudesse jumaliku elu müsteeriumiga, mis on avatud meile kõigile Jeesuse Kristusega.

Ainult peale isiklikku kogemust saab anda tunnistust. Ma soovin Teile, et te saaksite süvendada veelgi rohkem oma usku ja et teil oleks endaga alati kaasas rõõm.

(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 11.-12. veebruar 1980.