Püha Isa Johannes Paulus II jutlus Euharistia käigus, mida tähistati Rooma «Redemptoris Mater» seminari kogudusega selle seitsmenda tegutsemisaasta alguses 31-X-1993

Püha Johannes Paulus II

Vatikan – “Redemptoris Materi” Kabel, 31. oktoober 1993

«Just vaimse elu süvendamine, evangeelse “radikalismi” aktsepteerimine, on kõige viljakam pind kutsumuse õitsemiseks». Kinnitas Johannes Paulus II pühapäeval, 31. oktoobri Rooma «Redemptoris Mater» Seminari koguduse jaoks peetud missa käigus lausutud kõnes.

See on jutluse tekst:

Olgu kiidetud Jeesus Kristus!

1. Austatud Vennad Piiskopid ja Preestrid, kõik vennad ja õed! 

“Me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma lapsi” (1Ts 2,7): Püha Pauluse sõnad Tessalooniklastele. Iga preester peaks neid äsja kuulatud Püha Pauluse sõnad omaks võtma. Emalik kuju, mis talle omistatakse ongi üks kõige sisenduslikemaid väljendamaks preestri kutsumuse ilu. See ei näita ainult haruldast armastuse ja pühendumuse intensiivsust, vaid ilmutab ka intiimset ühendust, mis on apostelliku ministeeriumi ja Püha Vaimu läbi Kristuses uue “sündimise” ministeeriumi vahel (vrd Jh 3,5-8). Ema, kes hoolitseb oma laste eest, ema, kes toidab.

Nii, “kuulutamise jumaliku sõna” viijana, tunneb Apostel ennast selle vaimse taastamise vahendina, tunneb ennast emana. Tema kehastab vendade jaoks Kiriku “emadust”. Olles olnud kutsutud neid looma Kristuses Evangeeliumi läbi (vrd 1Kr 4,15), muidugimõista, nende suhtes, mitte ainult isana, vaid ka emana, “isa” ja “ema”, kes on valmis andma mitte ainult Evangeeliumit, vaid “omaenda elu” nende jaoks (vrd 1Ts 2,8).

2. Kui palju erinevust on selle apostolaadi kujus ning selles, mis tuleb välja kahes teises lugemises, mida on antud teravate ja rangete hoiatustega! Need on suunatud Vana Lepingu preestritele, kirjatundjatele, variseridele, aga nad juhivad tähelepanu kõrvalekaldumise ohtudele, mis on alati valmis ründama ka teid teie ministeeriumis. “Teie olete lahkunud sellelt teelt, olete õpetusega pannud paljusid komistama” (Ml 2,8).

See prohvet Malaki sõna joonib alla altariministrite suurt vastutust Sõnas: nende vastuolu on eriti raske, sest sellega käib kaasas skandaal. Häda neile, kes peaksid olema Jumala rahva õpetlased, kuid on komistuskiviks!

Mitte vähem ranged pole Jeesuse sõnad nende jaoks, kes on istunud Moosese kohale, mitte alandlike Jumala Sõna sulastena, vaid inimeste imetluse ahnete otsijatena. Nendes sõna ja elu näivad teravas kontrastis olevatena: nad õpetavad asju, mida nad ei järgi, panevad koormasid, mida nad ei julge kanda, nõuavad tiitlit – “rabi” -, mis neile ei kuulu, sest “ainult üks on Õpetaja, Kristus” (vrd Mt 23,10).

3. Jumala Sõna esitleb niimoodi, ühelt poolt, apostelliku ja preestri kutsumuse autentset eeskuju, teiselt poolt tema võimalikke allakäike. Jumala Sõna selles liturgias tuleb täpselt selle kohtumise jaoks, mis mul teiega on, “Redemptoris Mater”, vastutajad ja õpilased, vaimulikud selles rooma seminaris, mis on saanud selle kabeli nime: “Redemptoris Mater”.

See meenutab meile väga palju lunastusest, meenutab meile “Redemptor hominist”, “Redemptoris Materit”, “Redemptoris Custost”, ja ka “Redemptoris Missiot”, kõik ühel ajal. Tervitan seetõttu “Redemptoris Materi” seminariste ja ülemaid selles “Redemptoris Materile” pühendatud kabelis. 

Tervitan Rooma Vikaarkardinali, Camillo Ruini, kes teatud mõttes on teie Seminari esimene vastutaja, kuna see, olles misjoneeriva eesmärgiga, on loodud Rooma Piiskopkonna Seminarina ja seda ta on. Tervitan teie Rektorit, Mons. Giulio Salimei, teie Vaimset Isa, Mons. Massimino Romero de Lema ja tänan mõlemaid, et nad on soovinud vastu võtta neid tähtsaid “Redemptoris Materi” õpetamise ülesandeid, pärast mitmeid tööaastaid Rooma Kuurias, Rooma Vikariaadis. Tervitan teid kõiki, kallid seminaristid, tervitan igaühte, nähes teis tulevasi preestreid, kes on juba otsuse teinud ja sammuvad Kristuse Preesterluse poole. See on tähenduslik ja oluline, et te olete avastanud oma kutsumuse tehes Neokatehhumeenilist Teed ning nüüd jätkate oma vormimisteekonda järgides – nagu peab – juhiseid, mida Kirik annab kõikidele Preestriks kandideerinutele. Lõpujoon, mille poole te püüdlete, on sügav juurte panemine Kristuses, saadetud täielikust, südamlikust ühinemisest Kirikuga. See on keeldumatu alus autentse preestriks vormimisel ja ka Jumala õnnistuse tagatis selles preestri- ja neokatehhumeenilises tees, neokatehhumeeniline ja misjoneeriv, apostellik ja misjoneeriv.

Seepärast kuulen rõõmuga, et, nagu teie omad, paljud teised kutsumused õitsevad teie vaimulikkuse teekonnal, Neokatehhumeenilises Tees, mitte ainult siin Roomas, vaid erinevates kohtades, erinevates Euroopa Riikides ja kogu maailmas. Just selle vaimse elu süvendamine just selles Tees on see, mis leiab, “evangeelse radikalismi” aktsepteerimises, ka viljakamat pinda kutsumuse õitsema panemiseks. Jumal ei lakka kutsumast, vaid ainult sügav intiimsus Kristusega lubab kuulda häält, valmidusega seda vastu võtta ja järgida seda järjepidevusega.

4. Ei saa olla usu “loojad”, kui enne pole me olnud usust “loodud”. Paulus võis kuulutada Kristust, ka seetõttu võis ta kogu tões öelda: “Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus” (Gl 2,20). Nii võis ta kuulutada Kristust, olles enne loodud Kristusest, pööratud Kristuse poolt, läbitungitud Kristusest. “Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus”. Siis ei nõudnud ta endale mittekuuluvat tiitlit, nagu see, mida tänane Evangeelium keelab, kui ta tundis ja ütles ennast olevat oma koguduste “isa”, sest tema isadus polnud muud kui läbipaistev ilmutus Jumala omast. Samal ajal ütles ta end olevat “ema”, ta isegi andis eesõigust apostellikule emadusele, mis temale iseloomulik oli nende koguduste suhtes.

Preesterluse müsteeriumit peab haarama koos tema intiimse suhtega Kristuse müsteeriumiga. Kogu Kiriku ülesandeks on muuta Kristust, mingil viisil, “nähtavaks”, kohaloevaks inimeste loos, kuid ennekõike on see preestri ülesanne, kes on kutsutud tegutsema “in persona Christi”, kutsutud teda esindama oma rahva, oma karja, oma koguduse “karjasena” ja “ülemana”.

Preester peab olema Kristuse poolt vallutatud, “haaratud” inimene (vrd Fl 3,12). Tõesti “suur” ministeerium, isegi kui teenistuse alandlikkusest iseloomustatud suurusest: “Suurim teie seast olgu teie teenija” (vrd Mt 23,11), nii ütleb Jeesus.

5. Tervitan teid veelkord selles “Redemptoris Materi” kabelis, tunnen ennast väga õnnelikuna, et saan tähistada teiega seda Euharistiat, mida anna Issandale ohvrianniks teie järjepidevust paludes. Jumal aidaku teil kõndida pühaduse, rõõmu teedel, kõikide rahvaste poole, kelle juurde Tema Ettehooldus teid juhib. See on hea, et Vikaarkardinal on meile andnud seda vaba pühapäeva: ei pea külastama mitte ühtegi Rooma kihelkonda! Rooma Seminari kõrval on “Redemptoris Mater”: selle vaba pühapäeva leidmine oli seda väärt!

Soovin teile Maarja, Lunastaja Pühima Ema kohalolu ja toetust. Andes teid Tema, tema emaduse hoolde saate te ennast tunda tõesti “rahus” nagu “lapsed ema süles” (tänase Vastuspsalmi sõnad). Maarja lubagu teil anda ennast apostel Pauluse kirglikkusega Jumala Kuningriigi jaoks, täielikus ustavuses ja kuuletumises Kirikule, Kirikule, mis on ka Ema, nagu õpetab meile kogu Traditsioon, Vatikani II Kirikukogu: Kirik on ka Ema, Kristuse Ema eeskujul. See Kirik loob teid, on teid loonud usule ning selles Kirikus olete te kutsutud olema preestrid, teenima kuni oma elupäevade lõpuni. Nii olgu. (*) Vrd «L’Osservatore Romano», 2.-3. novembre 1993.