Püha Luigi Gonzaga kihelkonna külastamine 6-XI-1988

Püha Johannes Paulus II

Rooma, 6. november 1988

Evangeliseerimine ja katehhees on ning on olnud, kihelkonna pühendumuses, silmapaistvad teiste tegevustega võrreldes. On proovitud eriviisidel liturgiat elavdada pidulike Missade jaoks ning kaasata Kihelkonna Päevade algatustesse. On otsitud, erilise tähelepanuga, «kaugeid», külastades perekondi. Intensiivistub Kinnitamisele valmistamine, üritades järgida ka post Kinnitamist ning Abielule valmistamist. Selles usinas töös, nõudlik kui ka viljakas, panustavad eriliselt Neokatehhumeenilised. Nad tegutsevad Püha Luigi Gonzagas peaaegu kakskümmend aastat, nad on siin täna kohal viie kogudusega, kus on umbes sada viiskümmend täiskasvanut ja kaheksakümmend last. Ning Pariolide kihelkonnast on läinud teele mitmed rändkatehhistid, kes on jõudnud erinevatesse Euroopa, Aasia, Aafrika ja Ameerikate Riikidesse. Neokatehhumeenilised võtsid Paavsti vastu suure valge ja kollase telgi all, mida oli ettevalmistatud kihelkonna kompleksi hoovis. Kihelkonna preestri lühikesele sissejuhatusele järgnes erinevate koguduste tutvustamine Kiko Argüello, Neokatehhumeenilise Tee algataja, poolt.

Paavst, peale südamlikku tervitust kohalolevatele lastele, ütles:

Evangeelne radikalism, mida leiame erinevates Evangeeliumite lehekülgedes, väljendatakse eelkõige sõnadega: anda elu. Kristus oli kindlasti õpetaja, «rabi», ta õpetas: kuid ta ütles meile kõik ning lõpus, täielikult, andes elu. Oma surma ja ülestõusmisega. Ja tema viimane sõna on kõige täielikum sõna. Niisiis: anda elu. Ma näen, et teie Neokatehhumeenilistes Kogudustes see sõna saab lihaks. Paljud on need, kes on valmis andma elu erinevatel viisidel. On paljud. Püha Vaim teab seda hästi.

Veel üks kaalutlus on seotud pärmi sõnaga. Tunneme hästi Evangeeliumi õpetussõna, mis räägib pärmist. Vot, teie olete pärm, pärm, mis suurendab massi. Kirik on mass, inimkond on veel suurem mass. Ka Kirik on mass.

Kuid see mass on mõnikord inertne mass, mitte piisavalt katehhiseeritud, mitte piisavalt toidetud sakramentidega, mitte piisavalt teadlik sellest, mis on Ristimine. Ristimine on, võime öelda, meie kõigi esimene pärm, mis lubab meil isiklikult elada meie kehas, meie hinges, meie isiksuses. Me oleme alati ebapiisavalt teadlikud sellest, mis on meie Ristimine. Püha Paulus jättis meile täiuslikke juhiseid, sõnumeid sellest, mis on Ristimine. Meie, aga, oleme alati allpool selle teadlikkusest, mis see on, ning selle reaalsusest, mida see tähendab. Seepärast on vaja pärmi, et kasvatada Ristimise teadlikkust, mis ise on sakramentaalne pärm; kuid on vaja ka apostellikku pärmi. Põhinedes sellele teadlikkusele, teete ennast pärmiks masside jaoks kirikutes, piiskopkondades, kihelkondades, ning teete kindlaks, et realiseeruks sõna, mis vastab täielikult sellele, mida Kristus tahtis Apostlitelt: minge. Ta ei öelnud: võtke paleesid, rikkuseid, maju… ei. Ta ütles: minge. Nii olete ka teie rändavad vastavalt Kristuse sõnale. Ka Paavst, vaatamata ta majale, Vatikanile, Püha Peetruse Basiilikale, üritab ise ka olla natuke rändav.

Ma ei eelda, et olen selle argumendi kohta kõik öelnud. Kuid nendes neljas tähelepanekus võite te juba leida iseennast, võite leida oma kuju, leida ka julgustust, et jääda alati selleks, mis te olete, mida te tahate olla. Kuid nähke minu sõnades ka minu õnnistust ning loodame, et see väljendaks ja tooks endaga kaasa Issanda armu. Pärm, rändamine, kasvab Issanda armus.

Katehhist, kes natuke aega tagasi ütles, et kuulis häält oma südames, oma teadvuses: muidugi ta kuulis seda, sest Kiko tegutses, kuid ainult inimliku vahendina, tegelikult tegutses Vaim, Issanda arm, Püha Vaim hakkas puhuma. Vaim oli see, mis puhus ning ei lasknud sellel härral olla rahus. Sest Kristus pole tulnud, et meid rahule jätta. Ta on tulnud tooma rahu, kõige suuremat rahu, mille poole inimene püüdleb: rahu Jumalaga, lepitus; kuid ta pole tulnud meile tooma mugavat, rahulikku elu, ei, kindlasti mitte.

(*) Vrd «L‘Osservatore Romano», 7. november 1988.