Püha Maria Goretti kihelkonna külastamine 31-I-1988

Püha Johannes Paulus II

Rooma, 31. jaanuar 1988

USUJULGUS, MIS SÜNNIB RISTIMISEGA VÕIB VASTU SEISTA EUROOPA DEKRISTIANISEERUMISELE

Toome järgnevalt välja kõnet, mida Püha Isa lausus:

Tänan teid selle kohtumise eest ning kõikide tunnistuste eest, mida andsite. Teid kuulates ja teiega kohtudes mõtlen alati Katehhumenaadile üldiselt ning mitte ainult ajaloolistele kategooriadele. Kindlasti kuulub Katehhumenaat algse ja misjoneeriva Kiriku loosse, kuid läbi teie «Tee» ja teie kogemuste saab näha, milline aare oli Kiriku jaoks just Katehhumenaat Ristimisele valmistamise viisina. Kui me õpime Ristimist, kui me administreerime seda meie usu põhilist sakramenti, kui me loeme Püha Pauluse sõnu Roomlastele, näeme me selgemalt, et praktika tänasel päeval on muutunud aina ebapiisavamaks, pealiskaudsemaks. Kui tegu on Ristimise sakramentaalse olemusega, kui tegu on ristimislubadustega, mis on sisu poolest tõesti kogu uue elu programm, elu Kristuses, kõike seda praktiseeritakse ja realiseeritakse tänase Kiriku liturgias. Kuid samal ajal on näha, kuidas eelneva Katehhumeenita, muutub see praktika ebapiisavaks, sobimatuks selle suure usu- ja Jumala armastuse müsteeriumi jaoks, milleks on Ristimise sakrament: see sukeldumine Kristuse surma ja tema ülestõusmisesse, mis on sukeldumine Jumala enda ellu, sukeldumine Pühimasse Kolmainsusesse.

Loomulikult on olemas põhjus, miks algse, misjoneeriva Kiriku katehhumenaat on kadunud aja jooksul, sellest saati, kui Ristimine muutus levinumaks perekondades, kui vanemad, usust kannustatuna, tahtsid oma lapsi ristida. Kindlasti ei saanud need lapsed olla valmistatud Ristimise jaoks Katehhumenaadi metodoloogiaga, nad olid liiga väiksed. Seda metodoloogiat on hoitud elus Misjoniriikides ning mõnikord, mulle tundub, et nende uute katoliiklaste usk, nende uute Aafrika ja teiste Maailmariikide kristlaste usk, kes peavad läbima Katehhumenaadi kogemust, mis on peaaegu analoogne algse Katehhumenaadiga, mis kestab peaaegu üle kahe aasta, on küpsem ja mulle tundub, et nemad ise saavad siis kristlasteks, küpsemad meist, kes me kuulume Riikidesse, mis kiitlevad vana kristluse üle, kus Katehhumenaat, algses ja misjoneerivas mõttes, on kadunud. Loomulikult pole Katehhumenaat täiesti kadunud, kuid seda on asendatud Kiriku poolt edasi viidud katehheesiga, informeerimisega, kristliku õpetuse ja harimisega perekondades. Kõik see vastab Katehhumenaadile sõna algses ja misjoneerivas mõttes. Kuid see on asi, mida tehakse peale Sakramenti. Teie kõik kuulute kristlaste kategooriasse, kuna olete kõik saanud Ristimist nagu täna Ristimist saadakse: perekonnas, kihelkonnas, kaasaegses Kirikus.

Läbi teie Neokatehhumeenilise Tee (ja pean ütlema, et sõna «Tee» on väga sobiv), võib peaaegu taastada seda, mis ükskord oli tõeline Katehhumenaat, ja äkki võib seda isegi süvendada. Sest niimoodi jõutakse Ristimise kõikide elatud viljadeni, nagu elati ükskord algsete koguduste poolt, esimeste kristlaste poolt, esimeste kristlaste põlvkondade poolt, kes olid kõigeks valmis, isegi märteluseks Kristuse jaoks, ning elasid väga järjepidevat elu.

Muidugi olid nad ka patused, sest inimene ka pärast Ristimist jääb potentsiaalseks patuseks; kuid selles Ristimises on imeline jõud, selles esimeste kristlaste kristlikus elus oli jõud, mis oli võimeline, ebasoodsas perioodis, täiesti vastandikus perioodis, nagu tagakiusamiste, paganluse, paganliku ja väga ilmaliku kultuuri perioodis ma ütleks (me teame hästi, missugune oli kristliku ajastu esimeste aastate Rooma elu), oli võimeline elavdama kristianiseerimist, mis levis mitte ainult inimeste seas, perekondade seas, vaid laienes tervetele riikidele. Kindlasti mida rohkem kristianiseerimise levik laienes, seda enam vähenes selle kvaliteet.

Kindlasti meie täna, vana kristluse Riikides, eriti Euroopa Riikides, tunneme enda sisemise kristluse kurnatust, selle kurnatust, mis peaks olema meie Ristimise vili.
Ristimine on sakrament, milles on kogu kristliku elu projekt, see pole ainus sakrament, kuid see on alguste ja baasi panemise sakrament ning me teame hästi, et hoone kasvab selle peal, mis on tema baasiks.

Palju on räägitud ja ka loetud tihti, et Ristimine, meie Ristimine, peab kestma kogu elu, peab vilja kandma kogu elu jooksul… Tihti meie keskkondades, meie Riikides, meie traditsiooniliselt kristlikus ühiskonnas näeme vastupidist, näeme seda ka Roomas. Me elame dekristianiseerimise aega: tundub, et usklikud, vanasti ristitud, pole piisavalt küpsed, et sekulariseerumisele, mitte ainult Kirikuvastastele, katoliikluse vastastele, vaid ka üldiselt religioonivastastele, ateistlikele, või parem antiteistlikele ideoloogiatele vastu minna. Teie, oma Neokatehhumeenilise Teega erinevates keskkondades, üritate taasehitada seda, mida hävitati. Üritate seda teha kogudustes, inimestes, ma ütleks autentsemal viisil, mis läheneb sellele algsele kogemusele. Ma näen niimoodi Neokatehhumenaadi, tee algust: üks inimene – ma ei tea, kas Kiko või keegi muu – küsis iseendalt: kust tuli algse Kiriku jõud? Ja kust tuleb palju arvukama tänase Kiriku nõrkus? Ning ma arvan, et ta leidis vastust Katehhumenaadis, selles Tees. Vot, see ongi see, mida ma tunnen elades teiega mõndasid hetki.

Soovin teile, et te jätkaksite sellel Teel, elate edasi kõiki vajadusi, mis sellest sünnivad, sest see pole lühike tee; kui võtta misjoneeriv Katehhumenaat, siis tundub see mõnikord raske: neli aastat! Teie olete nõudlikumad: teie oma kestab seitse aastat või rohkemgi! Soovin teile siis, et saaksite edaspidi ka olla alati nõudlikud oma tees ning eelkõige soovin teile, et saaksite kanda neid vilju, sest teist, teie kogudustes on tõesti näha, kuidas Ristimisest sünnivad kõik Vaimu annid, kõik Püha Vaimu karismad, kõik kutsumused, kogu kristliku elu autentsus abielus, preesterluses, erinevates ametites, maailmas, maailmas lõppude lõpuks. On vaja julgust, et viia teie kogemus maailma kõige dekristianiseeritumates kohtades, viia oma tunnistus: kuid see on ettehooldus, sest sellistele keskkondadele ei saa erinevalt vastu minna. Ei saa erinevalt vastu minna nendele inimlikele kogukondadele, mis on nii korratud, jagatud, nii kauged mitte ainult usust, vaid ka inimlikust tasandist. Nendele ei saa vastu minna, kui mitte suure usukogemusega, sügava veendumusega, Püha Vaimu poolt intiimselt läbitungitud eluga.

Ma soovin teile, kõiki neid vilju selles kihelkonnas, mis, mulle tundub, põhineb Neokatehhumeenilisele kogemusele. On viis, ma arvan, et uuesti üles ehitada kihelkonda põhinedes Neokatehhumeenilisele kogemusele.

Muidugi ei saa seda meetodit kõikidele peale suruda; kuid kui kandidaate on palju, siis miks mitte? See on väga autentne ja kooskõlas kihelkonna olemusega, sest nagu igaüks meist kristlastest kasvab Ristimises, nii loomulikult kasvab kristlik kogudus Ristimises, Kirik kasvab Ristimises; see kasvab Euharistias, jah, kuid kasvab Ristimisest; pole Euharistiat Ristimiseta. Niisiis on kihelkond põhiline kogudus Kirikus ja võib kasvada väga autentselt neokatehhumeenilise kogemuse ja selle taustaga; see oleks nagu uuendada algne kogudus, mis kasvas katehhumeenilisel kogemusel, .

Issand õnnistagu teid kallid, õnnistagu teie perekondi, õnnistagu teie preesterlusele kandideerinuid, ka Redemptoris Materi seminariste, õnnistagu teie noori ja õnnistagu teie lapsi, kes on, tänu Jumalale, arvukad. Ning nad on ka suur lootus, sest sekulariseerunud, dekristianiseerunud, agnostilisel maailmal, millel pole enam usku Jumalas, kaotab usku iseendas, kaotab usku inimeses. Kuidas seletada sündide vähenemist, või pigem, kuidas seletada kogukondade, riikide, gruppide ja poliitiliste keskkondade sünnivastast suhtumist? Seda saab seletada usupuudusest inimeses. Kuid see usupuudus inimeses tuleneb ususpuudusest Jumalas; inimesel on oma dimensioon, oma algus; ning see tema algus on Jumalas endas, sest ta oli loodud tema näo järgi, ning see seletab meile, kes on inimene, kuidas ta saab elada ja kuidas ta saab surra. Ja on vaja julgust, et elada selles maailmas ning mina näen sellel kohtumisel nende perekondadega ja nende rändkatehhistidega kristliku vapruse märki.

(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 1.-2. veebruar, 1988.