(Francisco de Vitoria Ülikool – Madriid)

Ma tänan Issandat ja seda Ülikooli selle sündmuse eest, mis kinnitab lähenemisviisi ja sõpruse initsiatsioon Neokatehhumeenilise Tee ja juudi rahva vahel, mis algas Carmeni Hernandez´i Iisraeli reisil 1963-64 a. ja mis oli edutatud 1965 a. Vatikaani Kirikukogu II, Nostra Aetate Deklaratsioonis.

Meie vanemate vendade ja usuvanemate juurte taasavastamine, Dei Verbum Põhiseaduse eest lepitatud, mis kinnitas ühtsust Vana ja Uue Testamendi vahel ja mis Neokatehhumeeniline Tee on üle 50 aastat ellu viinud iganädalasel Jumala Sõna liturgial, on tekitanud Neokatehhumeenilise Tee vendades ja õdedes armastust juudi rahva vastu.

Issand on viinud mind läbi kohtumise süütute kannatuste ja Õndsakskuulutatud Charles de Foucauldi teadmisega, elama koos vaestega, mõeldes, et kui Issand tuleks oma teisel tulemisel, tahaksin olla risti löödud Kristuse jalgade ees koos maailma viimastega, süütutega.

Selles kontekstis kohtasin Carmenit, kes oli veetnud aasta reisides läbi Iisraeli maa, kuhu ta saabus 1963 a. suvel. See oli tema jaoks unustamatu reis, kus Pühakirjad avasid tema jaoks muljetavaldavalt, mõistes lunastuslugu maaga, kus Jumal tahtis end ilmutada. Paavst Paulus VI visiit Naatsaretti 1964 a. jaanuaris, kus ta sai kohal olla, aitas teda mõista Kirikukogu põhivõtmeid, nähes oma reisi naasmisel kristliku päritolu ja juudi juurte kõige olulisemaid sambaid kiriku uuendamiseks. Seetõttu vääriks seda audoktorikraadi ka Carmen Hernández.

Me kohtusime 1964 a. peale tema ajaloolise palverännaku Pühale Maale. Ma Olin Palomeras Altase (Madriid) slummisse vaestega elama läinud. Seal kohtus Carmen vendadega, kes kohtusid minu slummis ja teda hämmastas, kuidas nad Jumala Sõnale reageerisid. Ta otsustas meie juures elada ja me ehitasime talle slummi minu asukoha lähedale. Vaeste endi palvel hakkasime neile Evangeeliumi kuulutama. Aja jooksul, Issand viis meid teoloogilist-kateheetilist sünteesi avastama , mis põhineb Jumala Sõnal, liturgial ja kogudusel et juhtida inimesi vennastevahelisele ühtsusele ja täiskasvanulikule usule. Jumal on Carmenit ja mind kasutanud Kiriku uuendamise töö tegemiseks, mis ei ole meie oma: see on Püha Vaimu and.

See uus kristliku initsiatsiooni teekond äratas huvi toonases Madridi peapiiskopis, monsignor Casimiro Morcillos, kes pärast minu kasarmu külastamist oli väga hämmastunud ja julgustas meid teda kogudustesse viima; Nii levis see kogu Madridis, Hispaanias ja hiljem tuhandetes piiskopkondades üle kogu maailma. 2008. aasta mais sai Neokatehumenaalse tee statuut Püha Toolilt lõpliku heakskiidu.

Kord küsis üks Iisraeli minister minult, kust on pärit Neokatehhumeenilise Tee vendade ja õdede armastusest juudi rahva vastu. Ma arvan, et siin on oluline seda lühidalt seletada.

Me oleme kõik nagu Aabraham, kes lahkub oma maalt, teadmata, kuhu ta läheb: Jumal valib Aabrahami, annab talle tõotuse ja Jumala Sõna kannab vilja, annab ajaloole elu, paneb selle käima ja Aabraham peab edasi minema Issandat järgides. . Nii õpetame oma Neokatehhumeenilise tee vendadele ja õdedele – sest me kõik oleme Aabrahami lapsed –, et see on usu tee: elada päevast päeva, reageerides ajaloo sündmustele, kus Jumal end ilmutab. Ajaloo faktid üllatavad meid alati!

Me kasvatame täiskasvanuid kristlasi: “Täiskasvanud kristlased” tähendab meie jaoks olla kristlased elus. Jumal räägib meiega ajaloos, tegudes. Püüame järk-järgult moodustada koguduste vendi ja õdesid, et neil oleks valgust selles Jumala tegevuses tema ajaloos: midagi väga juudilikku! Me oleme juutidega sügavalt ühendatud, nad on meie vanemad usus ja me oleme Jumalale nende ja Iisraeli rahva eest väga tänulikud.

Meil on ühine võitlus metsalise vastu, metsalise vastu, keda Auschwitz tahtis, kes tegutseb maailmas edasi ja, kes valmistab ette uut rünnakut kiriku ja juudi rahva vastu, kohutavat ateismi ja Jumala eitamise rünnakut. Selles lahingus, selles ajaloolises olukorras, milles me oleme, usun ma, et peame üksteist, kristlased ja juudid, aitama, et süvendada oma sidemeid, selleks et Jumala tahtmist täita, seda ühiskonda lunastada ja päästa juudi-kristliku perekonda ning usu edasiandmist lastele. Meie jaoks on oluline usku edasi anda oma lastele – meil on suured pered: seepärast on meil kodune liturgia, kus kuulutatakse Jumala Sõna ja vanemad oma lastega räägivad.

Selles sõbralikus suhtes juudi rahvaga, Domus Galilaeae on mänginud suurt rolli. Me polnud kunagi mõelnud ehitada selle rahvusvahelise keskuse Mäejutluse tippul, Iisraelis, ja et see saaks juutidega suhtes nii oluline olla: igal aastal külastab seda maja 150 000 juuti. Mitmed seminaristid, kes on pärit erinevatest Redemptoris Materi seminaridest üle maailma, õpivad heebrea keelt ja tervitavad juute, laulavad Shema, Israel ja näitavad neile maja .

Sinna koguneme igal aastal palju katoliku kiriku piiskoppe, kes on Neokatehhumeenilise Teelt kuulnud ja tahavad teada, mis see on. Ühes nendes kohtumistes kutsusime Ameerika Ühendriikide piiskoppe ja kohale tulid umbes 80 piiskopit koos Bostoni kardinali piiskop O’Malleyga. Olin asunud komponeerima süütute kannatustele pühendatud sümfooniat ja tahtsin seda anda austusavaldusena piiskoppidele. Kohale tulid ka rabi David Rosen, siin kohal, Iisraeli Turismiministeeriumi Peadirektor ja erinevad juudi võimud. Sümfooniat kuulates oli rabi Rosen liigutatud ja ütles: “See on meie juudi muusika, on näha, et tunnete tõesti seda, mis paneb meid kannatama.”

Ma olin väga hämmastunud Shoahi ja süütute kannatuste pärast,aga ka seepärast, et Jeesuse Ema Püha Neitsi Maarja tundis oma surnud Poega nähes, et mõõk läbistas tema hinge. Nii inspireeris Issand mind koostama sümfoonilist poeemi tema ja kõigi juudi emade auks, kes nägid oma lapsi suremas Auschwitzis ja erinevates koonduslaagrites.

Pärast seda sümfooniat tegid rabid ise ettepaneku jätkata seda sõpruse ja dialoogi kogemust mõnepäevase kohtumisega Domus Galilaeae keskusel, minu,rabide Roseni ja Greenbergi ja mõnede kardinalide poolt allkirjastatud kutse kaudu. Toimus kaks 4-päevast kohtumist, üks 2015. aastal ja teine ​​2017. aastal, kus osalesid mitmed kardinalid ja piiskopid ning üle saja rabid koos oma naistega ning paljud Neokatehhumeenilise Tee vastutajad erinevatest maailma osadest. Selle kohtumise tulemusena allkirjastasid 100 õigeusu rabit olulise kristluse kohta deklaratsiooni pealkirjaga: Teha meie Taevase Isa tahtmist: Juutide ja kristlaste vahelise partnerluse suunas otsides, mis kinnitab, et “kristluse tõus inimkonna ajaloos ei ole juhus ega viga, vaid tulemus ja jumalik kingitus, mida rahvastele ihaldatakse”.

Järgmisena kuulame mõningaid sümfoonilist-kateheetilist tähistamise katkendeid. Selle sümfoonia koostamisel sain inspiratsiooni sellest, et Hesekieli (ptk 21) ennustanud mõõk läbistas Püha Neitsi Maarja hinge, nii et tema kannatus oleksid seotud meie Issanda Jeesuse Kristuse üleilmse lunastamisega: Tema muutis pühaks inimese kannatus, seega peame süütute kannatuste ees põlvitama.

Milline müsteerium on nii paljude süütute kannatused, kes kannavad enda peale teiste patud, see enneolematu vägivald, see naiste ja laste rida, kes on alasti ja liiguvad gaasikambri poole ning ühe valvuri sügav valu, kes oma südames – mõeldes, kas ta saaks nende heaks midagi teha – kuulis häält, mis ütles talle: “Riietu lahti ja liitu nendega.” See on ajalooline fakt, selle mehe nimi oli Kurt Gernstein, nats, kes oli mõistnud, mis toimub ja jutustab seda oma memuaarides, milles ta ütleb: “Ma ei saa aru, miks mu mõistus käsib mul end nendega gaasikambrisse minna, oleksin ma lihtsalt üks surm veel!” Ta oli ateist, kuid see, mida oma sees tundis, tuli tõesti Jumalalt. Mõned räägivad, et Auschwitzi pärast ei saa enam Jumalasse uskuda. Kui elu on tõesti õudus, pole Jumalat ja Jumala vaikimine tõestaks seda! Aga kui selles täielikus pimeduses mees, armastuse pärast, vabalt riidest lahti võtab, teist kallistab ja temaga koos surmasse siseneb, siis on armastus olemas. Kust see armastus tuleb? Kui armastus on olemas, siis on Jumal olemas ja järsku see pimedus valgustub, gaasikambrite õuduses ilmub valgust: seda tegid näiteks Püha Maximiliano Maria Kolbe ja Püha Edith Stein ning oma täiuses, mida tegi meie Issand Jeesus Kristus, kes ta tegi end patuks meie kõigi eest (vrd 2Kr 5,21).

Kuulame Süütute sümfoonia osa. Kuna tervet orkestrit kokku viia ei õnnestunud, kõlab see esmakordselt keelpillikvarteti, klaveri ja väikese kooriga.

Esimene osa kannab nime Ketsemani, milles Issand on inspireerinud mind mõtisklema hetke, mil Jeesus Kristus enam ei jaksa ja Jumal saadab ingli teda toetama. Hiljem teatatakse Juuda saabumisest koos sõduritega, et ta arreteerida. Ja lõpuks lõpetab koor selle muusikalise ruumi lauluga: “Abba, Isa!”. Sõna Abba heebrea keeles tähendab isa, justkui öeldes, et Jeesus Kristus on vastu võtnud Isa tahtmist.

Järgmine osa kannab nime “Andke neile andeks”, kus me pöörame oma pilgu Kristusele, kes hüüab ristilt: “Anna neile andeks!” Tenor laulab: “Andke neile andeks!” Kristus ristilt on hüüdnud oma Isa poole, et ta annaks meile kõigile andeks: “Nad ei tea, mida nad teevad”, sest me tapsime Jumalat.

Järgmisena tuleb liikumine nimega “Mõõk”. Mõõk, põletatud tapmiseks. Mõõk, mis läbistab Neitsi Maarja hinge. Selle fragmendi lõpus laulab koor “Shema, Israel”.

Viimane osa on “Resurrexit”; sümfoonia lõpeb Kristuse ülestõusmisega.

Kuulgem. Ta juhatab orkestrit Luciano di Giandomenico, Genovast pärit. Kõik muusikud on Neokatehhumeenilise Teest.

Kiko Argüello

Madriid, 25. oktoobril 2021