Külastus Püha Franciscus de Salese kihelkonda 13-III-1994

Püha Johannes Paulus II

Rooma, 13. märts 1994

Püha Isa ütles laste poole pöördudes:

Ma kuulsin täna, et te laulate rõõmu. On Paastuaeg, aga teie laulate rõõmu. See on õige, et laulate rõõmu, sest see IV Paastuaja Pühapäev oli traditsiooniliselt kutsutud Laetare‘ks. Laetare tähendab «rõõmustama». Miks rõõmustasid kristlased sellel Pühapäeval? Nad rõõmustasid oma Ristimise pärast. Eriti rõõmustasid katehhumeenid, kes valmistusid Ristimiseks ja said juba sellel päeval ususümboli. Siis võeti neid vastu usule. Peamine katehhees oli selline.

Kas te teate, kes on katehhumeen? See on inimene, kes valmistub Ristimiseks. Siis on neokatehhumeenid, või neokatehhumeenilised, selles kihelkonnas. Algses Kirikus oli nii tähtis, ja Kirikus on ikka veel, valmistumine Ristimiseks. Ristimine on suur müsteerium, suur kristlik reaalsus. See on algus elust Kristuses. Ning katehhumeenid valmistusid ja valmistuvad selleks, et alustada hästi elu Kristuses. Täna puudub vastsündinutel tõeline katehhumenaat ning just selle tõttu on vaja neokatehhumenaati, hilisem katehhumenaat, mis täidab seda, mis puudub väikesel ristitul vastsündinul. Niimoodi seletatakse Neokatehhumeenilise Liikumise suur tähtsus.

Pean ütlema, et kogu paastuaeg, mida me nüüd elame, tuletab meile iga aasta meelde seda «katehhumeenilist teed»: kuidas nad valmistusid saama sümbolit ning siis, mõned nädalad hiljem, vastu võtma Ülestõusnud Jeesust. Ristimine tähendab uut elu Jeesuses, seda uut ilmutatud elu, ilmutatud tema Ülestõusmise läbi peale surma.

(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 14.-15. märts 1994.