Viterbo Püha Krispini koguduse külastamine 28-III-1993

Püha Johannes Paulus II

Rooma, 28. märts 1993

Johannes Paulus II kohtus kahe Neokatehhumeenilise Kogudusega, mis olid Püha Krispini kihelkonna kaheksa-aastase evangeliseerimise viljad.

Austusavaldusega pöördus Püha Isa poole noormees, Roberto Santoponte:

Püha Isa, siin on kohal kaks Neokatehhumeenilist Kogudust, mis on selle kihelkonna kaheksa-aastase kannatatud evangeliseerimise viljad, mida viisid läbi meie équipe, kes on pärit Rooma Püha Francesca Cabrini kihelkonna viiendast kogudusest, kus me alustasime Teed 14 aastat tagasi. Ning meie koguduse katehhistide équipe’id viivad edasi ka ristimise ja abielu pastoraali selles kihelkonnas.

Meie päritolukihelkonnas algas see Ristimise taasavastamise Tee juba 24 aastat tagasi, mille käigus on sündinud 25 kogudust; esimesed kaks on juba uuendanud ristimislubadusi Teie Pühaduse ees Püha Peetruses ja neist on tulnud rändkatehhistid, preestrid ja perekonnad, kes on evangeliseerinud põhimõtteliselt kogu maailmas.

Meie koguduses olid paljud olnud mitu aastat Kirikust kaugel ja ime oli just taasavastada hoolivust ja emadust, mis sellel Kirikul meie jaoks oli, mis tuli meid otsima, et meie elus kajaks, kuna paljude meie jaoks polnud elul enam mõtet, Jumala armastuse Head Uudis, mis ilmutus tema Pojas Jeesus Kristuses.

Aastate jooksul, tänu Jumala Sõna kuulamisele ja liturgiatel osalemisele oleme näinud arvukaid imetegusid, mida Jumal on teinud meie elus ja meie vendade-õdede elus: kutsumused preesterlusele ja pühitsetud elule; taastatud abielud; perekonnad, kes olid avatud suuremeelselt elu vastu võtma, taasavastades seda Jumala autentse ja tasuta annina.

Mina, olles olnud Kirikus noorusest saati, polnud kunagi kogenud tasuta Jumala armastust eriti patuste vastu, kellena ma avastasin ennast olevat.
Kohtumine Jumalaga oma kannatuses ja surmasündmustes, mis märkisid mu elu, oli see, mis muutis mu eksistentsi ja nende vendade katehhistide eksistentsi, kes koos minuga on, ning see viis meid natuke oma elust Evangeeliumi jaoks andmiseni, liigutatud tänulikkuse tundest Jumala Isa vastu ja teadlikud, et, nagu ütleb Püha Paulus, “Kristuse armastus kannustab meid” selleks, et see Hea Uudis, mis muutis meie elu, võiks jõuda kõikide nendeni, kes seda ootavad.
Selles naabruskonnas on mitmeid probleeme: narkootikumid, marginaliseerumine, töötus, vaesus, vägivaldsus ja paljud noored on juba kaotanud oma eksistentsi sügavamat mõtet, kuid meie teame, et ainus lahendus nendele suurtele draamadele, ainus vastus iga inimese kõige sügavamatele vajadustele on Jeesus Kristus, surnud meie pattude pärast ja ülestõusnud meie õigustamiseks. Need vennad on täna märk sellest, et see Sõna on tõene, et on võimalik jõuda üksteise armastamiseni nagu Kristus ise meid armastas, läbi usu juurde viivat tiinuse teed, kogedes oma nõrkust, kuid samal ajal maitstes Jumala armastust ja Kiriku halastust ning meie lootus on, et nad oleksid “esmasündinud paljudele vendadele”, kes tulevad peale neid.
Ning just tänu nende püsivusele ja kihelkonna preestri Isa Vincenso toetusele, kes pole meid kunagi hüljanud, isegi kõige raskemates hetkedes, on täna selles kihelkonnas avatud Isa juurde naasmise rada, tee paljude meie kaugete vendade jaoks.

Neitsi Maarja, selle Tee inspireerija, hoolde anname oma püüdluseid ja soove ning Teilt, Püha Isa, ootame teie palvete toetust ja julgustust jätkata alustatud teos, veendunud, et Jeesuse Kristuse Vaimuta ning “Peetruse” osaduseta ei saa me midagi teha.
Võta vastu, selle kohtumise lõpul, seda väikest meenet, mis on märk just meie ühtsuse soovist Teiega, kes, nagu Kristus, kutsub meid üles “võrke viskama”, usaldades ainult Tema Sõna, kindlad, et vili, mis sellest tuleb, on kogu Kiriku ehitamiseks.
Tähenduslik on noorelt naiselt Püha Isale antud and, skulptuur, mis kujutab Peetrust, kes viskab võrke ja vaatab Jeesus Kristust, «Loodame võrgud itta visata, see on meie kõigi soov, isegi kui me oleme nõrgad, vaesed ja ebaküpsed, kuid soovime evangeliseerida».

«Evangeliseerida idas ja läänes, kõikjal» vastas Püha Isa, kes siis pidas järgmist kõnet, mida järgnevalt välja toome:

Teie esindaja ütles, et isa Vincenzo ei ole teid hüljanud. Täname Issandat, et isa Vincenzo nii hea on, kuid ka teie pole hüljanud isa Vincenzot ning ka see on tähtis. Tähtis on see osadus teie preestriga ning, läbi preestri, Kristusega.
Ma rääkisin nüüd pastoraalse elavdamise nõukogule, sest on tõsi, et see kihelkond, inimliku ja kristliku kogudusena, vajab väga suurt elavdamist. Elavdamine on protsess, mis lubab erinevate organismi elementide «kooselamist» elavas tervikus.

Ning teie, erinevatel viisidel, teete seda elavdamist. Kui sisenetakse kirikusse, kui pühitsetakse Missat, võib öelda: vaat, nad elavdavad lauluga. Kindlasti on mul palju tähistamiste kogemusi erinevates maailma kihelkondades ja kirikutes: laul on elavdamine, hingestab palvetavat, usklikku kogudust. Hingestab, ning mitte põhjenduseta, vaid väga põhjendatud on see, mida ütles Püha Augustinus: «qui cantat bis orat». «Bis orat», sest paneb «orare» ka teised.

Kuid see Neokatehhumeenilistele omane elavdamine on sügavamalt juurdunud. Nad pole ainuld kantorid, isegi kui nad on head kantorid. See elavdamine tuleb meie Kristuses kogemuse juurelt endalt ning see juur on Ristimine. 

Nad on valinud sellist nime «Neokatehhumeenilised» mõeldes katehhumenaadile, mis lõi esimesi Kiriku põlvkondi, siin Roomas ja kõikjal. See Katehhumenaat lasi mittekristlastel, Ristimisele kandideerinutel, avastada Kristuse müsteeriumit, mõõtmatuid rikkuseid, mis on Kristuses ja mis on meie jaoks, millest me võtame osa. Ning see osavõtt on täielik, tuum algab juba Ristimisega.

Peab tagasi minema Ristimisele, iga kristlane peab tagasi minema oma Ristimise juurde, et teada saada, kes ta on, jah, et teada saada, kes ta on Kristuses. Kes ta on tänu Kristusele. Ning niimoodi muuta oma elu: uus elu. Me teame, et see uus elu on väga sügavalt sisse kirjutatud kristlikus sõnumis, Apostlite Kirjades ning eriti Evangeeliumis. Üks asi on see uus elu sõnana loetuna, teine asi see uus elu elatuna. See on kohutav elamine, kohutav kogemus. See on teie kõige tähtsam elavdamine, elavdamine, mis on tehtud taasavastades rikkuseid, mis on Kristuses ja mis on meis tänu Kristusele ning mida Püha Vaim annab kõikidele läbi Ristimise.

Ning siis on veel üks rikkus, üks väga oluline elavdamine, mida te maailma ette viite. See maailm on nii alistunud, et, kogu oma arenguga, ei näe perspektiive ja tihti pole tal mingit lootust: ta ei armasta elu; see on meie modernse, lääne, ameerika, euroopa tsivilisatsiooni sügav haigus. Ta ei armasta elu, kardab elu, teeb kõike, et elu mitte anda.

Vot, teie elavdamine on ka elu armastamise oma. Ning see on elavdamine, mis läheb teie sisse, läheb teie perekondadesse ning seal see realiseerub, julgena, täis lootust ja täis rõõmu, sest uus elu, lapsed toovad rõõmu. Siis on see ka inimliku ja kristliku julguse elavdamine.
Seda tahtsin teile öelda, sest ma jälgin teid, mitte alati lähedalt, tihti kaugelt, kuid jälgin teid piisavalt ja arvan, et see liikumine, nagu ka paljud teised liikumised, on suur Püha Vaimu and Kiriku ja tänapäeva inimkonna jaoks. Head Ülestõusmispüha ning Ülestõusmispüha on meie kreedo ja meie elu keskpunkt.

(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 29.-30. märts 1993.