Süütute kannatamine ja Messias, 19. oktoober 2025
Neokatehhumeenilise Tee Sümfooniaorkester ja Koor esinesid Córdoba Mošee-Katedraalis aukartustäratavas miljöös täidetud pühakoja ja mitmete prelaatide ees. Muuhulgas osalesid kohalik piiskop Mons. Jesús Fernández, sama piiskopkonna emeriitpiiskop Mons. Demetrio Fernández ning Callao (Peruu) piiskopkonna emeriitpiiskop Mons. José Luis del Palacio.
Hispaanias kanti esmakordselt ette Kiko Argüello täielikud sümfoonilised teosed: sümfoonia pealkirjaga “Süütute kannatamine” ja sümfooniline poeem “Messias”. Enne igat ettekannet tutvustas autor Kiko Argüello mõlemat teost. Ta rõhutas oma kõnes, et see kontsert oli ühtlasi palveaeg süütute eest; Córdoba piiskop Hr Jesús oli see, kes viis palve läbi vahetult enne muusika kõlamist.
See sündmus leidis aset erilisel puhul, tähistades 1100 aasta möödumist Püha Pelayo (või Pelagio, nagu teda Córdoba pealinnas tuntakse) märtrisurmast.
Kohale tuli umbes 5000 Neokatehhumeenilise Tee venda ja õde üle kogu Andaluusia. Neist ligikaudu 2500 viibis pühakoja sees ning sama palju inimesi sai sündmusest osa tänu suurtele ekraanidele, mis Katedraali kapiitlil Patio de los Naranjose õue üles seati. Veel mitmed tuhanded inimesed jälgisid üritust YouTube’i kanali otseülekande kaudu, mille Katedraal ise kättesaadavaks tegi.
@mezquita-catedraldecordoba
Neokatehhumeenilise Tee Sümfooniaorkester ja Koor, mille asutas Kiko Argüello 2010. aastal ja mis koosneb enam kui 200 eri rahvusest muusikust, astus seekord üles 160 liikmega (instrumentalistid ja koorilauljad). Nende esitus oli meisterlik ja elujõuline, pakkudes mitmetel hetkedel liigutavaid ja ülevatest emotsioonidest tulvil elamusi. Orkestrit juhatas suurepärase meisterlikkusega Tomáš Hanus, kes on üks tänapäeva muusikamaailma parimaid dirigente. Olles juhatanud maailma mainekamaid orkestreid, on ta praegu Islandi Sümfooniaorkestri peamine külalisdirigent. Lisaks on Hanus kaheksa lapse isa ja kuulub ise Neokatehhumeenilisse Teesse.
Alates 2010. aastast on orkester esinenud teatrites ja kontserdisaalides üle kogu maailma. Pärast debüüti Sala Nervis Paavst Benedictus XVI ees on Neokatehhumeenilise Tee orkester ja koor üles astunud Jeruusalemmas, Pariisis, Madridis, New Yorgis, Bostonis, Krakowis, Tokyos, Budapestis ja Berliinis, mainides vaid mõnda tähtsamat kohta. Eriliselt liigutav ja emotsionaalne oli 2013. aasta esinemine endises Auschwitzi koonduslaagris natsismiohvrite mälestuseks. Sellele on järgnenud esinemised Triestes, Roomas ja Córdobas; peagi liitub Oviedo nende linnade nimekirjaga, kes on saanud nautida neid sümfoonilisi teoseid, mis on loodud muistsete oratooriumide vaimus.
Nendes teostes ei taotleta esteetilist emotsiooni iseeneses ega kunstilist suurejoonelisust. Samamoodi nagu oma maalikunsti puhul, muudab helilooja muusika erilise iluga instrumendiks, et tuua kaasaegse ja sekulariseerunud inimeseni Evangeeliumi Rõõmusõnum. See toimub mõistetavas keeles, mis täpselt valitud sõnadega liigutab ja lummab kuulajat juba esimesest taktist alates.
Muusikud saavutavad meisterlikult selle, et kuulajaskond saab osa sellest hingepõhjani liigutavast ja intensiivsest palvest, mis puhkeb igas noodis. See on orkester, mis palvetab ja kutsub meid saatma Kristust ja tema Õnnistatud Ema nendel viimastel õndsa ja lunastava valu tundidel, tõmmates meid ilusal ja müstilisel viisil Tema poole; see kutsub meid laskma end pesta ja puhastada Tema ohverdusel. Ja kui emotsioonid ja kurbus tunduvad meid endasse neelavat, muudab „Süütute sümfoonia“ viimane osa — Resurrexit — magusad pisarad eluvooluks, mis ühendab valu ülestõusmisrõõmuga, mis voolab igavesti Kristuse küljest. Ta on võitnud surma; Ta on elus ja üles tõusnud meie pärast ja meie jaoks.
Süütute sümfoonia ettekandele järgnes teine teos – sümfooniline poeem klaverile, koorile ja orkestrile pealkirjaga „Messias“. See on vastus kannatuste mõistatusele, mille helilooja Kiko Argüello on pühendanud kõigile tänapäeva märtritele, kes peegeldavad maailmas Kristuse kuju – veristatud Tall, kes ohverdab oma elu maailma päästmise nimel. Teos koosneb kolmest osast: esimene on pühendatud Iisaku ohverdamisele, teine kujutab Kristust Valude teel (Via Dolorosa), teel Kolgatale ning kolmandas vaadeldakse Jumala majesteetlikkust, kes päästab, ohverdades oma vere.
Seetõttu, Püha Pelagio 1100. juubeliaasta puhul, avaldati austust talle ja kõigile neile pühadele märtritele, kes – kuigi nad oleksid võinud valida inimlikult ahvatlevamaid ja ratsionaalselt tõhusamaid teid – otsustasid ühineda Kristuse lunastava ohverdusega. Nad tuletavad meile meelde, et just selle tee valis Jumal maailma päästmiseks: märtrite veri ja nende kannatused, nagu ka kõik meie kannatused ühendatuna Kristuse omadega, on igavese Elu Seemneks. See viljastab ja õilistab iga põlvkonda, muutes meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatust ja ülestõusmist kohalolevaks.
Nendel põhjustel soovis teose helilooja ja Neokatehhumeenilise Tee algataja Kiko Argüello, et just Córdobas — mille muistset hiilgust sümboliseerib see Püha Katedraal — kõlaksid need noodid. Need ei meenuta üksnes Kristuse Kannatust, vaid ka lugematute märtrite verd Guadalquiviri kaldal. See on jõgi, mis on uhtunud kaldale surnukehi ja joonud sadade märtrite verd: alustades Deciuse ja Diocletianuse aegsetest tagakiusamistest, seejärel lugematute mosaraabia märtritega ning lõpetades lähiajalooga, aastatel 1936–1939 toimunud vägivaldse tagakiusamise ohvritega.
Kõik see on sündinud nende auks ja Kõigevägevama suuremaks auhiilguseks.
