15 «Missio Ad Gentes» audients ja saatmine 20-I-2012
Benedictus XVI
Vatikan – Paulus VI Saal, 20. jaanuar 2012 *
20. jaanuaril 2012, “Dekreedi” avaldamise puhul, millega kiidetakse heaks pühitsemisi Neokatehhumeenilise Tee Katehheetilises Juhtkonnas, Püha Isa Benedictus XVI pöördus kohalolijate poole nende sõnadega, mis allpool toodud. Tähtsal teol, millega lõpeb Neokatehhumeenilise Tee heakskiitmise protsess (2008: Statuut; 2010: Neokatehhumeenilise Tee Katehheetilise Juhtkonna heakskiitmise dekreet; 2012: Kristliku Algatuse erinevate faasidega kaasas käivate pühitsemiste heakskiitmise dekreet.), olid kohal Algatajad: Kiko, Carmen ja Isa Mario, kõik maailma Rändkatehhistid, Perekonnad Missioonis, juba saadetud “Missio ad gentes” ja 15 uut “Missio ad gentes”, keda Paavst saatis sel korral. Olid kohal ka neokatehhumeenilist teekonda lõpetanud Koguduste Vastutajad, Euroopa “Redemptoris Mater” Preestrid, Seminaristid, Katehhistid ja Rooma “Communitates in missionem”.
Kallid vennad ja õed, ka sel aastal on mul rõõm kohtuda teiega ja jagada teiega seda missioonile saatmise hetke. Eriline tervitus Kiko Argüellole, Carmen Hernándezile ja Isa Mario Pezzile ning südamlik tervitus teile kõigile: preestrid, seminaristid, perekonnad, Neokatehhumeenilise Tee juhid ja liikmed. Teie kohalolek täna on nähtav tunnistus teie rõõmsast pühendumusest elada usku, osaduses kogu Kirikuga ja Peetruse Järglasega, ning olla julged Evangeeliumi tunnistajad.
Püha Matteuse lugemises, mida oleme kuulnud, Apostlid saavad Jeesuselt sellist ülesannet: “Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad” (Mt 28,19). Alguses nad kahtlesid, nende südames oli veel ebakindlus, hämmastus ülestõusmise ees. Ja Jeesus ise, Ülestõusnu – rõhutab Evangelist – kes läheneb neile, annab tunda oma olekut, saadab nad õpetama kõike seda, mida on neile rääkinud, andes kindlust, mis saadab igat Kristuse kuulutajat: “Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni” (Mt 28,20). Need on sõnad, mis resoneerivad tugevalt teie südames. Olete laulnud Resurrexit, mis väljendab usku Elavasse, Temasse, kes, ülimas armastuse teos, võitis patu ja surma ning annab inimesele, meile, Jumala armastuse soojust, lootust olla päästetud, igaviku tuleviku. Neil Tee elu kümnendikel teie kindlaks pühendumuseks oli kuulutada Ülestõusnud Kristust, vastata tema sõnadele lahkusega, hüljates tihti isiklikke ja materiaalseid kindluseid, jättes ka oma Riike, elades uusi olukordi ja mitte alati lihtsaid. Viia Kristust inimestele ja tuua inimesed Kristusele: see on iga evangeliseerimisteo tõukejõuks. Te viite seda täide tees, mis aitab taasavastada, juba Ristitutele, usuelu ilu, rõõmu olla kristlased. “Kristuse järgimine” nõuab isiklikku seiklust Teda otsida, minna Temaga, aga toob alati kaasa ka endast väljumise, individualismi murdmise, mis tihti iseloomustab meie aja ühiskonda, et asendada isekust uue inimese kogudusega Jeesus Kristuses. Ja see läheb täide sügavas isiklikus suhtes Temaga, tema sõna kuulmisega, tema näidatud teekonna käimisega, aga ka lahutamatult uskudes tema Kirikuga, Pühakutega, milles laseb ennast alati ja uuesti ära tunda Kristuse Pruudi tõeline pale.
See on pühendumus – me teame – mitte alati lihtne. Mõnikord olete olemas kohtades, kus on vaja esimene Evangeeliumi kuulutus, missio ad gentes; tihti aga kohtades, kus olles tundnud Kristust, on muutunud usule ükskõiksed: ilamlikkus on peitnud Jumala mõtet ja varjanud kristlikke väärtuseid. Siin teie pühendumus ja teie tunnistus olgu nagu pärm, mis, kannatlikkusega, austades aegu, paneb kasvama massi. Kirik on tundnud Tees erilist andi, mida Püha Vaim on andnud meie ajastule ning Statuutide ja “Katehheetilise Dekreedi” heakskiitmine on märk sellest. Ma julgustan teid andma oma originaalset panust Evangeeliumile. Teie väärtuslikus tegevuses otsige alati sügavat osadust Apostelliku Tooliga ja teid saadetud Kirikute Karjastega: kirikliku Ihu ühtsus ja harmoonia on tähtis tunnistus Kristusele ja tema Evangeeliumile maailmas, kus elame. Kallid perekonnad, Kirik tänab teid; ta vajab teid uueks evangeliseerimiseks. Perekond on kirikliku koguduse jaoks tähtis rakk, kus vormitakse end inimliku ja kristliku elu jaoks. Suure rõõmuga näen teie lapsi, palju lapsi, kes teid vaatavad, kallid vanemad, teie eeskuju. Umbes sada perekonda on teel 12 Missio ad gentes’tesse. Ma kutsun teid mitte kartma: kes toob Evangeeliumit pole kunagi üksi. Tervitan südamlikult preestreid ja seminariste: armastage Kristust ja Kirikut, rääkige temaga kohtumise rõõmust ja ilust anda Temale kõik. Tervitan ka rändkatehhiste, vastutajaid ja kõiki Tee kogudusi. Olge Issandaga lahked ka edaspidi: ta ei lase teil puudust tunda oma lohutusest!
Natuke aega tagasi loeti Dekreet, millega kiidetakse heaks pühitsemisi “Neokatehhumeenilise Tee Katehheetilises Juhtkonnas”, mis on rangelt liturgilised, aga on osa usu kasvamise teekonnast. See on veel üks element, mis näitab teile, kuidas Kirik saadab teid tähelepanuga kannatlikus eristamisvõimes, mis mõistab teie rikkust, aga peab lugu ka kogu Corpus Ecclesiae osadusest ja harmooniast.
See asjaolu lubab mul lühidalt väljendada mõtet Liturgia väärtuse kohta. Vatikani II kirikukogu defineerib seda Kristuse preestri ja tema ihu, milleks on Kirik, tegevusena (vrd Sacrosanctum Concilium, 7). Esmapilkselt see võib tunduda imelik, sest tundub, et Kristuse tegevus määrab Jeesuse, tema Kannatuse, Surma ja Ülestõusmise ajaloolisi lunastustegusid. Mis mõttes siis Liturgia on Kristuse tegevus? Kristuse Kannatus, Surm ja Ülestõusmine pole ainult ajaloolised sündmused; nad ulatuvad ja läbivad ajalugu, aga nad ületavad seda ja jäävad Kristuse südamesse alati. Kiriku liturgilises tegevuses on Ülestõusnud Kristuse aktiivne kohalolek, mis muudab kohalolevaks ja tõhusaks meile täna samat paasapüha Müsteeriumit, meie päästeks; ta meelitab meid selles Enda andmise teos, mis on tema südames alati ja laseb meil osa võtta sellest paasapüha Müsteeriumi kohalolekust. See Issanda Jeesuse tegevus, mis on Liturgia tõeline sisu, siseneda paasapüha Müsteeriumi kohalolekusse, on ka Kiriku tegevus, mis, olles tema keha, on üksainus subjekt Kristusega – Christus totus caput et corpus – ütleb püha Augustinus. Sakramentide pühitsemises Kristus sukeldab meid paasapüha Müsteeriumisse, et lasta meil surmast eluni minna, patust uute eksistentsi Kristuses. See käib eriti erilisel viisil Euharistia kohta, mis, olles kristliku elu kulminatsioon, on ka tema taasavastamise alus, millele neokatehhumenaat kaldub. Nagu ütlevad teie Statuudid, “Euharistia on hädavajalik Neokatehhumenaadile, olles ristimisjärgne katehhumenaat, elatud väikeses koguduses” (art 13 §1). Just selleks, et lähemale tuua sakramentaalse elu rikkus inimestele, kes on kaugenenud Kirikust või pole saanud asjakohast õpet, neokatehhumeenid võivad pühitseda pühapäeva Euharistiat väikeses koguduses, peale pühapäeva esimesi Vespereid, kohaliku Piiskopi sätete kohaselt (vrd Statuudid, art 13 §2). Aga iga euharistiline pühitsemine on ainsa Kristuse tegu koos oma ainsa Kirikuga ning seetõttu sisuliselt avatud kõikidele neile, kes kuuluvad sellele tema Kirikule. See Püha Euharistia avalik iseloom väljendub asjaolus, et iga Püha Missa pühitsemine on hiljuti juhitud Piiskopi poolt, Piiskopkondliku Kolleegiumi liikmena, kes vastutab teatud kohaliku Kiriku eest (vrd Ekum. Vat. II kk, Cost. dogm. Lumen gentium, 26). Pühitsemisel väikestes kogudustes, reguleeritud liturgiliste Raamatutega, mida peab järgima ustavalt ja Tee Statuutides heaks kiidetud erisustega, on ülesanne aidata neil, kes teevad neokatehhumeenilist teekonda, tunda armu olla sisestatud Kristuse päästmismüsteeriumisse, mis muudab võimalikuks radikaalsusele iseloomulikku kristlikku tunnistust. Samal ajal, isiku ja väikese koguduse progressiivne küpsemine usus peab pooldama nende sisestamist suure kirikliku koguduse ellu, mis peitub kihelkonna liturgilises pühitsemises, kus ja mille tõttu rakendub Neokatehhumenaat (vrd Statuudid, art 6), tema tavaline vorm. Aga ka tee käigus on tähtis mitte lahku minna kihelkonna kogudusest, just Euharistia pühitsemises, mis on kõikide tõelise ühtsuse koht, kus Issand kallistab meid meie vaimse küpsuse erinevates astmetes ja ühendab meid ainsasse leiba, mis muudab meid üheks ihuks (vrd Kor 10, 16j). Julgust! Issand on alati teiega kaasas ja ka mina kinnitan enda palvet teile ja tänan teid paljude lähedusmärkide eest. Pidage mind meeles oma palvetes. Püha Neitsi Maarja aidaku teid oma emaliku pilguga ja toetagu teid minu Apostellik Õnnistus, mida edastan kõikidele Tee liikmetele. Aitäh!
(*) Vrd. «L’Osservatore Romano» (Rooma Vaatleja), 21. jaanuar 2012.