Benedictus XVI kohtumine Rooma piiskopkonna koguduste preestite ja vaimulikega 22-II-2007

Benedictus XVI kohtumine Rooma piiskopkonna koguduste preestite ja vaimulikega 22-II-2007

Benedictus XVI

Vatikan – Õnnistuste Saal, 22. veebruar 2007 *

Püha Isa Benedictus XVI iga aastasel kohtumisel oma Rooma Piiskopkonna Vaimulikkonnaga, kus antakse mõnedele Kihelkonna preestritele võimalus küsida Paavstilt küsimusi ja saada temalt vastuseid, Kihelkonna preestrile, kes küsis, kuidas ise osa võtta ühtsuse ministeeriumi arendamisel universaalses Kirikus, vastas Paavst rääkides ka Neokatehhumeenilisest Teest, teadmisest, mis tal isiklikult on, ja selle Statuudist. Kiriklike Liikumiste ja Uute Koguduste teema, ettehoolduse kingitusena meie aegadele, pakuti Isa Gerardo Raul Carcar poolt, kes kuulus Schönstatti Isade Kogudusse, jõudis Roomasse 2006. aasta septembris Argentiinalt ja täna on Corviale Püha Hieronymuse kihelkonna vikaar kaastööline. See puudutab reaalsusi, millel on loov iseloom, elavad usku ja otsivad uusi eluvorme, et leida õiget missiooni paigutust Kirikus. Religioosne küsis Paavstilt soovitust, kuidas ennast sisestada, et tõesti välja töötada ühtsuse ministeeriumit universaalses Kirikus.

Paavsti vastus: Ma näen, et pean rääkima lühidalt. Aitäh selle küsimuse eest. Mulle tundub, et Te tsiteerisite olulisi allikaid, mida võin Liikumiste kohta öelda. Selles mõttes teie küsimus on ka vastus. Ma tahaksin kohe ka täpsustada, et neil kuudel ma võtan vastu “ad limina” Itaalia Piiskoppeid ja nii saan paremini õppida Itaalia usu geograafiat. Näen palju ilusaid asju probleemidega, mida kõik tunneme. Näen eelkõige, kuidas usul on veel sügavad juured itaalia südames, isegi kui, loomulikult, mitmel viisil on ta ohustatud igapäevastes olukordades. Liikumised aktsepteerivad ka hästi minu isalikku funktsiooni Karjasena. Teised on kriitilisemad ja ütlevad, et Liikumised ei sisene. Ma arvan, et tegelikult olukorrad on erinevad, kõik oleneb kõnealustest inimestest.

Mulle tundub, et meil on kaks põhireeglit, millest Teie rääkisite. Esimese reegli andis meile Püha Paulus Esimeses Kirjas Tessalooniklastele: ära kustusta karismasid. Kui Issand annab meile uusi ande, peame me olema tänulikud, isegi kui mõnikord on need ebamugavad. Ja see on ilus asi, et, hierarhia algatuseta, algatusega alt, nagu öeldakse, aga ka algatusega reaalselt Ülalt, Püha Vaimu annina, sünnivad uued eluvormid Kirikus, nagu on muidu sündinud kõikides sajandites.

Algselt olid need alati ebamugavad: ka Püha Franciscus oli väga ebamugav ja Paavsti jaoks oli väga raske anda, lõpuks, kanooniline vorm reaalsusele, mis oli õigusnormidest palju suurem. Püha Franciscuse jaoks oli väga suur kannatus lasta endal sobituda sellesse juriidilisse luukeresse, aga nii lõpuks sündis reaalsus, mis elab veel täna ja elab ka tulevikus: see annab jõudu ja uusi elemente Kiriku elule. Ma tahan öelda ainult seda: kõikides sajandites on sündinud Liikumisi. Ka Püha Benedictus, alguses, oli Liikumine. Need sisenevad Kiriku elusse mitte kannatusteta, mitte raskusteta. Püha Benedictus ise pidi parandama munkluse algset suunda. Ja nii ka meie sajandis Issand, Püha Vaim, on andnud meile uusi algatusi uute kristliku elu aspektidega: elades piiridega inimestena, need tekitavad ka raskusi.

Niisiis esimene reegel: ära kustuta karismasid, olla tänulikud, isegi kui need on ebamugavad. Teine reegel on see: Kirik on üks; kui Liikumised on tõesti Püha Vaimu annid, need sisenevad ja teenivad Kirikut ja kannatlikus dialoogis Karjaste ja Liikumiste vahel sünnib viljakas vorm, kus need elemendid muutuvad kasvatavateks elementideks tänase ja homse Kiriku jaoks. See dialoog on kõikidel tasanditel. Alustades kihelkonna preestrist, Piiskopist ja Peetruse Järglasest toimub sobivate struktuuride otsimine: mitmel juhul otsing on juba kandnud vilja. Teistel juhtudel veel õpitakse. Näiteks küsitakse, kas 5-aastase katsetamise tulemusena peab kinnitama lõplikult Neokatehhumeenilise Tee Statuute või kas on vaja veel katseaega või kas peab mõnesid struktuuri elemente lihvima. Igal juhul, olen tundnud Neokatehhumeenilisi algusest. See on olnud pikk Tee, paljude tüsistustega, mis on olemas ka täna, aga me oleme leidnud kiriklikku vormi, mis on juba palju parandanud Karjase ja Tee suhet. Ja lähme nii edasi! Sama käib teiste Liikumiste kohta.

Nüüd nende põhireeglite kokkuvõttena ütleksin: vältimatute kannatuste ees tänulikkus, kanatlikkus ja vastuvõtlikkus. Ka abielus on alati kannatusi ja pingeid. Aga vaatamata sellele mindakse edasi ja nii küpseb tõeline armastus. Sama toimub Kiriku kogudusega: oleme kannatlikud koos. Ka erinevad hierarhia tasemed – kihelkonna preestrist, Piiskopist, Paavstist – neil peab olema koos pidev ideede vahetus, peavad edendama dialoogi, et leida koos parimat teekonda. Kihelkonna preestrite kogemused on hädavajalikud, aga siis ka Piiskopi kogemustel ja, ütleme nii, Paavsti universaalsel väljavaatel on oma teoloogiline ja pastoraalne koht Kirikus.

Nii on ühelt poolt see erinevate hierarhia tasemete tervik; teiselt poolt kihelkondades ühiselt läbi elatud tervik kannatlikkuse ja avatusega, sõnakuulelikkusest Issandale, loob tõesti Kiriku uut elujõudu.

Me oleme tänulikud Pühale Vaimule andide eest, mida ta meile on andnud. Me oleme sõnakuulelikud Vaimu häälele, aga me oleme ka selged sisestades neid elemente elus: see kriteerium teenib, lõpuks, konkreetset Kirikut ja nii kannatlikkusega, julgusega ja suuremeelsusega Issand kindlasti juhib ja aitab meid.

(*) Vrd «L’Osservatore Romano» (Rooma Vaatleja), 24. veebruar 2007.