Audients Neokatehhumeenilisele Teele 6-III-2015

Franciscus

Vatikan – Paulus VI Saal, 6. märts 2015

Kallid vennad ja õed, tere hommikust kõikidele! Ja suur, suur tänu, et olete tulnud sellele kohtumisele. Paavsti ülesanne, Peetruse ülesanne, on kinnitada vendi usus. Nii ka teie olete tahtnud selle teoga paluda Peetruse Järeltulijalt kinnitada teie kutsumus, toetada teie missiooni, õnnistada teie karismat.

Ja täna kinnitan ma teie kutsumust, toetan teie missiooni ja õnnistan teie karismat. Ma teen seda, mitte selle tõttu, et tema [näitab Kikot] on mulle maksnud, ei! Ma teen seda, sest ma tahan seda teha. Te lähete Kristuse nimel kogu maailmasse, viima tema Evangeeliumit: Kristus eelnegu teile, Kristus olgu teiega kaasas, Kristus viigu täide seda päästmist, mille toojad te olete!

Teiega koos tervitan kõiki Kardinale ja Piiskopeid, kes on teiega kaasas täna ja kes oma piiskopkondades toetavad teie missiooni. Eriline tervitus Neokatehhumeenilise Tee algatajatele, Kiko Argüello ja Carmen Hernándezile, koos Isa Mario Pezziga: ka nendele väljendan oma tunnustust ja julgustust selle eest, mida nad Tee kaudu Kiriku heaks teevad. Ma alati ütlen, et Neokatehhumeeniline Tee teeb palju head Kirikule.

Nagu ütles Kiko, meie igapäevane kohtumine on misjonile saatmine, sõnakuulelikkus sellele, mida Kristus on palunud meilt ja mida oleme kuulnud Evangeeliumis. Ning olen eriti õnnelik, et teie missioon tegutseb läbi kirstlike perekondade, kellel, kogudustesse kogunenud, on ülesanne anda usu märke, mis meelitavad inimesi Evangeeliumi ilu juurde, Kristuse sõnade järgi: “Armastage üksteist, nagu mina olen teid armastanud; sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid” (Jh 13,34), ja “olge üks, et maailm usuks” (Jh 17,21).

Need kogudused, kutsutud Piiskoppide poolt, on moodustatud preestrist ja neljast või viiest perekonnast, ka suurte lastega, ja nad moodustavad “missio ad gentes”-e, lubaga evangeliseerida mitte kristlastele. Mitte kristlased, kes pole kunagi kuulnud Jeesus Kristusest ja paljud mitte kristlased, kes on unustanud, kes oli Jeesus Kristus, kes on Jeesus Kristus: mitte ristitud kristlastele, vaid nendele, kes ilmalikustumise, ilmalikkuse ja paljude muude asjade tõttu on unustanud usku. Äratage see usk!

Niisiis, enne kui sõna, oma elu tunnistusega te väljendate Kristuse ilmutuse keskpunkti: et Jumal armastab inimest surmani ja et ta on üles äratatud Isa poolt, et anda meile armu, et saaksime anda oma elu teistele. Maailmal on väga suur vajadus seda suurt sõnumit kuulata. Kui palju üksindust, kannatust, kaugust Jumalast on paljudest Euroopa ja Ameerika ääremaades ning ka paljudes Aasia linnades! Kui suur vajadus on tänapäeva inimesel, igal laiuskraadil, tunda, et Jumal armastab teda ja et armastus on võimalik! Nendel kristlikel kogudustel, tänu teile, misjonäride perekonnad, on oluline ülesanne teha nähtavaks see sõnum. Ja mis on see sõnum? “Kristus on üles tõusnud, Kristus elab! Kristus elab meie keskel!”.

Te olete saanud jõudu jätta kõik maha ja asuda teele kaugetesse maadesse tänu kristliku algatuse teekonnale, elatud väikestes kogudustes, kus te olete taasavastanud oma Ristimise suuri rikkuseid. See on Neokatehhumeeniline Tee, tõeline Ettenägelikkuse and meie ajastu Kirikule, nagu on juba väitnud minu Eeltulijad; eelkõige Johannes Paulus II, kui ta ültes teile: «Tunnistan Neokatehhumeenilist Teed katoliikliku vormindamise teekonnana, kehtiv tänapäeva ühiskonnale ja ajastule» (Epist. Ogniqualvolta, 30. august 1990: AAS 82 [1990], 1515).

Tee rajaneb nendel kolmel Kiriku mõõdetele, milleks on Sõna, Liturgia ja Kogudus. Niisiis sõnakuulelik ja pidev Jumala Sõna kuulamine; euharistiline tähistamine väikestes kogudustes peale pühapäeva esimesi vespereid, hommikupalvete tähistamine perekonnas pühapäeval kõikide lastega ja oma usu jagamine teiste vendadega on lähtekohaks paljudele andidele, mida Issand on kinkinud teile, nagu ka arvukad kutsumused presbüteraadile ja pühitsetud elule. Näha kõike seda on lohutus, sest see kinnitab, et Jumala Vaim elab ja tegutseb oma Kirikus, ka täna, ja et ta vastab modernse inimese vajadustele. Mitmel korral olen ma rõhutanud vajadusele, mis on Kirikul, muutuda lihtsast konservatiivsest pastoraalist otsustavalt misjoneerivaks pastoraaliks (Ap. manitsus Evangelii gaudium, 15). Palju kordi, Kirikus, on Jeesus meie sees ja me ei luba tal väljuda… Palju kordi! See on kõige tähtsam asi, mida teha, kui me ei taha, et veed uuesti seisataksid Kirikut.

Tee juba aastaid viib täide neid “missio ad gentes”-eid mitte kristlaste vahel, implantatio Ecclesiae jaoks, uue Kiriku kohaloleku jaoks, seal, kus Kirikut pole olemas või pole enam võimeline ulatuma inimestele. «Kui palju rõõmu te annate meile oma kohalolekuga ja oma tegevusega!» – seda ütles teile õnnistatud Paavst Paulus VI esimesel audientsil teiega (8. märts 1974: Paulus VI õpetused, XII [1974], 407). Ka mina võtan omaks need sõnad ja julgustan teil edasi minna, usaldades teid Püha Neitsi Maarjale, kes on inspireerinud Neokatehhumeenilist Teed. Tema palvetab teie eest oma jumaliku Poja ees.

Kallid, olgu Jumal teie kõrval. Minge, minu Õnnistusega! (*) Vrd. «Rooma Vaatleja», 7. märts 2015.